Friday, January 23, 2009

takatakatahh

Mis rumal jutt, et asjad või nende ostmine ei tee õnnelikuks. Ostsin lõpuks õiget soola. Eelmine kord sai mingi jämeda peene vahepealne ja kogu see aeg oli söögitegemine häiritud. Nüüd on hea. Ostsin lõpuks sellise hariliku, kuhu käivad need terad sisse, mis ma ostsin koos teise harilikuga, kuhu need terad ei käinud. Nüüd on mul õige harilik ja see on täiesti taevalikult ilus. Teeb kohe tuju heaks. Ma hakkan sellega tõestusi vihikusse kirjutama. Ostsin lõpuks ometi õigeid viirukeid ja nii hirmus hea. Mustikajogurt tühja kõhu peale on ka täiesti imeline.

Üldse on mul täna poole parem tuju kui eile. Kuigi eile olin ma
vähemalt kuskile maale vaimukas. Ma hommikul naersin.

Täna olid sipelgad teetassis. Jälitasin. Nad tulid printeri alt. Sinna said nad riiuli tagumist serva mööda ja sinna said nad riiuli kõrval tapeedi all olevst seinapraost. Head jobud nad ikka on. Nad moodustavad mingist peastaabist korraliku tiheda kolonni suhkru või mingi rõveda inimpäritolulise räpasuseni. Must pesu näiteks. Kolonn on nagu katkendlik joon, milles saab näpuga järge ajada. Ühe kolonni järgi saab terve karja üles leida ja ära mürgitada. Eile olid nad vannis. Tulid sinna vuugivahesid ja seinanurka mööda. Lõpuks viisid juhtlõngad... sipelgalõngad uksepiida ja seina vahelisse auku.

Tundsin täna poes beebisalvrättide lõhna ja kõik tuli meelde. Kogu see häda ja viletsus mähitavate tittedega ja kõik mis sellega kaasneb. Siis kohe reemustasin, et mul on nii suur laps. Kuigi vahepeal käis nagu selline mõte ka läbi, et kui ma kohevarsti teist last ei saa, siis millal ometi. Aganoh, vahepeal on mul üldse igast mõtteid läbi käinud. Näiteks mõte selle kohta, et on olemas mingisugune mõeldudolemine ja ettesätitus ja selle järgi olen mina mõeldud üksi olema. Mitte niimoodi mägedes üleni karva kasvanuna pilvede ja Loodusega omavahel. Niimoodi teistmoodi. Teadküll, on selliseid inimesi, kellel on palju sõpru ja kari lähedasi ja nad on ikka sinnajuurde kuidagi hästi üksi. Mitte kurvad või tõrjuvad, lissalt... nad on hästi Ise. Aga võibolla olen ma liiga palju tähemärkide raamatut jälle lugenud. See on ikka jube kahtlane. Ma olen nii palju nagu seal kirjutatud. Nii mitmes mõttes. Ja see pole mingi selline üleüldine jura, mida võib kõikide inimeste kohta kirjutada ja nad kõik saavad seda lugeda ja mõelda, et oh see on nii täppi. See on hästi täpselt ja keeruliselt kirjeldatud. Nii nagu just mina olen. Ja kamoon, mingid planeedid mõjutamas minu armusuhteid, kujutlusvõimet, ellusuhtumist ja mida kõikeveel. Lollus. Täiesti tobe. Kes usuks midagi sellist. Oot. Ma olen juba sellest rääkinud. Noh. Igatahes, see on jälle päevakorras.

Kooretaoline toode taimerasvadest maitseb kohvi peal paremini kui mistahes päris koor. Kuhu me niimoodi jõuame.

Loomulikult olen ma nagu tuulelipp kõige minu ümber toimuva poolt mõjutatav suunatav kallutatav. Praeguse kalde sisu on toitumine. Tervislik toitumine. Igast juurikaid ja köögikaid varusin endale. Aegajalt kui juhe on, teen akna juures mõtliku porgandipausi. Sestvaata, mai suitseta ja pause on inimesele vaja. Siis ma olen veel nii tubli, et söön nüüd päris tihti kala. Täna on mul mudugi kanapäev. Ja üldse. Ise poleks selle peale tulnud. Aga mul need inimesed ja siis nad on sellised, nagu nad on ja ma hakkan mõtlema ja kuna mul varem polnud selle kohta tugevaid veendumusi ja neil paistab olevat, siis ma lasin nende veendumused sinna, kus minul midagi pold ja voila. Lillkapsad ja värvilised paprikad.

Kartulit ma ikka ei söö. Aint Salmes ja vanama pool mõnikord.

Nüüd on vist paras aeg jälle asjalikuks kukkuda.

No comments:

Post a Comment