lõputu nädalavahetus

Tegin täna viineripirukaid. Poes oli siuke värskeltküpsetatud asjade lõhn ja siis mul tuli ka tahtmine. Lehttaignaga juustuviineri pirukaid ei mahu ühte kõhtu väga mitu. Kõht sai liiga täis. Ma pole täna seltskondlik. Arvasin, et olen, aga võta näpust. Voolisime täna Koiduga sellest plastiliini moodi voolimismassist asju. Ma olen voolimises nii osav. Nende asjade voolimises, milles ma olen. Igat suvalist asja ikka valmis ei tee. Aga kiisusid teen ma näiteks nagu kuramuse kiisumeister. Paremini kui kiisud ise. Ei, tegelt mitte.

Ma vaatasin oma jaanuarikalendrit ja mõtsin, et maru imelik. Mul ei ole tunnet, et mina tegin seda kõike. Kõik need eksamid. See on kuidagi nii kaugele jäänud minust. Ma pole keegi, kes tegelt ka nii palju ennast kokku võtab. Võinoh, olen. Sest ära tegin selle kõik ju. Aga seda tunnet ei ole. Sugugi mitte.

Oled kuulnud seda juttu, et mingitel umbes hiinlastel ja jaapanlastel ja võibolla kellelgi veel on kõhust üks ensüüm puudu? See, mis tegeleb alkoholi ’normaalse’ talumisega. Et kui valge inimene joob, siis tavalise stsenaariumi järgi muutub ta lõbusaks – lõbusamaks – purju – väsinuks – magama. Ja vahel on hommikul paha, vahel ei ole. Aga kui üks ensüüm on kõhust puudu, pole joomine üldse lõbus ja juba väikse koguse järel on eriti paha olla... Ma hakkasin mõtlema, et miks mul kunagi pärast joomist hommikul paha pole. Et äkki mul on kah mingi asi puudu. Kuiginoh, ma joon tavaliselt üsna vastutustundlikult. Mõni kord on ikka päris päris nõmedalt palju joodud ja ikka on hommik selline tavaline. Nagu oleks öösel kaua üleval olnud. Mitte nagu keha piinleks mürgituse all. Ja samal ajal mul ju peavalud ikka vahepeal käivad. Mul on üsna hea meelega valutav pea. Ja süda käib vahepeal pahaks. Lissalt mitte joomisega seoses. Ja nagu ilmselt juba piisavalt paljud teavad, hakkab alkohol mulle imekaunilt pähe kah. Lissalt pohma ma ei käi. Huvitav. Huvitav-huvitav.

See on hirmus mõnus tunne, kui ma pean esseed kirjutama ja mul veel tähtaeg ei koputa, aga mul tuleb juba mitu mitu head mõtet. Panen need kirja, salvestan ära ja jätan hilisemaks. Selline sundimatu esseekirjutamine. Mõtted saavad seeduda, ideed saavad põhjalikult korrastatud, aega on, enda sundimiseks pole mingit vajadust. Ja siis veel see, kui ma saan oma ideid mõne kosutava inimesega arutada ja mul tulevad sellest uued mõtted. Mõõnus. Ja mu elus on nii palju kosutavaid inimesi tegelt. Selliseid kellega rääkides saavad head mõtted tulla.

Oo mul tuli hea mõte. Ma võtan homme kooli Koidu pilte kaasa ja kasutan kooli skännerit ära. Siis kõik saavad jälle vaadata ja imestada.

Miks mulle meeldib paneelmajas elada?
- paneelmajades on mugavused. Mul on niigi palju asju ajada. Ahju kütmine, puude korraldamine, elektriga vee soojendamine ja kõikmisveel oleks juba liiga palju. Enda jaoks võibolla mitte, aga mul on ju see laps. Lapsed ei maga kütmata toas ja ei pese külma veega.
- Niikaua kui oma maja pole, peab toime tulema naabritega. Paneelmajas elavad inimesed ei suhtle naabritega. See on hea. Keegi ei topi oma nina. Trepikoda peseb koristaja. Välisukse parandavad töömehed. Mis on minu korteris, on minu. Pole kellegi teise asi. Väikestes nunnudes korteritega puumajades on asjad teistmoodi. Ma tean küll. Olen kuulnud.
- Plastaknad. Puumajale ei sobi. Paneelmajale sobivad. Plastaknad on tore. Esimesel korrusel hoiavad nad lärmi ilusti tagasi. Talvel hoiavad külma ilusti tagasi. Ja nad on raskesti lõhutavad, mingi teine klaas on. Ja nad käivad niimoodi natuke lahti, et keegi sisse ei mahu. Ega välja. Näiteks titad ja koduloomad ei pääse välja. See on tähtis. Koguaeg paanitseda ja valves olla võimaliku liikluse pärast läbi lahtise akna, on hästi väsitav.
- Ma ei pea midagi korraldama või ootama korraldamist sellelt veel aktiivsemalt majaelanikult. Meil on korteriühistu, mis korraldamisega tegeleb. Prügivedu, elekter, tee korrashoid, kõikmisveel pole minu mure. Kõige eest on hoolitsetud.
- Trepikoda ei haise. Või haiseb väga harva.
- Välisuks on peaaegu alati korras. Valgustus ka.

Mis paneelmajade vastu räägib, on näiteks nende asukoht. Õnneks asub minu oma heas kohas. Ei ole teiste samasuguste rägastikus või kesklinnast lootusetult kaugel. Teine võimalik paha asi on pesu kuivatamine. See on mul küll pahasti. Suure maja tagant varastatakse pesu. Võibolla saab minu maja taha kunagi mingi piire ja midagi muutub. Praegu olen ma sunnitud toas kuivatama ja see ei ruuli. Noh ja siis on see oma õue teema. Et paneelmajal pole seda. Aga puumajades on sellega kah siuke joppamise asi. Mõnes hooviga puumajas on hoov kõigile kasutamiseks, mõnes on see ainult selle kurja vanatädi peenarde jaoks. Mõne maja hoov on imekaunis muruplats liivakasti ja õunapuudega, mõnes pargivad muda sees autod ja joodikud aint. Ja siis on veel lärmi teema. Et paneelmajade seinad kostavad läbi. Kuigi maitea, miks puuseinad vähem läbi kostma peaksid.

Vaadata mingit halba filmi või minna voodisse raamatut lugema? Vaadata tuima näoga mingit koodi või lugeda kooliasju? Kirjutada see vastik kiri ära või seda veel natuke edasi lükata? Teha hommikuks võileibu? Pesta juukseid?

Mul tuli praegu hea kontserdi isu. Mis nüüd saab?

Õõh, mul on homme see loeng, mis eelmine kord nõme oli. Õppejõu pärast mudugi. Las ma räägin, mis ta tegi. Põhiline nipp lisaks ebahuvitavalt ja samalajal raskesti jälgitavalt rääkimisele oli tal teha nii: 1. teha mingi mittenaljakas lame nali, 2. selle üle ise naerda, 3. öelda punastades: 'noh, see oli muidugi nali.' Seda kõike häirivalt mitu korda ühe loengu jooksul. Pluss halvad slaidid, aga see on selline levinud asi. Aga ma annan talle uue võimaluse. Nii lahke ja andestav olengi. Võibolla ta on ennast vahepeal parandanud. Sest ega ta rumal pole.

Ma oskan paljut. Olen varustatud mitme kasuliku ja vähemkasuliku oskuse ja võimega. Muuhulgas, ma just hiljuti täheldasin, oskan ma suhteid imelikuks ajada. Mitte halvaks või olematuks. Imelikuks. Nii, et pärast on üleni ebamugav, häiriv, midagi-sobivat-pole-öelda, awkward. Ja päris tihti, mitmete suhetega. Ei, see ei ole lahe. Ja ma tõesti ei tea, miks ma seda teen. Või miks see mul juhtub. Sest ma tegelt ei tee ju. Mitte otseselt. Just. Mina pole üheski oma elu ebamugavuses ise süüdi.

Asjalikuks veel mõneks ajaks hakata enne magamaminekut... Ei teeks vist paha.