Sunday, February 01, 2009

tagasi emaks


Ma räägin kõik algusest peale liiga üksikasjalikult ära. Siis saab palju räägitud ja mitte midagi oluliselt öeldud. Koit tahtis torti. Alati tore omadus laste juures. Saad osta mõttetult palju ja ilma põhjuseta maiustusi, sest ‘laps ju tahtis.’ Mitte et ma ise mingi maiustaja oleksin, oh ei. Aga kuna tordid närakad on nii kallid kogu aeg ja mul oli just üks koogivorm puudu, ostsin hoopis ühe siukse tähekujulise ja tordipulbrit. Sis me koos küpsetasime. Tavaliselt öeldakse, et lapsega köögis koos küpsetamine käib kuidagi nii, et viimaste sammude hulgas on köök leegiheitjaga puhtaks teha ja poodi valmistoodete järele minna. Mul on hea laps, me saime täitsa ilusti hakkama. Ennegi koos süüa teinud. Ma olen mudugi ülehoolitsev-paanitsev kah. Tšekkan kõik üle ja jälgin hoolega. Tegime taigna, panime ahju, limpsisime kaussi. Võtsime koogi ahjust välja, jahutasime. Vaatasime, et seest jäi täiesti tooreks. Koit: “Aga mulle ju maitsebki tainas.” Uhasime blenderiga tapetud maasikamoosi peale ja kõriauguni vahukoort. Nüüd mul on süda paha. Aga ma söön veel. See pole mingi põhjus võrdlemisi söödavat torti raisku lasta. Lissalt selle pärast, et mu keha seda tõrjuma on hakanud? Rumalus. Ta ei tea, mis talle hea on.

Igal pool on staatiline elekter ja see ajab mind hulluks juba. Enne oli aint pikas kampsunis. Nüüd on umbes kõik kohad seda täis. Kõik asjad annavad särtsu ja ignoreerivad nagu võluväel gravitatsiooni. Eriti ebamugav.

Vahepeal käivad mingid inimesed, kes kujutavad ette, et igast asjad on ‘saadetud.’ Sündmusi sulle saadetakse, inimesi su ellu, omadusi. Ja siis on mingid inimesed, kes väidavad, et kõik need asjad oleme me ise valinud. Umbes, et me ise valime endale vanemad ja lapsed. Maitea kuidas see valimine käia võiks. Mingil ulmelisel tasandil kusagil ulmelises kohas mingit kahtlast moodi ilmselt. See paneb mõnikord natuke mõtlema. Kui mingit sellist teooriat ringi ei käiks, poleks nagu midagi. Aga vot siukeste teooriate pärast ma mõnikord mõtlen, et mille kuradi pärast. Ja mitte niimoodi ainult halbade asjade kohta, heade kohta ka. Vahel juhtuvad mingid täiesti taevalikult head asjad ja ma mõtlen, et vau... olen mina alles pai olnud kusagil(?) kellelegi(?), et ma sellise asja praegu ära teeninud olen. Või midagi sinnakanti. Nüüd ma viimasel ajal natuke mõtlen, et miks nad (või siis mina) mulle just niisuguse lapse saatsid? Einoh, laps on ju tore. Ilus hea ja armas. Üleni kallis mulle ja kõikmisveel. Aga ta pole kaugeltki mitte tavaline. Võibolla aint välimuselt. Aga see mis tal peas toimub, kuidas ta käitub ja areneb. Ei ole tavaline. Ja võibolla nagu taibukamad on mõnikord taibanud – mittetavaline olemine on ühelt poolt kohutavalt hea ja teiselt poolt kaugeltki mitte. Selle pärast ma mõtlengi, et miksometi? Sest mina olen ju tavaline. Pigem tavaline. Ja samal ajal ma ei tunne, et ma oleks nagu vati sees koguelu olnud tavaliste inimeste hulgas. Et mulle peaks mingit õppetundi andma. Sai kujuta ette missugusi imelikke ma tunnen. Siis mõtlengi, et miksometi.
Igatahes. Siuke mõte oli. See käib niimoodi vahepeal. Suurema osa ajast mõtlen ma üleni asjalikult. Ilma hullude saatuseteooriateta. Võisiis ei mõtle üldse. See töötab ka. See näiteks tegi mulle kaks eriti lolli tulemust see semester. Ei... oot... rohkem kui kaks. Deem.

Oioioi. Appiappi. Mai taha kriisi. Ma tahan et kõik õitseks. Tead mis ma veel tahan. Ma tahan, et mai kuuleks neid tobedaid nalju koguaeg. ‘Ma käin nüüd harvemini solaariumis, majanduskriis ju. Ha-ha-ha.’ ‘Ei, täna ma kohvile koort ei pane, majanduskriis ju.’ Mittenaljakad naljad on nii masendav.

Torrtii!

Krt, mai osta enam kunagi seda juublitordi pulbrit. Nii imal tuleb sellega. Ma mudugi otsustan iga natukese aja tagant mingi asja kohta, et ma seda enam kunagi ei osta. Ma enam kunagi sellesse kohta sööma ei lähe, ma enam kunagi sealt seda ei telli, ma enam kunagi selle retsepti järgi süüa ei tee ja ma enam kunagi seda toodet ei osta. See lubadus tuleb mulle meelde tavaliselt pärast seda, kui ma olen seda teinud. Juba jälle ostnud tellinud läinud. Tüüpiline.

Ma enam kunagi ei räägi, mida ma tegelikult tunnen.

Peaks tööd tegema. Vannitoa ära koristama. Ainetele ennast regama. Tunniplaani koostama. Järeleksamiteks valmistuma. Õppejõule kirjutama. Kuueelarvet koostama. Lasteaiariided valmis vaatama. Lugemispäevikusse sissekande tegema. Weedsi vaatama hakkama. Flatlandi läbi lugema.

Mu ilusast arvutist on saanud vanur. Pirtsakas häälekas tüütute eripäradega vanur. Aeglase mõtlemise ja väntsutatud välimusega. Aga ma armastan teda endiselt.


1 comment:

  1. täna Jumalat, et elad ajal ja linnas, kus on lasteaeda valida ja kooli
    minul polnud kuhugi oma erilisi lapsi panna
    nüüd on neist suure punnitamise peale kiftid noored inimesed saanud
    aga vaev tasus ära
    Sulgi on kodus pärl
    tunne sest rõõmu
    mina ei osanud omal ajal
    ole Sina targem

    ReplyDelete

There was an error in this gadget