Monday, March 23, 2009

dammit

(15:55:54) z: tee iseendale psühhoanalüüsi ja nõustamist
(15:56:00) m u r c a: proovisin



Esimesed mõtted on huvitav. See esimene asi, mis pähe tuleb, kui mingi asi juhtub. Või kui mitte esimene (sest esimene on tihti wtf?), siis näiteks sellest esimesest kohejärgmine mõte. Nendel mõtetel on mõnikord omadus igast huvitavaid asju selle mõtleja hingeelu ehituse kohta paljastatada. Eriti kui neile tähelepanu pöörata. Igatahes. Mis ma öelda tahtsin. Mingi mitte-hea asi juhtus ja ma kohe mõtsin, et see on mulle karistuseks selle eest, et ma eelmine aasta kellelegi väga haiget tegin. Mitte et ma arvaksin, et ma poleks pidanud, oh ei. Kahetsemist ei harrasta. Tehtu on tehtud ja tavaliselt ka põhjusega. Aga see karistuse äratundmine käib mul küll. Kohe mõtsin, et huvitav, mitu korda ma veel niimoodi vastu näppe pean saama enne, kui mul selle ühe suure asja eest karistus lõpuks käes on. Kalkuleerisin, et vaat tookord üks juba oli ja nüüd on see ja võibolla kaks-kolm veel, siis on kõik, vaja tugev olla ja ära kannatada. Ja vaata, see karistuse teema on mul juba ammu. See teooria, et päevad kõhuvaluga on karistus paljunemisvõime raisku laskmise eest. Väiksena ma arvasin, et mind koolis kiusatakse, sest ma olen halb õde olnud. Ja veel mingid näited. Halvad hinded lapsega kurjustamise eest. Sellised seosed, mis tegelikult selle päris kalkuleeriva mõistusega võttes kõlavad natuke naljakad ja tobedad. Aga kui nad esimeste asjade hulgas iseenesest pähe tulevad, ju nad siis ikka midagi näitavad. Ju neil on seal kusagil pesa. Nagu hullunud ajutuustur kukkuda oma esimesi mõtteid analüüsima, siis votmis välja kõik tuleb.

”It’s like friends with benefits, except without the benefits.”

Ajutuust öeldakse sellise nõustamise/teraapia kohta, kus inimese peas olevad asjad tuustitakse läbi. Pööratakse pea peale. Aetakse segi ja tšekatakse üle. Psühhoanalüüs teeb seda ilmselt kõige tuustivamalt, kogu see lapsepõlvesse nina toppimine. Ajutuust pole minu sõna. Ma loengus kuulsin. Aga umbes ligikaudu nii ma mõtsin ise ka. Mul oli tookord selle kohta sassis riidekapi võrdlus.


Muhahaa. Ma saan vist äkki võibolla kunagi varsti endale klaveri. Oma koju, kujutadsaette.
Oo teine asi veel. Ma saan vist äkki kunagi varsti endale maailma kõige ilusama ja pandavama... Tume. Punase. Nahk. Mantli.
Täiesti hullumeelne. Hullu meelne, ma räägin.

Mul on ülehomme kontrolltöö. Ja neljapäeval. Ja reedel on ettekanne. Tahaks midagi perse saata, et oleks lihtsam kõige ülejäänuga toime tulla. Aga ma olen juba kõik saatnud, mida veel võimalik oli. Nüüd on see perses. Teadagi.

Õujeah. Tundetud inimesed. Külmad inimesed. Südametud või vähe sellised mõistuseinimesed. Arukad. Etteplaneerivad. Mõistlikud ja põhjendatud. Mitte kirglikud metsikud pöörased meeletud tulised. Mai teagi, kumba ma eelistaksin. Sest mul on ju hullult valida ka.

Lõuna-Prantsusmaa on ju otsapidi Vahemere ääres. Sa vahi raiska, siuke asi. Mul oli põhikoolis geograafia viis. Peaaegu kogu aeg. Sest seal oli kõige rangem õpetaja, kes oli sinna juurde mõistlik. Rangus ilma mõistlikkuseta ei tööta. See oli mul gümnaasiumi keemiaõpetajal. Tagantjärgi isegi naljakas... Mis ma öelda tahtsin... Vahemeri. Ma vist tahan ära. Aga mitte veel. Kunagi. Võibolla isegi mitte sinna. Kuskile.

Appi kui lahe laps mul on. Ta on nii tark. Samal ajal nii loominguline ja leidlik. Ta on hästi püsiv ja kannatlik oma ideid teostama. Tal on nii hea mälu ja imearmas arutlusvõime. Ta sööb laua taga viisakalt ja peab ennast ilusti ülal. Kui teda suunata, koristab ta oma toanurka ja täidab lisakorraldusi. Oskab olla abivalmis. Eristab puhtaid riideid mustadest ja mõnikord isegi sobivaid sobimatutest. Ta on asjadest huvitatud ja esitab häid täpsustavaid küsimusi. Jutustab lahedalt lugusid ja mõtleb igasuguseid asju ise välja. Mõtleb asjade üle järele. Meisterdab, joonistab, lahendab töövihikuid iseseisvalt. Ja sinna juurde on ta hästi kiinduv ja hooliv. Hästi söödetult ja puhanult on ta veel arusaaja ja leplik ka. Muinasjutuline. Lissalt, kipub olema, et teised ei arva temast nii hästi ja siis ei ole hea. Ikka peab lõigu lõppu midagi õnnetut lisama.

Oma halva keeleoskuse ja vähe sellise... sobimatult semuliku suhtlusstiili juures tunnen ma end üleni kobana, kui ma pean igapäevaselt suhtlema e-maili teel igast tähtsate kuttidega. Nimetan eesnimepidi või ei nimeta? Tänan ja palun ette ja taha või on see liiga palju? Lisan oma mõistetavuse parandamiseks isiklikke vahemärkusi või igaksjuhuks mitte? Keeruline.



just don’t want you anymore


näh, vidjou kah. pole ammu pand midagi. kui ma poleks selline, nagu ma olen, siis ma oleks võibolla selline, nagu see seksikas lokkidega vähe lesbiline tšikk seal. päikeselaigus.


No comments:

Post a Comment