Monday, July 20, 2009

Scotty doesn't know (laagripostitus)

teeks eraldi sellise ka siis juba.

Laager on tegelikult tööotsake. Ja natuke traditsioon. Juba iidsetest aegadest on igasugused inimesed teinud ja käinud Merikotka purjelaagris. Sellest on juba Aegade Algusest peale räägitud lugusid ja legende. Vähe on neid inimesi, kes sellest Mitte Midagi kuulnud pole. Sellest hoolimata. Ma sulle räägin. Täitsa värskelt kontrollitud kogemuse põhjal tean väita, et tegelikult tänapäeval päriseltka seal elatakse ainult telkides, seal süüakse palju suppi, peetakse õhtu- ja hommikupalvusi, purjetatakse ja purjutatakse, mängitakse ja hängitakse, vaadatakse filme ja veel terve kari asju. Mina käisin seal kasvatajaks. Mul on laagrikasvataja paberid. Põhiliselt oli mu töö oma väiksele rühmale mingit tegevust organiseerida, üleüldist korda pidada ja öid valvata. Me olime seal oma seltskonnaga kasvatajateks, see tegi kogu olemise kohe mitu korda lahedamaks. Oleks mul arvuti kaasas olnud, mul oleks praegu iga üksiku päeva kohta nendest kahest nädalast midagi hästipalju öelda. Aganäed. Polnud. Nüüd ei teagi, mida veel ära mainida. Et lahe oli. Et ma tutvusin inimestega ja õppisin nende ja enda kohta. Ja maailma kohta. Eriti õpetlik on see looduses elamise kogemus. Pesu käsitsi pesemine, lõkke ülestegemine, lõkke peal kohvivee tegemine, päikese põletavus, putukad, konnad. Kogu see palvetamise teema selles laagris on minuteada selle pärast, et laagriülem on kirglik täpselt kahe asja suhtes: purjetamine ja Jumal. Ja laagriülemal on päris palju mõju sellele laagrile. Siis ongi nii, et seal käib palju täitsa kohe regulaarselt kirikus-käivate perekondade lapsi. Kes tegelikult on nii kenad. Nad on nagu kasvatatud või nii. Palju parem on olla kasvatajaks lastele, keda on eelnevalt juba natuke kasvatatud. Mitte et ma tahaksin öelda, et mitte-usklikute perede lapsed kõik võssa oleksid. Lihtsalt ma ei näinud ühtki usklikku last otseselt võssa minna lastult. Järeldus ainult ühes suunas.

"Mis te arvate, et mu vanemad ei tea, et ma suitsetan vä?"

Šokolaaditahvli ja sajakroonise ühine omadus: kui sa ta juba lahti teed, on ta kohe ka otsas.

Kõige rohkem mõtlemisainet andis kogu see värk minu kutsevaliku teemasse. Jätame korraks kõrvale kollektiivi sobimise ja sissetuleku suuruse pointid. Räägime õpetajaks hakkamisest. Ühelt poolt ma tunnen, et ma peaksin, sest mulle meeldivad inimesed. Ja mulle meeldib noorte inimestega suhelda. See on üks väheseid asju, mis minus niisuguse erilise elus olemise tunde tekitab. Mulle tundub, et just niisuguse töö juures püsiks mu pisike peake veel kaua elus ja liikuvana. Aktiivsena. See oleks meeletult lahe väljakutse ja annaks mulle nii palju. Lisaks on õpetamine ju nagu ise ka andmine. Kui kuskil peaks olema mingi Kosmiline Arvetpidaja, siis see saaks kirja panna, kui palju ma olen andnud ja uhke ja hea.
Teiselt poolt kõik see teine pool sellel. Nagu noorsootöögagi. Seal on ettekirjutused ja normid ja miljon paberitäitmisepornot. Noored on iga aastaga järjest tühjemad ja selle nägemine on masendav. Hakata matemaatikaõpetajaks on umbes sama efektiivne viis populaarsuse ja poolehoiu võitmiseks kui näiteks hakata hambaarstiks või politseinikuks. Kuidas ma elan päevast päeva oma igapäevaelu, kui ma tean, et umbes kuus klassitäit inimesi siiralt soovib mu surma. Kuidas ma mitte vihkan neid selle juurde. Ma pole mingi kuramuse pühak teile. Ma olen kannatamatu ja omakasupüüdlik närakas. Ja üldse. Kas siis selleks olen ma ennast pooleks pingutanud neid ulme lahedaid hirmkõrgeid keerulisi mataasju mõistma, et ma saaksin paarisajale nihelevale hormoonipuntrale tekstülesandeid dikteerida?
Ja samal ajal tundub igasugune muu plaan ka nagu halb plaan ja rohkem kui kahe poolega selle juures ja puntraga täis kahtlusi kõhklusi muret paanikat. Iga plaan. Oleks mul veendumus või vastuväidete puudus, ma oleks juba ära otsustanud ju. Võibolla on sellega nagu lemmiklooma võtmisega: kui sa juba natukenegi kahtled, siis see tähendab, et sa ei peaks. Võibolla on sellega nagu laste saamisega: alguses kardad ja pärast näed, et pole üldse nii hull. Võibolla on sellega nagu naiste ja programmeerimise ja matemaatikaga: nii hea ja nii kohutavalt halb ja kui poleks nii hea, poleks nii halb ja vastupidi. Ei, seda viimast ei usu ma isegi. Neli päeva veel.


Scotty doesn't know kummitas kõikaeg, sest osa lapsi laagris mängis kitarri ja osa neist oskas seda lugu natuke mängida.



Õõh. Üks naine ühes foorumis viitab oma kolme-aastasele tütrele sõnaga tibinaator. Mis tuletab mulle meelde ühte ema, kelle lapse nimi oli Iti, väga ilus nimi minumeelest. Ema kutsus tütart hellitavalt Itukeseks.

No comments:

Post a Comment