Mhmh. Ma tean, see järgnev kõlab natuke haigelt kah, aga mittepäris. Ühes hästi nunnus laulus olid sõnad: I like boys who like their mothers. Ja siis ma mõtsin. Ja otsustasin, et päris hea mõte. Sest noh, esiteks ma olen ise ema, kuulun emade hulka. See paneb mu nagu natuke tundma, et meie, emad, oleme mingid tähtsad värgivärgid. Siis teine asi on see, et mind on niimoodi kasvatatud, et vanemaid peab austama, aga mitte nii karmilt nagu sõjaväeülemat ja siis jääbki midagi sellist parajat sinna alles. Ja mudugi teeb inimesi toredamaks see, kui nad on sarnaste reeglite järgi kasvanud. Või mingi asi. See tahab veel mõtlemist... Kolmas asi on mudugi see, et ma ikka mõtlen kõigi nende asjade peale, mis inimese käitumist mõjutavad. Selle peale, kuidas mõni inimene liigub ühest sitast suhtest teise ja mõni inimene kohe ei saa teisiti, kui peab oma kaasasid eriti sitasti kohtlema. Ja mõtlen selle peale, kui palju sellel kõigel võib pistmist olla suhtega emaga. Suhtumisega emasse. Mingisse olevusse, kes seda ülesannet täidab või on täitnud. Mõnda on vanaema näiteks kasvatanud või õde või kesiganes. Ja samal ajal (mitte et ma mõnda kohanud oleks) mõtle, kui vastikud võivad siuksed kutid olla, kellele nende ema liiga palju meeldib. See oleks päris nõme. Liiga palju pole hea.
Õujeah, tšeki seda. Ma olen nagu see eriti kriipi kutt tollest filmist. Mul on selline lõhnataju, et täitsa hull kohe. Käisin kaupsis mingite lõhnade vahel jalutamas. Ei lasnud endale midagi peale, aga isegi mitu tundi pärast seal käimist tundsin enda peal neid lõhnasid. Ma võin mõne inimese lõhna tunda isegi teiselpool lauda istudes. Täna sain ma seljaga pliidi poole olles lõhna järgi aru, et piim keeb. Ta ei keenud veel üle ja midagi ei kõrbend. Just parajal hetkel tundsin kuuma piima lõhna. Suitsetavad inimesed tunnen mõnikord lõhna järgi ära. Isegi kui nende viimasest suitsust on palju möödas ja isegi kui ma ei lähe neile lähemale kui tavaliselt võõrale inimesele minnakse. See kõik teeb mu elu mudugi raskeks ka. Koolis on näiteks palju poisse ja need närakad ei pese ennast vist väga tihti. Üks higine tüüp on mööda koridori käinud, tükk aega on koridor ökane. Niiet päris sama kriipi ei ole, ma ikka teen vahet heal ja halval lõhnal.
Ring on liitmise suhtes rühm.
Kuus tuhat märki juba on. 15 000 on vähemalt vaja. Peaaegu pool on ära ja ma olen alles esimese osa juures. Kolm osa on kokku. Tuleb vist välja küll. Vastikud kompetentsed oma tööd tõsiselt võtvad õppejõud. Annavad meile nii huvitavad pärisülesandeid, mida ei saa kuidagimoodi hooletult ja ükskõikselt teha. Häda nendega. Tahaks juba algebrat õppima hakata.
Kohatud naljad. Noh, eks igaühel juhtub mõnikord, et meeleolu on lustakam kui ülejäänud seltskonna oma ja mingid head killud kohe kipuvad pähe. Mul on see lausa hobi. Ma kohe pean. Siis ongi vahel nõme. Sest vahel ma kipun nalja tegema seal, kus ei ole nalja tegemise koht. Vähe sellest, mõnikord, kui isegi on nalja tegemise koht, ei paista ma aru saavat, mis sorti nalja tehakse. Kõik teevad sõbralikku nöökimist ja siis tuleb Kuripaha Murca ja ütleb midagi lõputult õelat. Aa.. oih. Me praegu ei norigi? Me oleme praegu sõbralikud hoopis? Ok, minu viga. Või siis see, kui igalt poolt kipub nilbusi ligi. Me mängime, eksole, lauamängu ja see tüdruk, kelle käik parajasti ei ole, jälgib selle poisi käiku, kellega ta väljaspool lauamängu kodu mängib. Ja nähes, mis käiku poiss plaanib, ütleb ta vaikse häälega eriti rahulolevalt: "jaa, pane see sinna." Deem, kui haigenaljakas. Kuigi ma tegelikult tean, et naljadega teise inimese tunnete riivamine ei ole ilus. Kuigi ma olen tegelikult kuulnud, kui nõme on, kui keegi siirasse usalduslikku vestlusse odavaid kilde loobib. Ja kuigi ma olen täitsa kursis väitega, et nilbused päris igale poole ei sobi. Ma ikkagi. Maitea, mis mul viga on. Kindlasti mingi alateadlik kaitsemehhanism. Võisiis... mis poole usutavamalt kõlab... ma lissalt olen varustatud jumaliku võimega teisi välja naerda ja oleks üleni Vale mind mulle Määratud tegevusel takistada. Oskaks ma oma enda jamadesse kah huumoriga suhtuda, oleks veel eksta lahe.
Ma sain endale study buddy. Õppesemu. Sessisemu. Eeh... ebamugav keel... Noh, mai käind loengus ja laenasin sellepärast endale konspekti ja nüüd ma pean seda jagama, tegelikult hea tüdruk nagu ma olen. Vaatab, kuidas see päriselt välja nägema hakkab. Senised katsed on näidanud, et kui mul on valida lobisemise ja algebra vahel, kipun ma esimest eelistama.
Oot... midakuradit? Juba südaöö ja ma pole täna päevotsa muud teinud kui kirjutanud. Ja tühja vahtinud ja slaide lugenud. Miks ma siis ennast targemana ei tunne?
Õujeah, tšeki seda. Ma olen nagu see eriti kriipi kutt tollest filmist. Mul on selline lõhnataju, et täitsa hull kohe. Käisin kaupsis mingite lõhnade vahel jalutamas. Ei lasnud endale midagi peale, aga isegi mitu tundi pärast seal käimist tundsin enda peal neid lõhnasid. Ma võin mõne inimese lõhna tunda isegi teiselpool lauda istudes. Täna sain ma seljaga pliidi poole olles lõhna järgi aru, et piim keeb. Ta ei keenud veel üle ja midagi ei kõrbend. Just parajal hetkel tundsin kuuma piima lõhna. Suitsetavad inimesed tunnen mõnikord lõhna järgi ära. Isegi kui nende viimasest suitsust on palju möödas ja isegi kui ma ei lähe neile lähemale kui tavaliselt võõrale inimesele minnakse. See kõik teeb mu elu mudugi raskeks ka. Koolis on näiteks palju poisse ja need närakad ei pese ennast vist väga tihti. Üks higine tüüp on mööda koridori käinud, tükk aega on koridor ökane. Niiet päris sama kriipi ei ole, ma ikka teen vahet heal ja halval lõhnal.
Ring on liitmise suhtes rühm.
Kuus tuhat märki juba on. 15 000 on vähemalt vaja. Peaaegu pool on ära ja ma olen alles esimese osa juures. Kolm osa on kokku. Tuleb vist välja küll. Vastikud kompetentsed oma tööd tõsiselt võtvad õppejõud. Annavad meile nii huvitavad pärisülesandeid, mida ei saa kuidagimoodi hooletult ja ükskõikselt teha. Häda nendega. Tahaks juba algebrat õppima hakata.
Kohatud naljad. Noh, eks igaühel juhtub mõnikord, et meeleolu on lustakam kui ülejäänud seltskonna oma ja mingid head killud kohe kipuvad pähe. Mul on see lausa hobi. Ma kohe pean. Siis ongi vahel nõme. Sest vahel ma kipun nalja tegema seal, kus ei ole nalja tegemise koht. Vähe sellest, mõnikord, kui isegi on nalja tegemise koht, ei paista ma aru saavat, mis sorti nalja tehakse. Kõik teevad sõbralikku nöökimist ja siis tuleb Kuripaha Murca ja ütleb midagi lõputult õelat. Aa.. oih. Me praegu ei norigi? Me oleme praegu sõbralikud hoopis? Ok, minu viga. Või siis see, kui igalt poolt kipub nilbusi ligi. Me mängime, eksole, lauamängu ja see tüdruk, kelle käik parajasti ei ole, jälgib selle poisi käiku, kellega ta väljaspool lauamängu kodu mängib. Ja nähes, mis käiku poiss plaanib, ütleb ta vaikse häälega eriti rahulolevalt: "jaa, pane see sinna." Deem, kui haigenaljakas. Kuigi ma tegelikult tean, et naljadega teise inimese tunnete riivamine ei ole ilus. Kuigi ma olen tegelikult kuulnud, kui nõme on, kui keegi siirasse usalduslikku vestlusse odavaid kilde loobib. Ja kuigi ma olen täitsa kursis väitega, et nilbused päris igale poole ei sobi. Ma ikkagi. Maitea, mis mul viga on. Kindlasti mingi alateadlik kaitsemehhanism. Võisiis... mis poole usutavamalt kõlab... ma lissalt olen varustatud jumaliku võimega teisi välja naerda ja oleks üleni Vale mind mulle Määratud tegevusel takistada. Oskaks ma oma enda jamadesse kah huumoriga suhtuda, oleks veel eksta lahe.
Ma sain endale study buddy. Õppesemu. Sessisemu. Eeh... ebamugav keel... Noh, mai käind loengus ja laenasin sellepärast endale konspekti ja nüüd ma pean seda jagama, tegelikult hea tüdruk nagu ma olen. Vaatab, kuidas see päriselt välja nägema hakkab. Senised katsed on näidanud, et kui mul on valida lobisemise ja algebra vahel, kipun ma esimest eelistama.
Oot... midakuradit? Juba südaöö ja ma pole täna päevotsa muud teinud kui kirjutanud. Ja tühja vahtinud ja slaide lugenud. Miks ma siis ennast targemana ei tunne?
Comments
Post a Comment