Sunday, January 11, 2009

viilija



Ma lugesin ühte raamatut. Mitte hiljuti, juba tükk aega tagasi. Hiljuti olen ma aint bloge ja tõestusi lugenud. Aga seal raamatus jutustas muidu nõustaja ja terapeudina töötav autor, et üks esimesi ja üks raskemaid harjutusi, mida ta oma klientidega teeb, käib peegliga. Ta annab inimesele peegli ja palub tal peeglisse vaadates öelda kuuldavalt välja: ma armastan sind. Kogu harjutus. Siis ta väitis, et see on hästi raske ülesanne. Inimesed ei saa sellega hakkama, nad ei suuda peegilsse vaadates midagi sellist öelda. Kuni täitsa hullude reaktsioonideni, näiteks saavad kellegi peale hästi vihaseks või hakkavad nutma. Ma pidasin seda juttu aint huvitavaks. Sestnoh selline natuke alternatiivset maailmavaadet omav nõustaja ja tavalisest erineva poole pöörduvad inimesed ikka viimases hädas, ju tal siis aint täitsa hullud seal vastuvõtul olidki. Sest kammoon, kui raske see ikka olla saab. Igast asju on ju peeglisse vaadates öeldud. Keegi ju ei kuule, ma olen siin täitsa omavahel. Ja siis ma proovisin. Faking raske oli. Ikka keeruline. Kuigi ma võin muidu palju aega peegli ees veeta ja ennast armastavalt ja vähem armastavalt silmitseda. Ma olen peeglisemu. Täitsa siuke üllatav tulemus, noh. Aga sa proovi, kuidas sul on ja siis räägi mulle ka. Siis on kaks varianti: 1. sul tuleb väga hästi välja ja sa ei näe milles probleem on. Ja mina tunnen ennast veel kiiksusemana kui tavaliselt; 2. sa kah ei saa seda öelda või pead selleks ennast palju kokku võtma. Siis ma rõõmustan, et ma vähemalt pole ainus.

Kuigi mida rõõmustavat on asjaolus, et ma pole ainus. Ma tõesti ei tea. See on umbes nagu kahjurõõm, rõõmustamine teise õnnetuse üle. Aga lohutab kuidagi natuke ikka. Näiteks need tüübid, kes ka praegusel ajal kirjutavad, kuidas nad õppimise asemel lollusi kirjutavad. Siis on nii hea. Jee, ühtekad.

Mis üksi kodus olles kõva häälega rääkimisse veel puutub, on minu õppimine. Ma õpin definitsioone ja ütlen neid kõva häälega. Siis on kindlam. Olid meeles küll. Seda oleks mudugi pidand maikade väel mingi sõbranjega voodi peal vastamisi istudes tegema ja lõbus ja naljakas. Padjad ja nunnu muusika. Aga pold mul võtta hetkel ühtki sõbranjet. Pealegi ei saa minu toas maikade väel olla. Kui just aeroobikat või midagi muud hingeldamapanevat ei tee. Mul on selline aken, kust puhub tuul tuppa. Siis on kõik siin alati teki sisse mähitud. Mina olen oma parmuses hommikumantel-kampsunis. Kuigi termomeeter näitab kogu aeg täitsa mõistlikke toasooja numbreid.

MisMõttes üks koma nelikümmend viis krooni? Ma olin eile hommikul veel rikas nagu troll. Kurat. Vastikud nähtamatud broneeritud summad. Oleks ikka pidand kõik korraga välja võtma.

Oi appi appi appi. Mul on homme eksam. Ahastus ja õud. Häda ja viletsus. Põud ja ikaldus. Nutt ja hala. Paanika ja meeleheide. Äng ja õõvastus. Ja mu õlad ka valutavad. Ja mul on homme eksam. Seda ma juba ütsin. Oi oi oi. Mis saama hakkab? Mis must küll saab... Piuks.

See iidvana (1973) õpik, mille ma õppekava kogust võtsin, haiseb imelikult. Ja ta tundub käe vahel vastik ja temas pole midagi kasulikku. Kõik on mingi imelik iidvana teooria koos täiesti eelajalooliste tähistustega. Ilmaasjata vedasin teda. Või siis mul on paha tuju ja ma keeldun ühtki näilise põhjustajaga seotud asja väärtuslikuks pidama.

Ma läksin eile uksest välja ja ühed mehed kolisid trepikojas külmkappi üles korrusele. Ja ühel neist oli mu jalgratas süles, sest see jäi ette. Siis ma vaatasin teda sellise näoga, nagu see oleks minu jalgratas. Ja tema vaatas mind sellise näoga, nagu ta teaks, et see on minu jalgratas. Siis ma vaatasin teda sellise näoga, et pole midagi, tõstatõsta. Ja tema vaatas sellise näoga, et palunvabandust ma kohe panen selle tagasi. Mul olid kõrvaklapid peas.

Hõhhi alla on midagi läinud. Nagu, selle klahvi alla. H h h. Ta ei vetru nii hästi kui teised. Sul oli vaja seda teada.

Aa õigejah. See paanikasse sattumine ja laua taga juuste kiskumine, konspekti lappamine ja hullumine. Kooheee.


No comments:

Post a Comment