Sunday, June 28, 2009

Cause she is drawn to the fire

Ni hea. Ärkasin just. Kell on midagi viiega õhtupoolikul. Tegin kohvi. Jõudsin kursuselõpu läbult mingisugune lõuna paiku koju ja kukkusin magama. Seal magamine ei olnud plaani osa. Kuigi ma püüdsin. Hommikul poole viiest mingisugune üheksani püüdsin sääski ja oksendavat kursavenda ignoreerida. Mis on üks asi, mida ma tahtsin ära mainida. Niisugune minu maailmapildis teismelistele omane asi on rõõmsa peo käigus oksendamiseni juua. Aga mai pane pahaks, ta andis mulle ka tekiilat ja meil kõigil oli hästi tore. Mängisime igasuguseid kaardimänge, mis jookidega ühendamisel lahe on. Ja saun. Ja tiik. Ja batuut. Sitaks lahe. Isegi mingeid maks-piinlikkusi pold või üllatavaid mätše. Koht oli ka hea. Ja üldse. Üks tulnud mõtetest: Vahel ma ikka kujutan ette, et ma olen siuke kohanev ja valdan seda maagilist võimet olukorda hinnata, normid ära tabada ja siis neid järgida. Tegelt mitte. Kui mul on näiteks isu rahulikult saunas olla, läheb mulle suht vähe korda, et normid näevad ette poisse silmates rätikud ümber rebida, silmad kinni katta ja kiljuda.
Ega see ei paista kaugele, et matemaatikud üheskoos. Me ei kiirga valemeid ja ei räägi koguaeg funktsionaalanalüüsist. Isegi algebraõpik, mis kellelgi kaasas oli, jäeti kotipõhja paremaid aegu ootama. Aga kui mingi probleemilahenduse moment tekib, käib kõik jube sujuvalt. Teistes seltskondades on ikka seda, et keegi ei saa teise mõttekäigust aru või keegi teeb teise lahenduse maha, sest ta peab ennast jubetargaks. Siuksed lihtsad probleemid. Kuidas on kõige mõttekam raha lahti vahetada, mis kell peaks liikuma hakkama, kes kellele võlgu on, kuidas kõige mugavamalt kaardid jagada jne. Võluv.


Ma peaks oma vennaraasukese bussi peale saatma. Niiet. Igatahes. Tead küll.

No comments:

Post a Comment