give me something to sing about


"Hip Hip Hooray!, the First of May - outdoor sex begins today"

Mis teeks? Puistaks südant või unistaks natukene?

Südame puistamise koha pealt... kõik asjad meenutavad mulle teda. Kohv mingis kontekstis. Mu katkine villane tekk. Ribikardinad. Müsli. Täiskuhjatud külmkapipealne. Ja hoidku selle eest, et ma neid viirukeid praegu kasutaksin. Dieeti on raske pidada, kui keskkond jääb samaks. Aga see on minu keskkond ja ma ei saa ega taha seda üleni ära muuta. Nüüd ongi umbes tervesse mu reaalsusesse keegi teine ka sisse kirjutatud. Lõpuks ma lissalt harjun sellega ära. Sest tookord, kui ma lahku kolisin, oli ju ka. Tema kingitud kruus, mingid koos ostetud asjad, mu kohvikarp on alati kinni, ma tean mida ta selle peale ütleks või sellest arvaks... Ohjeebus. Mina ja mu imeline võime kõigele emotsionaalne komponent omistada. Kõigele.
Mul on mingi emotsionaalne värk kõigi oma kodutöödega näiteks. Mul on nendega suhe. Iga mu ettekandega on mul mingi emotsionaalne pistmine. Mul on soomereisist saati ketsipaela küljes see nibin, mille ma laevalt ostetud kokapurgilt ära tõmbasin. Ja mantlit selga pannes tuleb meelde see tobeväike kuurortlinnake Peterburi lähedal ja halvas ingliskeeles peetud dialoog Ayoe’ga. Ma olen võimeline mõõtuvaid funktsioone unes nägema ja nendega suhtlema. Ma armastan oma arvuteid. Hellalt katsun ma oma programmikoodi ja solvun kompilaatori peale. Mõni muutuja on mulle nii armas, et ma tahaks talle a asemel Fluffy nimeks panna. Kui ma mõtlen, milliseid teksaseid täna kanda, mõtlen ma sellele, mis tunded mul nende suhtes parajasti on. Vot, nende peale olen ma praegu pahane ja need meenutavad mulle seda aga, näe, nondega oli meil eelmine kord nii tore. Need on mu teksad ainult. Kui ma mingit sarja kaua vaatan ja siis ära lõpetan, hakkan ma neid tegelasi taga igatsema. Nad on mu sõbrad, ma tahaks teada, kuidas neil läheb. Kasvõi nende häält kuulda. Loomulikult on mul väga keeruline nüansirikas arenev suhe kõigi harjutatavate klaveripaladega.

Oot ma lähen võtan kommi...

Unistamise koha pealt. Lõpptulemusena on tarvis olukorda, kus mul on see paberitükike pihus, mille peale on kirjutatud, et see endapoolekspingutamine, mis viimased viis aastat vahelduva eduga on toimunud, on nüüd ära tehtud. Mingite tohutute allkirjade ja kallistuste ja väljailmuvate sugulastega. Ja mudugi enda üle totaalselt uhke olemisega. Sellekõigega seoses on tarvis olukorda, kus ma harjutan ennast kaitsma. Kõigi nende ees, kes nad on seda väärt. Nagu ma ettekanneteks valmistun. Rohke püüdliku kordamisega ja ülekontrollimisega. Kuskile sinna vahepeale jäävad umbes 5 kodust kirjalikku psühholoogiaülesannet. Mõned eksamid ja mõned testid. Palju palju liiga palju programmeerimist mitmes keeles. Erialast kirjandust kõriauguni. Kirjutamist mittevähe. Asjalikke kohtumisi nende tüüpidega, kes mul selleks otstarbeks on. Mingit pimedat tihedat aega, mille kohta ma pärast oskan aint öelda: tööd tegin. Arvatavasti sisaldab see mingeid lapsevabu nädalaid, selle peaks millalgi ära otsustama. Ja lõppudelõpuks lubasin ma ju oma pea paljaks ajada pärast kõikeseda.

Ma nägin unes, et ma juba olin oma eurotripi peal, aga mingid jamad olid ja maisaand millestki aru, sest unenäo-maailmas oli välismaal ka kellaaja kirjutamine tagurpidi, mitte ainult kuupäeva. Ja ma pidin tingimata oma lillelise seeliku kaasa võtma. Mul polegi lillelist seelikut.

Eile käisime kommuuniga metsas matkamas. Ma üleni tahtsin sellest hoopis rääkida, mitte kirjutada ja pilte ka juurde panna, aga mul on hääl ikka veel ära, nüüd on natu valus ka, niiet maihakka ennast piinama. Igatahes, mets oli lahe. Täiesti muinasjutuline. Kuigi see kipub mul juba parasiitsõnaks. See oligi muinasjutuline. Nagu mingi maali pealt maha karanud. Nagu fantaasiafilmis, kus helesinised haldjad lillede vahel oma haldjaasju ajavad. (mh. miks ma mingeid kentaure unes nägin?) Hullult ilus oli. Meil oli mudugi miljon last kaasas ja nendega oli mudugi miljon värki. Nad kippusid rippsilla peal akrobaatikat harrastama. Nad kippusid sülle ja kukile. Siis mõned neist kippusid uniseks ja jonniseks. Kõndimistempo oli neil kah selline vähesilmapaistev. Ja üleni lahe ikkagi. Mets on hea. Vahel tuleb metsa vaadata ja sõna otseses mõttes linnulaulu kuulata. Hingel hakkab hea. Pildid on fotokas, ma praegu ei viitsi.

Miks oh miks ometi ma makefile’i ei oska valmistada?

Mu luuderohi suri ära. Rippuvad oksad läksid kuivaks ja krõbedaks. Peaks vist uue hankima. Peale selle mõtlen ma juba tükk aega linnukeste peale. Et võiks endale paar puurilinnukest võtta. Ma tean küll, et mul pole siin ruumi ja nad hakkavad puurist välja mu pisikese vaipkatetega toa peale kakama. Ikkagi. Mingi koduelukas lisaks lapsele oleks ju tore. Väikses korteris on puuriloom kuidagi hea mõte, tundub mulle.

Huvitav, kus mu roosa pluus on.
Ei tea, millal Riina mulle mu vanad noodid saadab. Lubas ju.
Peaks Aivile helistama.

Värskema viimaseaja Küsimuste Küsimus kõlab umbes niimoodi: kui Sa näed, et keegi nendest inimestest, keda sa võiksid mõne definitsiooni järgi ‘sõbraks’ nimetada, hakkab vaikselt ära pöörama ja talle endale kahjulikult hulluks minema, kas Sa peaksid siis minema ja tema tõrkumisest-sõimamisest-hirumäratavusest hoolimata tal käest kinni võtma ja ta päikese kätte tagasi tirima või peaksid Sa omaenda heaolu ja laiskuse ja milleiganese huvides olema veendunud, et Sinul pole siin küll midagi teha?
Päris hea küsimus, onju. Eriti selle pikkus, aga muidu ka.

Pane uuesti sedasama nohikukildu: Life is complex. It has both real and imaginary components. Diip. Nii kuramuse diip.

Comments