See aastaaeg tundub nagu ebaõiglane karistus. Ma lähen õue ja pean piinlema. Mingi sodi sajab näkku, mu sõrmeotsad külmuvad ära ja jalad saavad märjaks. Siis saavad püksisääred märjaks, selg hakkab mantli all higistama, tee on libe. Libe konarlik või kohutavalt libe sile. Tavaliselt on seal veel mingi märg asi peal. Soojema ilmaga pritsivad möödasõitvad autod, külma ilmaga peab kõrvaklappide alla mütsi panema või vastupidi. Üleni ebamugav. Nina ja põsed saavad külma, nahk läheb koledaks. Ja see külm tuul, mis puhub pidevalt vales suunas. Mul läheb terve igavik, et jalgsi kuskile jõuda. Terve tee on mingi hädine kohmakas võitlemine kõigi nende oludega. Kõnnin mööda tänavat ja mõtlen, et ma pole sellist karistust ära teeninud. Kõik need surnud puud ja see räpane lumesodi ja hall taevas koos mitmesuguste liikumist raskendavate asjadega. Mille eest küll? Mida ma teinud olen, et nad mulle niimoodi?
Kuigi tegelikult on päiksepaistelised talvehommikud üleni muinasjutuline. Ja raagus puud täiesti valge taeva taustal on õudselt ilusad. (Nagu... nad on sihukesed õudsed JA sinnajuurde ilusad.) Rahulik lumesadu aknast vaadatuna ja hullumeelselt selged täiskuuga ööd. Või need hästi külmad päevad, kus õhk on täis peenikesi sädelevaid killukesi, millelt päike vikerkaarena peegeldub. Ikkagi. Suvalisel päeval linnavahel kuskile minnes selliseid luksusi ei pakuta. Suurem osa sellest aastaajast on piin. Vägivald. Ülekohtune pealegi.
Ja mis tobe arulage argument stabiilsema kliima vastu on: ma tahan vaheldust. Midaperset? Vaheldus su elus tuleb sellest, et vahepeal on hästi-hästi sitt ilm? Päris kurb elu sul siis. Sest näiteks minu elus tuleb vaheldus mingist miljonist muust asjast ja ilm on siin hästi kõrvaline. Ja hästi palju vaheldusest on nagu... see kõlab nüüd üllatavalt... minu enda teha. Ilma vahepeal vastikuks minek ainult segab seda. Aganoh. Eks igaüks on isemoodi.
Oh. Ma olen nii väsinud. Tegin täna seda hästi lihtsat kontrolltööd ja sain täiesti šokeerivalt piinlikult vähe punkte. Pahasti. Aga päeva parema külje pealt: Tarkpea pöördus minu poole sõnadega: “...aga sina, musike, oled meil ju matemaatik.” Musike. Jei, mind on terve auditooriumi ees musikeseks kutsutud. Õppejõu poolt. Kui kaua olen ma seda hetke oodanud. Oh... ikkagi valitseb õiglus maailmas. Igas päevas killuke suhkrut. Leia üles oma rõõm. Seal ikkagi on Jumal ja ta on meie kõigi poolt. Ole taevas tänatud. Lõpuks ometi on ka see päev saabunud. Mina, musike. Matemaatik.
Võibolla peaks seda proovima hoopis selles järjestuses: 1. enda adekvaatseks magamine; 2. blogi kirjutamine. Ja samal ajal... mul on juba tervelt mitu lõiku kirjutatud. Puhas raiskamine oleks hommikul see kõik blokki võtta ja del-i vajutades ennast korrale kutsuda: ei, murca. Selliseid asju me ei kirjuta. Seega. Siin ma siis olen.
Selle talv-on-karistus teema pealt veel. Käest kinni hoidmine niimoodi, et kindad on käes. Täiesti... nagu... mismõttes? Saab veel julmem olla? “Lähme, kullake, kõnnime käsikäes. Oota, me peame enne kindad kätte panema, me ju kanname praegu seda karistust teadagimille eest.” Noh ja tegelikult see osa sügisest ka, kui kõik puud on juba paljad ja kõik lehed on ära riisutud mingi linna heakorra või minaeitea mille jaoks. Siis pole veel lund ka. Siis on kah hästi õnnetu.
Minaeitea miks ma teise kohta ei koli. Mingi miljon põhjust. Kool. Laps. Lapse kool. Keel. Raha. Töö. Hirm.
Vaatasin eile hästi palju Whose Line’i ja naersin hästi hästi palju. Eriti need jupid, mis päriselt saatesse ei läinud, sest mingi liiga nilbe räpane solvav. Pärast ma neid päris-saatelõike ei viitsindki vaadata. Tundusid kuidagi roosamannased selle materjali kõrval, mis nad telekasse-sobimatuse pärast välja jätsid. Nüüd on nii, et mingi koht tuleb meelde, siis ma naeran üksinda. Mitte niimoodi salaja muiates. Päriselt hakkan naerma. Nii naljakas ongi.
Sess jätkub. Esmaspäeval on suuline eksam, teisipäeval ja neljapäeval on ingliskeelne eksam. Võibolla veel midagi, see veel selgub. Aga see kord, kui ma neile näitamas käisin, see läks hästi. Nii kõige paremini, kui ta üldse minna sai.
Kuigi tegelikult on päiksepaistelised talvehommikud üleni muinasjutuline. Ja raagus puud täiesti valge taeva taustal on õudselt ilusad. (Nagu... nad on sihukesed õudsed JA sinnajuurde ilusad.) Rahulik lumesadu aknast vaadatuna ja hullumeelselt selged täiskuuga ööd. Või need hästi külmad päevad, kus õhk on täis peenikesi sädelevaid killukesi, millelt päike vikerkaarena peegeldub. Ikkagi. Suvalisel päeval linnavahel kuskile minnes selliseid luksusi ei pakuta. Suurem osa sellest aastaajast on piin. Vägivald. Ülekohtune pealegi.
Ja mis tobe arulage argument stabiilsema kliima vastu on: ma tahan vaheldust. Midaperset? Vaheldus su elus tuleb sellest, et vahepeal on hästi-hästi sitt ilm? Päris kurb elu sul siis. Sest näiteks minu elus tuleb vaheldus mingist miljonist muust asjast ja ilm on siin hästi kõrvaline. Ja hästi palju vaheldusest on nagu... see kõlab nüüd üllatavalt... minu enda teha. Ilma vahepeal vastikuks minek ainult segab seda. Aganoh. Eks igaüks on isemoodi.
Oh. Ma olen nii väsinud. Tegin täna seda hästi lihtsat kontrolltööd ja sain täiesti šokeerivalt piinlikult vähe punkte. Pahasti. Aga päeva parema külje pealt: Tarkpea pöördus minu poole sõnadega: “...aga sina, musike, oled meil ju matemaatik.” Musike. Jei, mind on terve auditooriumi ees musikeseks kutsutud. Õppejõu poolt. Kui kaua olen ma seda hetke oodanud. Oh... ikkagi valitseb õiglus maailmas. Igas päevas killuke suhkrut. Leia üles oma rõõm. Seal ikkagi on Jumal ja ta on meie kõigi poolt. Ole taevas tänatud. Lõpuks ometi on ka see päev saabunud. Mina, musike. Matemaatik.
Võibolla peaks seda proovima hoopis selles järjestuses: 1. enda adekvaatseks magamine; 2. blogi kirjutamine. Ja samal ajal... mul on juba tervelt mitu lõiku kirjutatud. Puhas raiskamine oleks hommikul see kõik blokki võtta ja del-i vajutades ennast korrale kutsuda: ei, murca. Selliseid asju me ei kirjuta. Seega. Siin ma siis olen.
Selle talv-on-karistus teema pealt veel. Käest kinni hoidmine niimoodi, et kindad on käes. Täiesti... nagu... mismõttes? Saab veel julmem olla? “Lähme, kullake, kõnnime käsikäes. Oota, me peame enne kindad kätte panema, me ju kanname praegu seda karistust teadagimille eest.” Noh ja tegelikult see osa sügisest ka, kui kõik puud on juba paljad ja kõik lehed on ära riisutud mingi linna heakorra või minaeitea mille jaoks. Siis pole veel lund ka. Siis on kah hästi õnnetu.
Minaeitea miks ma teise kohta ei koli. Mingi miljon põhjust. Kool. Laps. Lapse kool. Keel. Raha. Töö. Hirm.
Vaatasin eile hästi palju Whose Line’i ja naersin hästi hästi palju. Eriti need jupid, mis päriselt saatesse ei läinud, sest mingi liiga nilbe räpane solvav. Pärast ma neid päris-saatelõike ei viitsindki vaadata. Tundusid kuidagi roosamannased selle materjali kõrval, mis nad telekasse-sobimatuse pärast välja jätsid. Nüüd on nii, et mingi koht tuleb meelde, siis ma naeran üksinda. Mitte niimoodi salaja muiates. Päriselt hakkan naerma. Nii naljakas ongi.
Sess jätkub. Esmaspäeval on suuline eksam, teisipäeval ja neljapäeval on ingliskeelne eksam. Võibolla veel midagi, see veel selgub. Aga see kord, kui ma neile näitamas käisin, see läks hästi. Nii kõige paremini, kui ta üldse minna sai.
Ma arvan, et see oleneb suuresti sellest, kui väga on ilm võimeline inimese meeleolu mõjutama. Mul näiteks mõjutab eriti palju. Ja näiteks, kui kogu aeg oleks suvi, siis mul poleks mitte kunagi põhjust rõõmus olla selle üle, et ma ei pea end enne välja minekut sisse mähkima, sest ma ju kunagi ei pea. Nagunii on kogu aeg hea.
ReplyDelete