Sunday, January 04, 2009

sip sip sipelgad


Huvitav on see, kuidas minuvanustel inimestel, kes on muus osas minuga sarnased, on tihti selline komplekt mingeid teisi elukvaliteete, mida nad hindavad. Nagu näiteks nende mitteseotus, Oma Elu, noorus ja vabadus mingis natuke teises tähenduses. Muidugi olen ma üleni rahul selle pisukese iseseisvusega, mis mul on. Ja mul on hea meel minna magama üksinda oma voodisse. Ise oma elu elada. Aga mai tuleks selle pealegi, et püüda seotud olemist vältida. Pole mõtet. Ma vist ei oskakski. Ja mul ei ole väärtuslikku noorust, mida ma iga hinna eest nautida püüan. Vähemalt mitte selles tähenduses. Arvatavasti on sellel natuke pistmist selle emadusega mul. See nagu sunnib ‘suureks’ saama. Või siis tüdruk olemisega. Tüdrukud on sellised. Või mina isiklikult oma tohutu erilisusega olen niipalju asjalik, ilma teismeea foobiateta.

"Ma olen alles 17!" "Ma olen alles 20!" Sellesse ahastavasse lausesse oleks nagu kõik see sisse pandud. See peaks kõik ütlema. Need numbrid koos sõnaga 'alles' on tohutu tähendusega.

See kõik tuli praegu seoses sellega, et ma sain pihta soovitusega ühte suhtesse kergelt suhtuda. Ja mitte esimest korda. Siis sain aru, et minu pea ei tööta niimoodi. Kuidas ma saan mingisse sellisesse asja kergelt suhtuda? Ja milleks? Mudugi ei hakka ma tõenäoliselt ühegi suhte pärast sildadelt ennast alla kukutama või (sorry) linna kleepse täis kleepima. Ka selleks olen ma liiga mõistlik. Aga ma ei võta ka suhteid kergelt. Ma võtan neid tervenisti. Hinge. Südamesse. Üleni. Ja siis naudin seda. Ja pärast natuke valutan. Aga see ei loe. Kusjuures niimoodi on mitut sorti suhetega. Ka sõprusega. Kuigi see minu puhul võibolla alati välja ei paista. Sai saa ju olla natuke-sõber-aga-mitte-eriti. Ei saa olla kellegagi semud ja samal ajal hoida silmi lahti teiste semude suhtes, vältida igasugust sõltuvust ja ühendatust ja mitte kunagi lõpuni usaldada. Mis mõtet sellisel asjal oleks? Niimoodi on nõme ju. Siis see ei töötaks ju. See poleks see. See oleks juba natuke ebanormaalne.

Roland tuli mingi läbu pealt ja ma meelitasin ta enda juurde. Sõi ühe pannuka ja magab nüüd diivani peal. Eksta vähe imelik on, et mu väike vend on minust suurem, aga sellega harjub.

Eile tuli kopp ette. Definitsioon. Lause. Tõestus. Lause. Tõestus. Lause. Tõestus. Teoreem. Tõestus. Õõh. Sis ma ahastasin vastaval teemal msni peal. Otsisin taga seda laulu, kus see ilus must tüdruk koleda valge poisiga nii pandavalt rokib. Lugesin slaide. Ahastasin veel natuke. Vedelesin põrandal ja pingutasin endast ergutuskõnesid välja. Sul on seda vaja. Sa tahad seda teha. Sulle meeldib see. Sa oled selle endale valinud. Sa saad sellega hakkama, kui sa ainult püüad. Deem. Raske.

Mida ma loen. Ma loen Nabokovi “Kutse tapalavale.” Pooleli on. Mitte väga kaugel. Ma loen Gaimani “Stardusti.” Sellega alustasin paar päeva tagasi. Ma loen seda rokkarit, kes tited sai rokkimise kõrvale. Juhend kiiresti ja lihtsalt enda ja teiste elu rikkumiseks on samuti alustataud. Sellega olen ma vist päris kaugel juba. See on vähem õel, kui ma oleksin oodanud. “Väike prints” on jätkuvalt pooleli. Jane Eyre’iga alustasin mingi paar kuud tagasi, aga jäi pooleli millegipärast.

Eile ei lugend ma midagi, kella kolmeks oli juba täitsa kapsas olla, silmad kah valutasid. Roland ajas mu pool üheksa üles, niiet siin ma olen. Liiga vähe maganud ja reibas. See on see vähe magamine. Päris uni ei jõua tulla nii lühikese ajaga ja siis ongi reibas ärgata.

Jamh. Rohkem mai tahtnudki öelda. Natu mõtsin mingeid asju tähemärkide raamatust maha kirjutada, aga ei. Pealegi ei viitsi keegi kunagi mingeid teiste tähemärkide kirjeldusi ja pikki testitulemusi lugeda. Need on aint endale huvitavad.

so if you wanna burn yourself remember that I love you
if you wanna cut yourself remember that I love you
if you wanna kill yourself remember that I love you
call me up before your dead, we can make some plans instead
send me an IM, I'll be your friend


Hommikuti vaatan niisama, kuidas vaaraosipelgad mu pannkookide vahelt välja vudivad.

2 comments:

  1. Ma tean, mul olid ka vaaraosipelgad... õhh.. kui saia tahtsid süüa, siis pidi enne kõik sipelgad vastu lauda seest välja kopsima. Meil aitas nende vastu selline asi, et ise segada kokku vett, mett ja booraksit. Ja siis otsida üles sipelgate kiirteed, mida mööda nad ronivad. Ja panna lusikaga täpselt sinna tee peale seda möginat. Ja jätta alustassiga kapinurga peale. Siis nad tulevad ja söövad mee ära ja lähvad õndsas teadmatuses pessa tagasi. Aga pesas levitavad mürki ja kui läheb õnneks, siis sureb kogu pesa. Pesasid võiks ka otsida. Meil oli üks kapis puhaste linade vahel.

    ReplyDelete
  2. Ma panen kiirteede peale mürki. Selle peale surevad nad koha peal ära. Natuke taaruvad ja keeravad ennast rulli ja ongi.

    Pesa oli köögirätikute vahel.

    ReplyDelete

There was an error in this gadget