Monday, April 27, 2009

emonurgake


Kõik suhted on kordumatud. Tead ju seda küll. Ükski suhe, mis sul kellegagi on, pole kunagi täpselt samasugune nagu mõni su teine suhe. Sama moodi, nagu pole kunagi kahte ühesugust inimest. Niiet kui sa leiad endale kellegi, kellega sul osutub olema mingi eriline kontakt või kui su teele satub keegi, kellega miski sinust kuidagi sobib... ja sa sellest ilma jääd... Siis sa võid olla täiesti kindel, et midagi niisugust ei leia sa enam kunagi. See oli nüüd ära. Lõpp sel lool. Mis teebki minu jaoks igast siuksed asjad raskeks. Sest ma tean, et suhe oma ainulaadsuses ja kordumatuses on kaduma minnes täiesti kadunud. Ongi läinud. Ma tean küll, seal võib tulla veel terve kari toredaid inimesi ja kindlasti saab olema veel terve kari erilisi ja häid suhteid. Igast vahvaid asju võib veel tulla ja asjad võivad veel igatmoodi minna. Aga ma tean ka täiesti kindlalt, et midagi sellist, nagu juba oli, enam mitte kunagi ei tule. Võibolla tuleb isegi midagi paremat. Aga kohe kindlasti ei tule enam mitte kunagi midagi just sellist... (kolm punkti on alati nii diip asi, mida panna.)

Ma peaaegu sain maha audiopostitusega, aga ikka ei saanud ka. Mingil mitmel põhjusel. Harjumatu on see asi ikka.

Vot mis ma avastasin. Ennast distsiplineerida on tegelikult lihtsam, kui oma distsiplineerimatuse tagajärgedega elada. Jamasid on lihtsam vältida, kui nendest välja rabeleda. Vastikud targutused.

Darling don’t give me shit.

Uuh, rollimäng nõustamises on päris kuramuse lahe.

Ma teen siis selle lõigu ka. Mul oli eile sünnipäevapidu. Kui keegi on kunagi otsinud retsepti, kuidas enda jaoks pidu ära rikkuda, siis siin on kaks vihjet: 1. sea kõrged ootused; 2. joo palju. Ja siis, nagu võluväel... Etsiis. Ma kutsusin paari olulisemat ja vajalikumat inimest isiklikult ka. Niimoodi eraldi, personaalselt. Tulemus: Margit oli varem kohal ja läks ära kohe, kui ma jõudsin (kuigi kingitus on äge, aitäh). Aleksei sõi salatit ja läks siis ära. Aivi ei tulnudki, Miki oli haige. Karl, keda ma ka millegipärast isiklikult kutsusin, kuigi ta ei ole mu lähim sõpradering, tuli kohale ja oli peaaegu lõpuni. See oli lahe. Igatahes, jei mina. Ja mu toetav sõprusring. Ja mu kõrged ootused. Teine nipp on joomine. Miks ometi? Kellele seda veel vaja oli. Kuigi mitte midagi hullu. Lissalt kõik olemasolev võimendub. Olemasolevat pold vähe. Päris mitu asja võimendusid ja häda ja viletsus. Maitea. Tahaks selle pärast veel natu vinguda, aga vaikselt hakkab üle minema juba. Järgmine aasta teen kuidagi teist moodi.

Oskus misiganes tunnet vihaneolemiseks ja solvumiseks enda jaoks maskeerida, on kasulik. Lihtsustab toimetulekut. Kui ma peaksin kõik pahna toorelt läbi tundma, oleks ikka ilge nuss. Olen proovinud. Poole toredam on võtta mingi komplekt tundeid ja keerata need millegi kõva sisse. Türa küll, kui närvi see olukord mind ajab ja üldse võib ta end põlema panna ja paras talle siis. Poole kergem. Mitte mingi kuramuse kompott mingitest pehmetest väikestest kimpudest, mis omavahel ei sobi, loogikat ei tee ja aint õnnetuks teevad lõppkokkuvõttes.

Ma läind täna kooli, sest mai taht. Ei tundnud nagu tahaks. Kuigi mul oli täna avatudülikooli asjadega koos üks seminar. Nõrk oli olla igatpidi. Hääl on ka üleni täitsa ära. Nüüd ma teen natuke aega midagi kasulikku ja siis pärast väikest ööund ongi jälle aeg lasteaeda minna.

3 comments:

  1. Haha. Selle postituse oleksid võinud sahtlisse kirjutada :-D

    Siis sa oled nõrk, kui audiopostiga hakkama ei saa.

    ReplyDelete
  2. see läheb esimese katsena kirja. ega sinu esimene katse parem pold.

    ReplyDelete
  3. No nii aia taha ta mul ju ei läinud :-D

    ReplyDelete

There was an error in this gadget