Saturday, August 08, 2009

we don't allow meat in this house

Olgu siis, ma räägin kõik ära. Päris kohe asjade algusest peale.

Viimati jäime, eksole pooleli sinna, et ma olin Amsterdamis ja sain sealt Utrechti. Amsterdamis me tudisime ühe squati tagahoovis. Enne tudimist hängisime sõbralike Itaalia poistega, kelledest kõige toredam ja jutukam oli hoopiski Bosniast. Väega lahe. Tutvustasin talle oma loomaaia-tutvusringi teooriat. Talle kohe meeldis. Ni kahju, et ma neid enam kunagi ei näe. Mingi siuke reisimise värk, vaata.


Utrecht osutus täiesti muinasjutuliseks linnaks. Jah, ma tean, ma juba Amsterdami kohta seda väitsin. See võib tunduda uskumatu, aga saab veel muinasjutulisemaks minna. Veel rohkem lilli, jalgradu, sillakesi, armsaid maju... Mida me seal alguses tegimegi? Aa, me vist kondasime mööda kesklinna ja otsisime sööki. Laadisime fotopoes digika akusid. Käisime umbes miljonis pisikeses poekeses. Võinoh mis väikses, näiteks see spets rollimängija-pood oli küll sitaks suur. Ja täiesti imeline. Aint vau.. ütsime seal. Hull värk. Igatahes, millegipärast oli internetikohvikutega täiesti ahastamapanev ikaldus. Keegi ei teadnud või kui teadsid, oli kohvik juba kinni ja kotid olid rasked. Kõik kohad olid pungil täis tudengipidusid. Utrechtis on ülikool, nagu paistis. Me istusime ja puhkasime jalgu-õlgu-selgu sealse ülikooli raamatukogu trepil. Suht pisike oli. Vb mingi osakond aint. Ma ju hollandi keelt väga ei oska. Igatahes, osutasid kõik tudengiläbud meid selle noortehosteli juurde. Hostelis oli pääris äge kommuunielu ja üleni armastusväärne. Peale selle, et öö+hommikusöök+lunchbox oleks meile maksma läinud 44 euri. Päris kuramuse liiga palju. Õnneks sai sealne madam aru, et Eestist olemine tähendab vaene olemist ja pakkus, et kui me koristame ära trepid ja dušid, siis saame 30-ga (u pool meie raha). Ja lubas meil internetti ka vaadata. Vaatasime internetist squati aadressi , pidasime veits nõu ja tõmbasime minema sealt. Squati all oli baar ja baaris oli mingi värk. Nagu Amsterdamiski. Selle vahega, et Amsterdamis oli baar suht tühi, küünlad põlesid laudadel ja kaks pilves neiut mängisid klaverit ja naersid. Utrechtis selle squati baaris oli kuri muusika. Ka see kutt, kellelt magamiskoha kohta küsima pidin, nägi kuri välja. Aga tegelt ei olnud, nagu nende asjadega ikka on. Saime 5-euro-pileti-konsale tasuta sisse ja pärast terve igaviku pikkust une vahel suikumist ja ootamist ja vahtimist, otsustas see kutt kodu poole minema hakata. Selgus, et Utrechtis ja selle lähiümbruses on umbes 15 quatti. Nagu midaperset? Tegelt ka on siukesed kohad maailmas olemas? Igatahes, tolle kuti kodus oli meie jaoks ruumi. Ja see oli ilus ja hea. Diivanid ja voodid suures ilma akendeta elu-peo-hängimistoas. Hommik venis umbes poole õhtuni välja, nii hea. Pidasime enne minemahakkamist terved vestlused maha ühe tüübiga, kes ka seal ööbis ja kes arvas, et ma olen umbes 14-aastane ja ei tohiks üksinda reisida. Nii armas nagu. Arutasime hästi palju igasuguseid riikidevahelisi erinevusi ja värke. Ta näiteks arvas, et teistes riikides on kanep see hüppelaud pahemate narkootikumide juurde just selle pärast, et see on illegaalne. Sest siis need diilerid, kes müüvad kanepit, müüvad tavaliselt ka teisi illegaalseid asju ja sealt tulebki.

Utrechist Nijmegenisse (umbes ‘neimeehe’ hääldatakse seda) saime mööda kõrvalisi teid mitmete toredate inimestega hästi kiiresti. Ma olin Utrechis vastu ööd tulnud selle peale, et eks-kursavend Jornile helistada ja mingeid tuttavaid küsida. Sest ta ju kunagi elas Hollandis ja ma mõtsin, et minesatea, äkki ta teab siin kedagi. Suht väsitav on koguaeg ilma tuttavateta võõras linnas olla. Asjade järjekord oli selline: kõigepealt me otsustasime isekeskis, et tühjakah, hääletame Nijmegenisse ja vaatame siis, mis saama hakkab ja alles pärast seda meie otsust saatis Jorn smsi, et tal on üks keegi Nijmegenis, kellega ma võin ühendust võtta. Päris sitaks lahe marvan. Meil ikka joppab. Noh, Nijmegenisse jõudsime me suht öösel ja kõik oli juba kinni. Läksime viimase autojuhi juhatusel ühe coffee shopi internetti, saime minumeelest selle riigi parimat kohvi ja saime internetis sellele tüübile kirja kirjutatud. Loomulikult ei vastanud ta kohe öösel ja mul polnud ta numbrit, niiet squattide aadresse otsisime ka. Google maps on ikka nii lahe. Squattide leidmine pold üldse raske. Veel enne, kui me ühe leitud aadressi peale jõudsime, komistasime otsa tervele karjale karvastele ja sulelistele, kes kitsa kõrvaltänava ääres soditud maja ees toolidel istusid ja punki kuulasid. Tüübid olid hästi semud ja kutsusid meid kohe endi hulka ja ütsid, et neil on meile ruumi kah. Šef. Eriti cool oli see tüdruk, kes oli nii totaalselt paariaastataguse Sirla moodi. Nagu miimika ja hääletoon või rääkimisviis ka kohati. Ma kohe tegin mitu pilti, vaatab, kas mõni välja ka tuli. Igatahes, pärast palavat ööd lärmakas kesklinna squatis, tegime uuesti tavalise ringi uues linnas, juba siuke harjumus. Kesklinn, ilusad majad, mõned fotod, kummalised poed, igast söögikohad, hommikusöök, internet. Internetis olid head uudised. See Willem, kellele me kirjutasime, oli mulle vastanud ja ütles umbeset: ma lähen kodust ära, tulge elage nädalavahetus minu pool. Siin me nüüd olemegi. Siia oli kesklinnast 7 kilomeetrit. Meil mõlemal on hästi suured rasked matkakotid. Täna oli umbes 30 kraadi sooja. Me kõndisime. Tugevad maatüdrukud, noh.

Praegu olen ma suht värskelt vannist tulnud. Siin on vann. Tegime maja ühisköögis süüa ja oleme peaaegu lõhki toidetud. Seda hämmastavat Hollandi kohvimasinat kasutasime ka. Ni hea. Maitea, mis värk nende kohvimasinatega on. Siuksed imelikud fääntsid kolesteroolivabad pakikestega laetavad divaissid. Suht kummaline. Isegi selles viimases squatis oli üks. Ja neil pold isegi pesumasinat või pliiti, eksole. Ei, võibolla pliit oli.

See riik on nii tore. Mulle hullult meeldib. Neid asju on hästi palju, mis mulle siin meeldib, aga ma üritan mingitesse enamvägem kategooriatesse jagada põhivärgi nagu:
• Jalgrattad. Jalgrattateed, jalgratturid, jalgrattakultuur. Jalgrattafoorid. Inimeste suhtumine jalgrattaga sõitmisse. Nad suitsetavad, lobisevad, räägivat telefoniga rattasõidu ajal. Jalgrataste kaunistatus ja isikupärasus. Kõikvõimalikud pakiraamid ja värgid, millega veetakse kaupa, koduloomi, sõpru ja lapsi. Hiigelsuured jalgrattaparklad. Pisikesed rattahoidjad. Katusealused rataste jaoks. Rendirattad. Ja kõik muu, mis sellega kaasneb või seostub.
• Inimesed. Põhiline asi, mida meile siin öeldakse on: oh, don’t worry about it, it’s ok. Kõik on nii ok ja chill. Nad vilistavad rattaga sõites. Vähemalt 10 vilistavat ratturit olen näinud. Laulavad ka endaette. Ma pole veel halvakspanu näinud. Ma olen terve selle aja ja rahvarohkuse juurde näinud täpselt kahte nutvat last. Kolme linna peale. Täpselt kahte haukuvat koera ka. Rohkem mitte. (Koeri olen muidu näind rohkelt.) Kõik on rõõmus ja rahulik. Keegi ei erutu ega aja ennast värkide pärast närvi. Ülereageerimist ei harrastata. Nad on nii sallivad ja ninatoppimatud, et sa võid oranži hiiglasliku seljakoti ja mini-miniseeliku ja kiila peaga ka end nähtamatuna tunda. Ja mis kõige lahedam – nad räägivad kõik ingliskeelt. Hullult mugav. Erinevalt näiteks Poolast või Saksamaast. Kuigi ma vist pean Hollandi keelt õppima hakkama, kui ma siia elama tahan tulla.
• Seadused. Ma kuigipalju neid uurind ei ole, tean aint neid, mille sümptomeid ma näind olen. Noh jah juba see narko-asi, mille koha pealt võib julgelt minuga vaidlema tulla, kohe huvitav ja silmiavav võib olla, sest ma tegelt ei tea sellest palju. Võibolla see tõesti viib rohkete varguste ja skisofreeniani, võibolla ei vii. Aga minu silmis paistab imeilusti see siin mõjuvat-töötavat, ma ütleks esialgu. Siis see teine asi, mis on squattidega. Kui ma õigesti aru sain, võib ära asustada iga maja, mis on tühjana seisnud vähemalt aasta. Sest elukohti on vähe ja inimesi palju ja ei ole vaja maju tühjana hoida. Nii äge. Kindlasti oli veel mingeid seaduse-värke, mul ei tule praegu meelde.
• Linnad. Need on siin nii ilusad ju üleni. Neil on hoopis teistsugune arusaam linna haljastamisest, kui meil Eestis. Siin on imeilusad linnad. Kesklinnad on nii suurte aladena autovabad ja kõik on nii mõnus ja hea. Siis on ju see ka, et vanad majad ei ole nõukaaegsed majad, sest siin pole nõukaaega olnud. Majad, kus pole ammu remonti tehtud, ei lõhna okupatsiooni järele. Väikesed linnakesed ei ole kokkukukkunud ja unustussevajunud kolhoosikeskused. Ühe autojuhi kodulinnakeses peetakse igaaastast lillefestivali - just niisugune Hollandi stiilis nummisus mu meelest.

Oh, I love our secret language.

Utrechis oli ratsapolitsei. Hobustega.

Pilved on omavahel ühenduses suht mitme aasta taha. Päris hull.

Me oleme sitaks osavad kaardilugejad ja orienteerujad. Päris tegelikult ka. Meil on suunataju ja me suudame kaarte kopeerida või osaliselt meelde jätta. Tee küsimist ja juhendite täpsustamist peab mudugi veel harjutama. Nad annavad juhtnööre kah nii tšillilt. Umbes oh see on lihtne, mine veits sinnapoole ja pööra paremale ja oledki. Eeem.. kui palju sinnapoole? mitmendast ristist paremale? millise tänava peale?

Nüüd ma saan aru, mis omadus see Jornil on. Ma koguaeg arvasin, et see on mingi tema personaalne omadus, aga see on lissalt Hollandist olemine.

Tule Taevas Appi, kui väsinud ma juba olen.

Sellel tüübil on siin Tori Amose kõige uuem album. Hea.

Misvärk on squatterite ja hirmrange taimetoitlusega?

1 comment:

  1. Vat nüüd läks küll huvitavaks. Ütleks koguni "sitaks lahe!"
    Viszontlatasra! (ungari keeles - ainuke sõna, mida ma tean)

    ReplyDelete

There was an error in this gadget