Kõigepealt on meil ju see asi, et igas loengus kujutatakse innukalt ette, et see aine ongi ainus mõttekas aine üldse. See ongi see. Sellest maailm koosnebki. See ongi kõige tähtsam. See on igal pool, kõikides valdkondades, kõige alus. Ja nii just iga ainega. Näiteks minu neljapäevane päev. Pedagoogika on igal pool. Semiootikat jagub kõikjale. Matemaatika loomulikult... Psühholoogia - kamoon, midagi muud polegi olemas. Keel iseenesestmõistetavalt. Kultuur – kas siis üldse on midagi veel? Iga kahe tunni tagant lülitume uude maailma, mille aluseks on üks teine ainuõige keskne asi. Iga kahe tunni pärast tuleb miski järgmine jumalaks kuulutada.
Seoses õpetajaks õppimisega on iga loengukursuse alguses sama jutt. Siuke: Õpetamine ei pea olema niisugune, nagu ta meie kooliajal tõenäoliselt oli. Õpetaja ei ole alati kõige targem ja tema töö ei ole õpilaste peade sisse tarkuse valamine. Kätega tahvi ees vehkimisest ei piisa. Poolteist tundi auditooriumi ees targutamine ei tööta. Inimene ei suuda piiramatult kaua keskenduda teise igava möla kuulamisele...
Umbes nagu tuleksid kõik varajastest kahekümnendates noored ülikooli õpetajaks õppima, sest nad tahavad saada niisugusteks, nagu õpetajad on alati olnud. Nagu oleks uuendused ja värske lähenemine mingid täiesti viimased asjad meie peades.
Pedagoogika aluste õppejõud tegi terve loeng siukest nägu, nagu ta oleks juba Seda Kõike näinud ja nagu oleks tema puhul tegemist täiesti neetult hea kogenud õpetamisguruga.
Didaktika õppejõud räägib loengu alguses, kuidas tema küll teeb niisugusi loenguid, et kõik küsimused, vastuvaidlemised ja arutlusteemad tudengite poolt on hästi teretulnud. Keegi ei küsi midagi. Kui ta palub küsida, on klassis vaikus. Sis ma naeran endaette. Marvan, et see tuleb sellest, et ta näeb välja nagu niisugune kooliõpetaja, kelle tunnis ei tohi isegi piiksatada. Niisugune kuni kleidi, prillide ja soenguni välja.
Pedagoogika aluste õppejõud tegi terve loeng siukest nägu, nagu ta oleks juba Seda Kõike näinud ja nagu oleks tema puhul tegemist täiesti neetult hea kogenud õpetamisguruga.
Didaktika õppejõud räägib loengu alguses, kuidas tema küll teeb niisugusi loenguid, et kõik küsimused, vastuvaidlemised ja arutlusteemad tudengite poolt on hästi teretulnud. Keegi ei küsi midagi. Kui ta palub küsida, on klassis vaikus. Sis ma naeran endaette. Marvan, et see tuleb sellest, et ta näeb välja nagu niisugune kooliõpetaja, kelle tunnis ei tohi isegi piiksatada. Niisugune kuni kleidi, prillide ja soenguni välja.
- Ja me peaksime endalt küsima, mis jääb õpilasele ka pärast kooli lõpetamist matemaatikatundidest alles.
- Õudusunenäod?
Vaata, see koht Pulp Fictionis, kus see piff tuleb koju ja paneb mängima teadküll selle laulu ja tipib ennast lahti riietades oma elamist mööda ringi. Mul on ka selline laul. See on ka filmilaul, aga mitte selle sama filmi see sama laul. Mitte nii palju sõnade pärast, selle miski muu pärast, mis peale sõnade veel muusikas on. Mingi emotsioon võibolla siis.
Igatahes. Sedasama lugu mõtsingi:
Vaata, see koht Pulp Fictionis, kus see piff tuleb koju ja paneb mängima teadküll selle laulu ja tipib ennast lahti riietades oma elamist mööda ringi. Mul on ka selline laul. See on ka filmilaul, aga mitte selle sama filmi see sama laul. Mitte nii palju sõnade pärast, selle miski muu pärast, mis peale sõnade veel muusikas on. Mingi emotsioon võibolla siis.
Igatahes. Sedasama lugu mõtsingi:
Esiteks saatis Rasmus mulle õhupalli-ämblikmehe tegemise õpetuse video lingi. Siis me vaatasime Koiduga seda. Korduvalt. Seejärel käisin mina ükspäev koolist tulles Juku poest läbi ja ostsin 14 erivärvilist pikka õhupalli. Sealt saab ühekaupa, purgist ise valida. Punaseid pold. Viisin pallid koju. Pigistasin omal kopsud paigast ja Roland pigistas põsed valusaks ja Tiit lubas mõne veresoone oma peas lõhata. Täis puhuda on neid ikka ilge nuss. Lõpuks laenasin Andrese käest vana rattapumba. Pumpasime õhupalle täis ja tegime liblikaid, armsaid (alllmsaid) loomakesi, rõngaid ja igast elukaid. Praeguseks on kõik õhupallid ära kasutatud. Mõned lõtvunud loomakesed vedelevad veel vaiba peal. Markeriga joonistatud silmad longu vajunud ja sabad lontis. Ma oskan nüüd õhupalliloomi teha. Mõningaid.
Päästsin täna ühe lapse elu. Tegelt esimese kursuse poisi, aga ega nad on suht pisikesed ju ometigi. Ta oli üleni füüsikahoone ees ja rääkis murelikult telefoni, et tema ei saa millestki aru ja mingi loodus- ja tehnoloogia teaduskond ja ta tuli küll õigesti sealt raamatukogu tagant. Sis ma seletasin talle ja viisin näppupidi riistvara loengusse ka. Ei päriselt. Siuke loeng ongi.
Päästsin täna ühe lapse elu. Tegelt esimese kursuse poisi, aga ega nad on suht pisikesed ju ometigi. Ta oli üleni füüsikahoone ees ja rääkis murelikult telefoni, et tema ei saa millestki aru ja mingi loodus- ja tehnoloogia teaduskond ja ta tuli küll õigesti sealt raamatukogu tagant. Sis ma seletasin talle ja viisin näppupidi riistvara loengusse ka. Ei päriselt. Siuke loeng ongi.
Comments
Post a Comment