järelpostitaja

Väga hea algus. Umbes ainus kõige tähtsam ja olulisem asi, mille kohta mult korduvalt üle küsiti, kas ma jõuan selle iseseisvalt enne siiatulekut valmis, osutus täiesti valestitehtuks. Selle pidi uuesti tegema. Nüüd on kõiksetähtsamad failid üleöö ketta pealt plehku pannud. Enda järelt koristamata jätnud ka. Mingi 15 giga on lissalt hõivatud mittemillegi poolt. Ulme.

Mind on paigutatud selle Portugali tüdruku kabinetti. Kabinet on tibatilluke ja selle väike aken vaatab ehitusplatsile. Tüdruk on praegu Portugalis ära. Kõik läksid täna mingit seminari tegema ja jätsid mind siia maha. Ainult kaks kummalist meest on seal teises toas mingit oma asja tegemas ja minu vastu täiesti sõnatult sõbralikud olemas.

Ei. Firefox ei ole already running. Ise sa oled. Ja signal quality ei ole ka excellent. Loll arvuti. Loll windows. Tobe wifi.

Mulle meeldib see linn. See on üleni armas. Ei tundu võõras ja vaenulik, nagu muidu suured linnad kipuvad. Ma olen mudugi siiamaani aint puhkepäevi näinud. Neil oli esmaspäev ka vaba. Öösel oli linn hästi mõnusalt tühi. Poodide üleni liiga kinni olemine ei olnud mõnus. Ainus lahtiolev toidupood ei müünud seeni ja oli pungil mingeid poepuudusest äranälginud tüüpe täis. Kassas oli vähe ülekaaluline täiesti läikivkiilakas naine.

Hindasid ei tohi oma peas kroonideks ümber arvutada. See, kui palju vastav summa kroonidesse vahetatult olla võiks, pole üldse oluline. Siin saavad nad rohkem palka ja asjad maksavad rohkem. Siin on asjad teistmoodi. Kurss on kõrvaline. Vajadusel võib hinna hindamiseks kasutada eelnevaid kogemusi. Trammipilet on kakskakskümmend. Limonaad automaadist on ükskuuskend. Täitsa maitsev värskelt valmistatud pitsa odava välimusega söögikohas on kaheksa. Mis tuletab mulle meelde... peaks vist sööma midagi. Noh niimoodi töötegemise asemel, sest ma üldse ei saa praegu aru, mida see jupp tegema peaks ja miks ta seda teha ei taha.

Õujeah, ma leidsin toidupoe. See oli künka taga. Kassapidaja ütles mulle ‘moi.’ Järmisele kliendile ütles ‘hei-hei’. Ma vist ei harjugi sellega ära.

----------------------------------------------------------

Miks inimesed ei kirjuta kunagi oma tööpäevast? Sest see on igav? See on mingi keelatud kirjutamisteema? Nad ei käigi tegelt tööl? Igatahes. Minu tööpäev algas sellega, et ma olin sisse maganud. Äratuse rahulikult läbi une kinni lülitanud ja kaks tundi veel põõnutanud. Unes oli palju heledaid hästivalgustatud kummalisi asju, sest päike paistis aknast sisse. Pool tundi jäin hiljaks. Hommikusööki enam ei serveeritud. Maitea, mingi põhjamaa inimeste värk, et hommikusöök peab olema hommikul ja ainulthommikul ja mitte kunagi mujal kui hommikul. Kahtlane. Tais sai hommikusööki ööpäevaringselt. Lõuna serveerimine lõpetatakse siin majas kell pool kaks. Hullumeelne. Kell neli lähvad kõik koju ära. Peale välismaalaste ja ühe progemisgeeniusest soomlase, kelle jutust ma kunagi aru ei saa. Õnneks on see suurema osa ajast lissalt naljakas. Ma selgitasin oma tänase päeva plaani ja mulle öeldi, et plaan on hea, aga ma peaksin... oo mis see eestikeelne sõna võiks olla... konsidereerima. Jamh. see on hea. Nagu psühholoogid sõnu moodustavad. Ma peaksin oma töö käigus konsidereerima veel paari tähtsat asja. Ma pole päris kindel, kuidas see välja peaks nägema. Ma arvan, et see käib umbes natuke nagu muretsemine. Siin ma siis olen ja muretsen selle pärast. Ülejäänud minuinimestel on täna, nagu ka eile oli, päevaplaanis mingite huvitavatkeerulist päritolu kuttidega vaidlemine selle üle, kas numbreid peaks lambist võtma või mitte. Hullult hullult tahaks täna enne päris öö saabumist dünaamikumist välja minna ja matemaatikumisse tšekata. See peaks siin lähedal olema. Lissalt seda hoonet lähedalt vaadata. Seda nuusutada.

Heh, ma tegin eile nii, et kirjutasin programmi sisse print ‘something stupid’, lissalt selleks, et näha, kas ta jõuab nende asjadeni, mille hulka ma selle kirjutasin. Hiljem tuli Mihhail vaatama, kuidas mul läheb ja kui ekraanile hakkas tiksuma something stupid something stupid something stupid ja mina hakkasin rõõmsalt käsi plaksutama, oli ta hetkeks hämmingus.

Ei ole raamatuid lugenud. Ei ole c++ koduülesandeid teinud. Ei ole analüüsi konspekti sisse vaadanud. Ei ole kohalikega rahvatantse tantsinud. Olen tööd teinud, tühja vahtinud, lolle nalje harrastanud, toidupoes ära eksinud, kirsstomateid(0.99 karp) söönud, jalgratast igatsenud. Kõik kohad on täis kohti, mis täiesti kutsuvad jalgrattaid. Laiad looklevad rajad kõrgete kõrgete puude ja pisikeste majade vahel. Läbi oru, väikestest küngastest üles ja alla, üle kraavide mööda kaarjaid sillakesi, kurviga siuhhti! ümber mäe. Oh...

Me ei tule seelikuga tööle. Aga kui keegi peaks, siis me vaatame teda üllatunult. Mu seelikul ei ole taskuid. Pean seda tobedat kaarti ketiga kaelas kandma.

Mai saand õhtul magama jääda, sest minu korrusel elavad mingid hispaaniakeelt rääkivad hästi lärmakad naised. Neil oli midagi hirmus erutavat-põnevat seal. Ma kuulsin. Olin sunnitud kuulma.

Trammijuhid, pitsavalmistajad, bussijuhid, pisividinad on tõmmud või mustad. Avarates arvutitega varustatud kabinettides töötavad inimesed on valged ja blondid.

Näkases wifilevialas on chattimine raskendatud.