Tuesday, February 10, 2009

plkri


Koolipäev. Mul oli täna. Tervelt kaks tundi oli mul. Semestrialguse kõrge motiveeritus üheskoos oh-ma-nii-igatsesin-seda tundega. Ühtegi kodust ülesannet mul tegemata pole, sest meile pole veel antud ühtki kodust ülesannet. Jee, nii lahe. Võinoh, on see miljon ülesannet seoses selle lõputööga, aga see on nigunii koguaeg.

Ma praegu ootan, et mulle mõistus tagasi tuleks. Sest ma õpin tegelt. Hetkel on mul juhe. See väljendub selles, et ma loen ühtekahte lauset umbes viis korda üle ja ei saa aru, mida need ütlevad. Ja uuesti. Ja uuesti. Võtan ennast kokku, keskendun, hakkan lause otsast peale ja lõppu jõudes saan aru, et ei saanud aru. Täna oli mul päeval umbes neli või viis hästi head ja produktiivset keskendumishoogu. Mõni võiks veel tulla. Üleni kuluks ära.

Roosade triipudega kakao-pähklikreem.

Ma kuulan hommikul Nukitsamehe plaati. Mul tänu sellele on päev otsa mingi Päikeseratas või ‘ilma heata poleks kurrrja, kurjata ei oleks heaaad’ peas undamas. Aga laps ärkab selle peale hästi üles. See on hea. Ta minu päristavalise igapäevase muusika peale ei ärka.

Täna on peavalu olnud. Selline, mis tuleb aint pingutades või kummardades või silmi kasutades. Oh, ma võiksin lõputult erinevatest võimalikest peavaludest rääkida.

Mul on kivi südamel. Ma vihkan, kui sellised asjad on. See üleni takistab mul täitsa õnnelik ja rahul olemast. Sest kui see üks asi on nii halvasti, ei saa miski olla lõpunilõpuni hästi. Ma ikka vahepeal üritan mitte mõelda, siis on peaaegu et hea. Aga siis ta jälle tuletab ennast meelde ja kõik on jälle otsast kuri ja vihmane. Kuigi peale selle ei ole midagi pahasti. See on ja see heidab kõigele varju. Varjutab kõike. Määrib ära. Annab maigu juurde.

Lilleke rohus, oo-oo, lilleke rohus.

Haah, õppejõud tegi täna loengus nohikunalja. Päris äge oli.

Ma loen Pipit ja mõtlen räpaseid mõtteid. Mitte nii räpaseid. Aga nii natuke. Natuke räpasemaid, kui mudu üleni lasteraamatut lugedes mõeldakse. Pipi on nii lesbiline. See, kuidas ta kogu aeg meelega Annikat hirmutab ja siis teda kaitseb ja lohutab. Annika poeb talle külje alla, võtab käest kinni. Tommy on seal nii kõrvaline. Vahepeal Pipi ja Tommy ajavad mingit põnevat juttu, aga see Annikaga trikitamine on põhiline. Talle salaja ehteid kinkida, teda igat moodi põnevile ajada. Pipi üleni naudib seda. Annika on nii rumal armas naiivne ja allub kõikidele provokatsioonidele. Kes ei tahaks mõne sellise väikest peakest natuke huvi pärast sassi ajada. Nii enda meelelahutuseks.

Suitsetamise teema. Jälle. Huvitav, kas ma sain geenidega kaasa tahtmise suitsetada? Või on mind lapsepõlves kõigi nende mind ümbritsenud suitsetajate poolt ära programmeeritud. Ma hullult tihti avastan end mingit asja, pliiatsit, juukseklambrit, otsapidi suus hoidmas ja sellega seda liigutust tegemas. Niimoodi kahe sõrme vahele ja natuke eemale sirutada, mõnikord raputada ja siis tagasi panna. Mis oleks loogiline, kui ma oleksin aastaid suitsetanud ja nüüd järele jätnud ja vanad harjumused ja värk. Aga ei ole ju. Ma pole kunagi suitsetanud. Isegi viimasest vesipiibust on umbes pool aastat või rohkem möödas. Ja ma isegi ei kohtu igapäevaselt suitsetajatega. Maru kahtlane. Võibolla on see hoopis kogu see popkultuur ja liiga palju odavaid filme seksikate ‘pahadega.’ Alati saab popkultuuri süüdistada.

Tahan jah vist tahan

Ma nägin täna kogemata natuke seda Saksa muusikakanalit ja seal oli hullude silmadega vuntsidega mees, kes hoolimata vuntsidest suht pandava mulje jättis (vastav videolink). Ja nüüd, mis tuleb välja. See oli HIMi laulja. Aga nagu... vuntsidega. Kogu maailmapilt jälle tükkeks võtta ja uuesti kokku panna.

No comments:

Post a Comment

There was an error in this gadget