Einoh. Muidugi ei saanud ma öösel umbes üldse magada. Või siis sain. Sest ma nägin und. Unes mõõtuvuse tõestuste nägemine ei lähe tegelikult magamisena arvesse. Sellest hoolimata oli mul mitmetel põhjustel hästi nauditav hommik. Kohutavalt unine on ikka olla. Aga mitte selline kohe jään magama olemine. Selline vahin tühjal pilgul suvalises suunas ja ei saa millestki aru olemine.
Ma pole vahepeal midagi huvitavat teinud. Ühed kontrolltöö punktid sain teada ja need olid ilusad. Oodatavad. Ma pean ühe kontrolltöö veel tegema ja siis võibolla võibolla saab mingi kõlbliku hinde sealt kokku. Või siis ma pean endale ühe ülesande selgeks tegema. Üks variant on enesetapjaliku langevarjuri ülesanne. Teine on raketiga Veenuselt mööda kukkumise kohta. Tehtav. Teoreetiliselt.
Kõvaketas paneb näkku. Võtab endale suvalisel hetkel igast tobedusi pähe. Ja vahepeal ei võta üldse. Tulukesed kõik põlevad ja juhtmejupid on kõik igalpool taga ja sees ja tema ei tee teist nägugi. Lollakas.
Mul on punktipuudus. Ma pean terve karja ainepunkte võtma kevadel ka, et lõpuks sobilik number kokku tuleks. Ja ma ei tea. Sest kõik on huvitav ja mitte miski ei ole. Progemise juba võtsin. Lastejoonistused ka. Ühelt poolt peaks nagu võibolla mingit rakenduslikku võtma. Mul nagu bakatöö kah suht rakenduv. Teiselt poolt tahaks mingeid sügavalt liiga matemaatika asju võta, sest matemaatikud on lissalt nii lahedad. Ja samal ajal on arvutiteadus hirmus tore. Ja samal ajal äkki ma saan psühhi asju ka valikainetesse panna ja seal on terve kari toredusi. Ja lisaks on ju veel see, et arukas üleni oleks võtta asju, millega ma reaalselt toime tulen. Ja muidugi oleks iseenesest huvitav teada, kus täpselt on minu toimetulemise piir.
A mathematician, a physicist, and an engineer walk into a bar. The barman looks at the three and says, “Is this some kind of joke?”
Four fonts walk into a bar. The barman says “Hey you, get outta here! We don’t want your type in here.”
A dyslexic mathematician walks into a bra.
Brad recently got his Master’s Degree in mathematics from the MIT. Unfortunately, he’s having some trouble finding a job (it’s tough to get a math job these days). He’s already spent two months looking for a job. He’s running low on rent money so he decided to work in the Central Square McDonald’s on weekends and look for a job during the week.
After Brad handed in an employment application, the manager told that he wasn’t qualified.
“Not qualified? I’ve got a Master’s degree in Mathematics from MIT!” he said.
The McDonald’s manager shrugged. “All of our mathematicians have PhDs.”
Ma tean kedagi, kes praegu hoopis õppima peaks.
Comments
Post a Comment