It's serious like crazy


Alguses oli koolipäev. Mul oli sitt olla. Ma olin unustanud eile süüa midagi. Täitsa kohe midagi. Eile õhtul natuke maitsesin ühte kalaasja Aivi pool, aga siis selgus, et isu kah ei ole. Niisiis oli täna närune enesetunne ja päev algas banaani ja funktsionaalse jogurtiga. Sest banaanid on lahe ja funktsionaalne jogurt kõlab esiteks nagu midagi tervislikku ja teiseks midagi sellist, mida matemaatikateaduskonnas juua ja vaadata, mis nad ütlevad. Igatahes. Mul oli üks praks, mis möödus suuremate köhahoogudeta ja üks loeng, mida mul õnnestus paljudel erinevatel põhjustel vältida. Vahepeal igast minu asjad ja oligi aeg lasteaeda minna. Laps tahtis mudugi Salmesse. Ta koguaeg tahab. Isegi siis, kui minul isiklikult on kõigist salmlastest, kuigi ma neid üleni armastan, täitsa kopp ees juba. Läksime sinna ja siis tuligi see koht, kus me kõik istusime ümber laua ja pidime mängima seda mängu, mis Kersti ütles, et me peame. Reeglite kuulamise ajal saime aru, et kuramuse palju on neid ja kuramuse keeruline ja et ilmselt oleks siia juurde kõvasti veini vaja. Õnneks suridki esimeses mängus Tiit ja Mariliis esimeste hulgas ära ja kohevarsti oligi vein ja mäng lõbusam. Kuigi ma julgen siin natuke kahtlustada, et natuke mängis rolli ka see, et mäng sai selgemaks, mitte ainult see, et mängijad said veinisemaks. See oli siuke mäng, kus kõikidele mängijatele jagatakse mingi identiteet, mis on ilgelt salajane ja siis on hästi palju silmade kinni hoidmist ja mittepiilumist ja palju saboteerimist ja rohkelt vandenõusid. Selline rollimängulise maiguga seltskondlik mäng. Vähemalt kaheksale. Mis teeb mängima hakkamise keeruliseks, sest kaheksa inimese mängima veenmine on suht keeruline. Eriti kui pooled on pidurid. Aga lahe oli. Pärast läksivad kõik linna läbu peale ja mina tulin koju. Sest ma olen liiga haige. Homme peaks tööd tegema.

Koit peaaegu ütleb r-i juba. Kõigepealt tulid katsed kurgu r-i teha. Sest Tormi on selles osav. Aga paistis, et ei ole Koidu rida. Siis tuli see hääl, mida automaat relvad teevad. Tõk-tõk-tõk-tõk. Teadküll, keelega tehakse, hästi r-tähe moodi tehnika. Nüüd on juba peaaegu r olemas. See tuleb omaette, sõnadesse ei käi. Välja arvatud eriti ägedalt öeldud ‘traktor’, kus ka täishäälikud põrisevad ja maitea kuidas ta seda teeb. Ja ‘röh’. Seda oskab ta kah ilusa põrinaga öelda. Hirmus põnev. Ma nii ootasin seda aega. Lugemine võiks kah tulla. See oleks eriti änksa.

Ma pean ühe teise päeviku endale tegema. Võibolla peaks jätkama seda üllitist, mis kunagi neli aastat tagasi pooleli jäi. Arvutisse päris oma asjade kirjutamine ei kõla nagu hea mõte millegipärast.

Oi, kuidas ma ei viitsi unejuttu lugeda, aga ma pean, sest ma lubasin.
Oi, kuidas ma tahaksin koguaeg üleni totakalt armunult ringi kepselda, aga ma hoian end tagasi.


Pipiga voodisse teki alla.


Comments