pealkirjaallikas
Eile püüdsin ettekande tegemisest vabaneda, seda edasi lükata. Ei saanud. Vahtisin niisama asjatades kümneni ja siis asusin õppima. Üleni öösel. Tegin täna ettekannet. Mat analüüsis. Tegin isuga. Teha oli päris mitu ja sattusin hoogu ja eksisin ära mitu korda ja nagu ikka. Pärast tuli Kerdi mulle ütlema, et mul olevat palju ’tüüpe’ ja ’karju’ seal ettekandes olnud. Korrektne keel on üks asi, mida hinnatakse, muide. Liiga hoogu sattudes kaovad mul õiged terminid ära ja kõiksugused võrrandid, maatriksid, muutujad, avaldised asenduvad mingite suvaliste sõnadega. Tüübid, kutid, asjad, värgid ja värgivärgid. Nad tulevad koos osutamisega ja tegelikult saab aru, mida ma mõtlen. Minu kõriauguni vaimukas vastus Kerdi kommentaarile oli: ”noh, nende tüüpidega olen ma öö veetnud.” Deem, olen mina alles humoorikas. Täna tuleb mul ühtede sarnaste tüüpidega öö veeta. Homme kirjutan sellest kontrolltöösse. Ma olen sel nädalal kahest psühholoogia loengust puudunud, sest mingi müstiline jõud paigutab alati võimalikult palju hinnatavaid asju ühele nädalale. Alati.
Alasti.
.....öine tudipausike.....
Klaverist räägime. Mul pole seda veel. Aga mis ma mõtsin, oli see suhtumise erinevus. See, kuidas keegi oma muusikariista suhtub. Näiteks meil Räpinas on nii, et klaver on pealt kaetud umbes kaks korda kõrgema asjadekuhjaga, kui sinna tegelikult mahuks. Samal ajal ei tohi mitte mitte kunagi klaveri peal mänguautoga sõita, tassiga läheneda või seda mustade kätega katsuda. Isegi mingi kate on talle peale õmmeldud. Äärmiste klahvide vahel ja peal on tihti mingid värgid. Juuksehari, pliiatsid, kellegi päevik. Siis näiteks koolides muusikaklassis on tihti klaveri ümber mingisugune püha piirkond. Klaver ei puutu ühegi seina vastu, selle peal ei ole ühtegi asja. Võibolla mingi vaas mingite oksakestega või sõnajalapott. Katsuda seda kooliklassi klaverit tavaliselt ei tohi ja mingil imekombel püsib see koguaeg puhtana. Ma praegu meenutan seda kolmanda korruse halbade laudadega kooriklassi, kus meil 12ndas klassis mata toimus. Tiibklaver võttis umbes kahe omasuguse ruumi seal. Ja siis näiteks Queeni esinemistel on klaver lissalt mingi lisatasapind. Seal on kellegi riided, joogipudelid, kohvitassid... Teiste pillidega ka. Mõlemad variandid. Inimesed, kes kannavad oma trummi mitmekordse voordiga kotis, et see külma või kriimustada ei saaks. Inimesed, kes hoiavad oma kitarre voodi peal mingi kola ja hilpudega läbisegi. Flööt spetsiaalse koti sees riiulil kindla koha peal. Väiksed kandled söögilaua peal koos supitaldrikute ja saiakottidega. Huvitav selles mõttes, et ma ei saa kuidagi kumbagi suhtumist valeks pidada. Austan ja armastan oma pilli, muidugi kaitsen, hoian teda kõige halva eest. Elan oma pilliga koos, suhtlen, loon, õpin koos temaga, muidugi on ta osa kõigest muust mu kodus, mitte midagi rangelt eraldiseisvat.
Seda kummi ikka veel ei ole, mis teeks olematuks kõik me vead.
Mismõttes neli kraadi külma?
Oot ma panen selle ka kirja, mudu pärast on meelest. Koit tegi eile ilgelt laheda nalja, mis oli tegelt laivis parem kui kirja pandult. Õhtune aeg, istume Salmes köögis ja räägime tasakesi. Kes joob kohvi, kes midagi muud. Koit mängib mingi sukelduja-mänguasjaga, millel on pika juhtme otsas pult. Varsti on ta sellest tüdinud ja tahab, et Andres talle töötoast mingi teise asja otsiks. Seisab siis seal köögiukse juures, sukelduja käes, pult põrandal. Andres ei taha üldse üles minna ja üritab kuidagi ära viilida. Koit kutsub veel paar korda ja hakkab siis tasakesi minema, pulti enda järel vedades. ”Tule, tule selle puldi järgi.” Umbes nagu Andres ei teaks, kuidas oma töötuppa saada või ta võiks tee peal ära eksida. Siis me hullult kaua naerame selle üle. Koit seisis kogu selle aja tõsise näoga ja ootas. Ta ei leidnud selles mitte midagi imelikku.
I'm a new soul
I came to this strange world
Hoping I could learn a bit 'bout how to give and take
But since I came here, felt the joy and the fear
Finding myself making every possible mistake
Yael Naim
Eile püüdsin ettekande tegemisest vabaneda, seda edasi lükata. Ei saanud. Vahtisin niisama asjatades kümneni ja siis asusin õppima. Üleni öösel. Tegin täna ettekannet. Mat analüüsis. Tegin isuga. Teha oli päris mitu ja sattusin hoogu ja eksisin ära mitu korda ja nagu ikka. Pärast tuli Kerdi mulle ütlema, et mul olevat palju ’tüüpe’ ja ’karju’ seal ettekandes olnud. Korrektne keel on üks asi, mida hinnatakse, muide. Liiga hoogu sattudes kaovad mul õiged terminid ära ja kõiksugused võrrandid, maatriksid, muutujad, avaldised asenduvad mingite suvaliste sõnadega. Tüübid, kutid, asjad, värgid ja värgivärgid. Nad tulevad koos osutamisega ja tegelikult saab aru, mida ma mõtlen. Minu kõriauguni vaimukas vastus Kerdi kommentaarile oli: ”noh, nende tüüpidega olen ma öö veetnud.” Deem, olen mina alles humoorikas. Täna tuleb mul ühtede sarnaste tüüpidega öö veeta. Homme kirjutan sellest kontrolltöösse. Ma olen sel nädalal kahest psühholoogia loengust puudunud, sest mingi müstiline jõud paigutab alati võimalikult palju hinnatavaid asju ühele nädalale. Alati.
Alasti.
.....öine tudipausike.....
Klaverist räägime. Mul pole seda veel. Aga mis ma mõtsin, oli see suhtumise erinevus. See, kuidas keegi oma muusikariista suhtub. Näiteks meil Räpinas on nii, et klaver on pealt kaetud umbes kaks korda kõrgema asjadekuhjaga, kui sinna tegelikult mahuks. Samal ajal ei tohi mitte mitte kunagi klaveri peal mänguautoga sõita, tassiga läheneda või seda mustade kätega katsuda. Isegi mingi kate on talle peale õmmeldud. Äärmiste klahvide vahel ja peal on tihti mingid värgid. Juuksehari, pliiatsid, kellegi päevik. Siis näiteks koolides muusikaklassis on tihti klaveri ümber mingisugune püha piirkond. Klaver ei puutu ühegi seina vastu, selle peal ei ole ühtegi asja. Võibolla mingi vaas mingite oksakestega või sõnajalapott. Katsuda seda kooliklassi klaverit tavaliselt ei tohi ja mingil imekombel püsib see koguaeg puhtana. Ma praegu meenutan seda kolmanda korruse halbade laudadega kooriklassi, kus meil 12ndas klassis mata toimus. Tiibklaver võttis umbes kahe omasuguse ruumi seal. Ja siis näiteks Queeni esinemistel on klaver lissalt mingi lisatasapind. Seal on kellegi riided, joogipudelid, kohvitassid... Teiste pillidega ka. Mõlemad variandid. Inimesed, kes kannavad oma trummi mitmekordse voordiga kotis, et see külma või kriimustada ei saaks. Inimesed, kes hoiavad oma kitarre voodi peal mingi kola ja hilpudega läbisegi. Flööt spetsiaalse koti sees riiulil kindla koha peal. Väiksed kandled söögilaua peal koos supitaldrikute ja saiakottidega. Huvitav selles mõttes, et ma ei saa kuidagi kumbagi suhtumist valeks pidada. Austan ja armastan oma pilli, muidugi kaitsen, hoian teda kõige halva eest. Elan oma pilliga koos, suhtlen, loon, õpin koos temaga, muidugi on ta osa kõigest muust mu kodus, mitte midagi rangelt eraldiseisvat.
Seda kummi ikka veel ei ole, mis teeks olematuks kõik me vead.
Mismõttes neli kraadi külma?
Oot ma panen selle ka kirja, mudu pärast on meelest. Koit tegi eile ilgelt laheda nalja, mis oli tegelt laivis parem kui kirja pandult. Õhtune aeg, istume Salmes köögis ja räägime tasakesi. Kes joob kohvi, kes midagi muud. Koit mängib mingi sukelduja-mänguasjaga, millel on pika juhtme otsas pult. Varsti on ta sellest tüdinud ja tahab, et Andres talle töötoast mingi teise asja otsiks. Seisab siis seal köögiukse juures, sukelduja käes, pult põrandal. Andres ei taha üldse üles minna ja üritab kuidagi ära viilida. Koit kutsub veel paar korda ja hakkab siis tasakesi minema, pulti enda järel vedades. ”Tule, tule selle puldi järgi.” Umbes nagu Andres ei teaks, kuidas oma töötuppa saada või ta võiks tee peal ära eksida. Siis me hullult kaua naerame selle üle. Koit seisis kogu selle aja tõsise näoga ja ootas. Ta ei leidnud selles mitte midagi imelikku.
I'm a new soul
I came to this strange world
Hoping I could learn a bit 'bout how to give and take
But since I came here, felt the joy and the fear
Finding myself making every possible mistake
Yael Naim
Comments
Post a Comment