triviaalne

Ma nägin mitu korda unes, kuidas ma jään eksamile hiljaks ja mind kukutatakse selle pärast läbi. Mitut erinevat varianti sellest. Kõik variandid sisaldasid pidevalt kella vaatamist ja paanitsemist: “ma ju ei jõua kodust kümne minutiga.” Sis ma mudugi ärkasin, tegin kohvi ja vaatsin, et makaronid ajavad mul söögiisu ära. Vaatsin arvutit ja läksin tund aega liiga vara kooli. Koolis vaatsin konspekti. Mul oli mingi vaatmise hommik täna. Loomulikult näitab inimese teadmisi analüütilisest geomeetriast kõige paremini see, kas ta oskab sõnastada teoreemi 17.1. Iseenesest mõistetav ju. Sest iga intelligentne inimene omandab esmajärjekorras teoreemide numeratsiooni ühes konspektis. Ma nüüd ei tea. Ma ei ütle midagi selle kohta, kuidas mul minna võis. Pärast eksamit kohtasin parklas Serenit, kellega me ahastasime maailma ebaõigluse üle. Raamatukogus kohtasin Ivit. Ja pärast Margitit. Fuajees jälle. Sess on selles mõttes tore. Kõik kohad on täis inimesi, kes teavad, mis tunne sul on. Ma tean, mida te tunnete. Ei tea te midagi. Tean ikka küll. Niisis. Teises raamatukogus oli lift ja pissimaja ikka veel katki. Teises raamatukogus istusin ma liiga pikalt kokaraamatute nurgas ja pildistasin lehekülgi sisse. Päiksepaistelisel raekojaplatsil seisis Vahur, kes mulle esimese asjana ütles: “sul on nii totter soeng.” Tänks. Pärastpoole olin ma Aiviga poes ja siis me tegime temapool värkidest pitsat. Šampinjonid olid täitsa beebid. Sellised hästi tillukesed ja neil oli roosa kumaga sisu. Hullu meelne kui nunnu. Toorelt maitsesid ikka nagu toored seened. Pläka. Pitsa sees olid head. Tee tõmbas üle, aga ma ikka jõin. Prussakad olid ka kusagil. Pärast hakkasid kõik imised mängima seda lauamängu, kus ma eelminekard pähe sain. Võinoh, samahästi võiks ka lissalt lauamängu öelda, sest ma viimasel ajal ei ruuli lauamängudes. Siis tulin ära. Kodus tegin juba täitsa traditsiooniliseks saanud liigapika pärasteksamit ihupesu rituaali. Mõõõnuus. Ja tegin oma Pidgini korda. Ta natu jonnis ja siis ma natu pusisin. Tegin seda kõrgelt arenenud edasijõudnud arvutigeeniuse trikki, et guugeldasin veateadet ja siis ajasin juhendist näpuga järge. Rahulolu.

Ja -õujeah!- ma vist leidsin endale ja oma sissetulekutele sobiva trenni. See tüdruk, kes kannab kogu aeg selliseid pükse, mida mina kunagi ei kannaks, aga on muidu kindlasti tore inimene. Tema ütles mulle, et siuke asi on olemas. Siuke trennikoht. Sest trenni on mul vaja. Ilge lõtvumine tuleb peale talvel. Kõik need mantlid ja saapad ja ei mingit vudimist või väntamist. Aint ukerdamine ja tuterdamine.

Mul oli üks mõte, mis algas sellise tavalise igapäevase mõttena. Siis läks see mõte edasi vähe romantiliseks ja niimoodi. Sealt edasi mudugi vähe kiiksuseks ja jõudis lõpuks psühholoogiasse välja. Ja ma otsustasin, et see ongi see, mida mu mõtted teevad. Neil on siuke hobi nagu. Noh. Nüüd sa saad ise vahepealse mõelda. Alustasin mõtet igasugustest isadest, kes oleksid mu ‘kõne sõbrale,’ kui ma miljonimängus oleksin. Sest minu silmis on isad sellised loomad, kes teavad vastusi Kõikidele Küsimustele. Nad on üleni targad. Nii. Välja jõudsin selleni, et naine valib endale mehi isa järgi. Vahepeal käis kusagil. Väikse ringiga. Ei ole väga raske jõuda.

Helistasin Koidule. Koit rääkis, et vanaema ostab lastele jogurtit ja üllatusmuna. Üleni sellise maailmanaba häälega. Lastele. Mõlemale Lapsele. Tema ja Tormi on maailmanabad. Nii armas, et ta seda positsiooni kellegagi jagab. Ma vaepeal mõtsin, et teen eksamid ära ja siis joon ühe öö linna peal ja siis alles lähen emaks tagasi. Aga nüüd on siuke tunne, et ei taha. Tahan aint lapse juurde. Piuks piuks. Õnneks on mu jaanuar... kohearvutan... keskmiselt 2.25 eksamit nädalas. Niiet tegevust jätkub.

Ma kirjutan millestki muust peale oma kooli siis, kui mul on midagi peale oma kooli, eksole.

Tegin musta teed ja panin vaarikatoormoosi sisse. Sai magusam ja mõnusam. Moos hõljus häguse ollusena tee sees, kuigi ma kallasin läbi sõela. Nagu rõve muda kuuritaguse lombi vees. Nagu libedad värvitud vetikad järveäärse kivi küljes. Ma panin suhkrut ka sisse ja täitsa hea oli.

Kui ma loen õhtul enne magama jäämist Stardusti, tulevad mul nii ilusad unenäod. See raamat on lissalt nii muinasjutuline. Sellised õndsad roosa-helerohelised uned. Võibolla kui ma mõne põnevama koledama kohani jõuan, siis lähvad ära. Aga näiteks Printsess Mononoke vaatamise järel näen ma ka peaaegu iga kord neid metsahaljdaid unes ja see on selline sajaga mõnus uni. Värskendav ja rõõmustav. Mitte nagu need uned, et hommikul on tunne, et polegi vahepeal magama jäänud. Või need uned, mis on nii sündmuste- ja emotsioonirikkad, et hommikuks oled täitsa ära kurnatud.

Kuigi ma püüan tegelt vältida peatumist igal sõnal, mis natukenegi erineb.... Kurnatud. Kurnatud on äge sõna. Sest esiteks on see nagu luitunud värviga plasstmassist sõel, millega makarone kurnatakse. Kurn. “Ulata mulle palun see kurn sealt.” Oot, see on äkki mingi Lõuna-Eesti sõna ja muiduinimesed ei teagi seda. Nüüd teate. Ja samal ajal on see nagu üks nendest vandumissõnade asendajatest. Putkavaht. Truksel. Kurnat. Tussu. Gutši.

Onju see on hästi naljakas, kui keegi vajutab kogemata inserti ja siis ei saa aru, miks teksti editimine eriti veidraks läks? Aganoh. Inimesed arvutiga hädas ongi üks mu lemmikuid meelelahutusi. Võibolla ma peaks umbes viirusekirjutajaks hakkama. Ma loomulikult teeks selliseid nunnusid viirusi aint. Tegelt olen ma ju hea.

Mu jalad valutavad.