Saturday, September 26, 2009

muhminid


Mulle hullult meeldib inimesi vaadata. Tavaliselt siis, kui ma kusagil midagi ootama või kuulama pean. Vaatan inimesi ja mõtlen nende peale. Selle peale, millised nad on. Miks nad sellised on ja mida nad mõelda võiksid. Kuidas nad vananevad ja millised nad väiksena olid. Ja üldse. Eriti meeldib mulle seda viimasel ajal koolis teha. Vaatan pedagoogika loengus kõiki neid inimesi, kes oletatavasti tahavad õpetajaks saada ja mõtlen. Põhiliselt püüan ette kujutada, millised õpetajad nad oleksid. Kuidas nad klassi ees tarka panevad, mingite mudilaste vahel korda peavad, õpetajate toas kohvitavad või õpetajate päeval astreid vaasi sätivad (pärlid on kaelas). Kui paljud neist vastaksid praktiseeriva õpetajana mingile mulle teadaolevale õpetaja-stereotüübile. Ja veel eriti selle peale, et huvitav, kui paljudest ja millistest neist saavad niisugused õpetajad, kellest nende õpilased veel aastaid hiljem räägivad: "tead, milline õpetaja mul oli..." Noh, sellised mõjuvad muljetavaldavad olulised õpetajad. Püüan ära arvata. Selle järgi, mis nägudega mu kaastudengid loengus istuvad, mida nad kannavad või kuidas nad praegu suhtlevad.
Seletan sedasama pointi pärast õhtust 4-tunnist loengut (õues on juba pime, keegid teised on mu lapse lasteaiast ära toonud) keemiaringis Margitile. Siis Margit ütleb, et tema arvab, et näiteks minust tuleb üks niisugune hiljemgi-veel-räägitakse õpetaja. Siis mina kurdan (kuigi meelitatud), et vabalt võib hoopis olla, et ma saan oma õpingute käigus hoolikalt ühte teistega identsesse karpi topitud ja suvaliseks ja tavaliseks pigistatud. Margit arvab jällegi, et mina ei mahuks ühtegi karpi. Siis mina küsin, kas see on vihje minu ümbermõõtude kohta, jah?

Ma olen üleni omadega Räpinas. Me tähistasime Vennaraasukese sünnipäeva. Palju sööke ja puha.

See teine vend mul on ju waldorfkoolis käinud. Üritasin tast mingeid asju välja pigistada. Et kuidas neil seal õpetatakse ja nii. Ta üldse ei pigistunud. Aint pomises mingeid infovaeseid üldistusi. Siis emme helistas ta õpetajale ja see õpetaja mulle rääkis. Neil on siuksed õpetajad, kellele tohib laupa hommikul helistada. A ega ta mulle midagi väga uut ei rääkinudki. Ma olen enamvähem kursis.

Tim Minchinisse olen üleni äraarmunud. Sellel moel, nagu saab youtube'i vahendusel vaadeldud artistidesse äraarmuda. Sest ta on nii võluv isiksus. Vähemalt lava peal. Võluv isiksus on kõva teema mumeelest. Kõige kõvem neist.
Mmm ja kuidas ta klaverit käsitleb. Suremaha kui seks. Kui ma suureks saan, on mul ka pilli mängiv mees.

Riina kõnnib mööda tuba ringi, korneti huulik näpus, ja tuututab. Tormi peaegu räägib nagu päris inimene juba. Aga sellisel nunnul moel. Pehmete l-de, rohkete üleliigsete täpitähtede ja lihtsustatud lauseehitusega. "Palun moissi" ütleb. Kurgu r olevat üle läinud.

Õõh, ma istusin praegu natuke märja diivani peal.

Siis olen ma vahepeal tähele pannud, et mulle ei meeldi mõnikord natuke purjus seltskond, kes kujutab ette, et ajab mingit mõistlikku vestlust ümber laua pokaalide taga. Vaata, asi on selles, et nad on sinnajuurde natuke purjus ja samal ajal edasi purjunemas ja nad ei saa aru, kui nad teineteisest mööda räägivad. Nad ei saa aru, kui nad aru ei saa. Nad ei saa aru, kui teised neist juba aru on saanud. Nad hakkava tihti ekslikult arvama, et nendega ei nõustuta. Üle-avastavad süüdistusi, etteheiteid ja vihjeid. Ja nii edasi. Kuigi üleni hästi viisakalt ja rahulikult sõbralikult. Seda on hästi väsitav pealt vaadata. Isegi siis... või eriti siis, kui ma ise ka sinnajuurde kergelt veinitan.
Sarnast asja olen täheldanud ka oma ema sõprade kohta mõnikord. Põhiliselt seda olukorda, et vestlus on hoopis millestki muust, aga nemad hakkavad järsku lambist arvama, et neid on süüdistatud ja neil on paras aeg ennast katsta. Ja vahetavadki teemat, et hakata ennast kaitsma ja üritada see oletatav süü olukorra või teiste kaela veeretada. Sellest polnud juttugi; mitte seda ei tahetud öelda; jätke järele ja kuulake oma peaga ometigi. (st, lähen teise tuppa ja suhtlen selleasemel oma teismeliste vendadega)
Siis ma ettevaatlikult emmele mainisin, et kas ta ei arva, et tal oleks intelligentsemaid sõpru vaja. "Mul on sõpru seinast seina," vastab ta. "Aga paljud on juba jumala juures või ära välismaal." Ja savahi raiska, mõtlen ma. Minu intelligentsed sõbrad kipuvad ka välismaale kõik. Või juba on. Kurat.

Your love for me is not debatable
Your sexual appetite's insatiable


Õujeah, kui me siin üheskoos juba inimestest rääkimise peal oleme, ma võtan selle teema kah üles... On mingeid inimesi, kes arvavad, et nad saavad mulle pinda käia msnis. Nagu. Kuidas see käia võiks? Msni ja siukeste asjade suurepärane omadus ongi see, et seal ei saa keegi pinda käia. Ma saan inimesi ignoreerida, blokeerida, nende üle salajaomaette naerda, nutta, vanduda. Või mitte. Kui mul on midagi targemat teha, ma saan ära kõndida ja nad ei saa mind takistada. Ja üldse. Terve kari imelisi omadusi, mida päris-elu-suhtlusel tavaliselt ei ole. Mõned hästi kummalised suhted välja arvata. Seega. Iga kord, kui keegi ettevaatlikult küsib msnis, kas tema jutt mind häirib või kas ta räägib minu arvates liiga palju või kui keegi lõpetab oma igati põhjendatud jutu sõnadega: 'ma siis rohkem ei tülita', ma vähe imestan. Sest mismõttes?
A võibolla on see hoopis mingisugune 'võita sõpru - mõjutada inimesi' strateegia. Selline mõõdukas alandlikkus ja demonstratiivne ruumi jätmine.
A võibolla on see hoopis mingisugune värk sellega, et neil endal ei käi need tininad-helinad maha ega midagi ja neile käib küll pinda, kui mingid tulevad ja lobisevad.
Või siis on see niisugune egolaks, et inimesed arvavad, et kui juba Nemad räägivad, on see midagi suurt ja olulist ja see tingimata mõjub mulle meeletult ja nende vabandused ja tagasitõmbumine on niisugune sulaselge helduseakt.

Ma kasutan halba rühti kirjeldavaks võrdluseks väljendit "nagu kreeka e." See on üks punkt pikast loetelust, ilmestamaks oletust, et ma oma emaks muutun.
Ja üldse. Epsilon? Üldiselt on halvad rühid umbes nagu küsimärgid. Turi on konksus ja puusad on ees. Pool epsiloni heal juhul.

If pain’s what you want in a man
Pain I can do
I can have a dark side too
//sellisel metallicameest jäljendaval süngel toonil

Tead, mis mulle veel ei meeldi. Pointide seletamisel teise pööde kasutamine. Tegelikult ma olen seda juba siin varem ära maininud, aga kirjutamise teemasse. Tegelikult on kirjutamisel see vahel andestatav, muidu hea stiili ja originaalsuse juures isegi tervitatav. Tegelikult on see õigel kohal ka igapäevases sõpradevahelises suhtluses. Häirib see mind põhiliselt siis, kui magistriõppe tudengid seletavad oma teietatavale õppejõule ja tervele rühmale mingit pointi ja kasutavad seal niimoodi teist pööret. Eriti tüdrukud. See tundub hästi... selline... roosat nätsumulli puhuv halba nabapluusi kandev harimatu kasvatamatu labane. "Kui sa oled algklassiõpetaja ja kui sa tahad mingit niisugust meetodit rakendada, siis sa pead vaatama, et sa ...." Kes sa?

Samal ajal. Ma just mõtsin, et ma vilistada oskan ja sõrmi nipsutada ja mõlemat silma eraldi pilgutada (kuigi vasakut vähe paremini).. peaks õppima korralikult nätsumulli puhuma. See oleks nii šef. Nii kaheksa(?)kümnendad ka.

Stiilisaate stilistid on nii stiililagedad. Peaagu pahatahtlikuses kahtlustatavalt.

Kahest asjast ei saa ma aru. 1. Kuidas saab see kirglik keemiast mullitav armumine sõpruseks muutuda. Sest mul pole vist kunagi muutunud. Vähemalt pole see selline sõprus, nagu sõprused muidu on. 2. Kuidas saada aru, et see intiimne sügav lähedane sõprus ühel hetkel keemiast mullitama hakkab. Sest see on ideeliselt hea õnnelikukstegev rahuldustpakkuv ju ilma keemiatagi. 3. Mis vahet seal on.
Näe, ma ütsin 2 ja pärast oli 3. Panid tähele?

Deem, kui head kooki Rolandile toodi.

Räpinasoleku põhiline nuputamisülesanne: kuidas teha 5-aastasele selgeks, et 2-aastase nunnusus-strateegiad (valesti rääkimine ja lollitamine) tema puhul nii hästi ei tööta. Oo, võibolla see kandub üle igasugustele vanusegruppidele. Kuidas teha 40-aastasele selgeks, et 14-aastase nunnusus-strateegiad (naiivsus ja abitus näiteks) tema puhul enam nii hästi ei tööta. Ja nii edasi.

Esitlesin Salmes oma imekaunist uut kleidikest ja Ada küsis: "Oot, kui vanale lapsele see mõeldud on?"

4 comments:

  1. Mine sa tea - võibolla saabki Su'st Hiljemgi-Veel-Räägitakse õpetaja? Juuksed vist kasvavad ka? Ja kui Sa ennast enam kiilaks ...
    Mine sa siis tõesti tea ...

    ReplyDelete
  2. sellepärast, et MINA ütlen!!!!!

    -oi kuidas ma vihkasin seda ütlemist, aga kui ma olen mingit asja juba ikka mitu mitu korda ja moodi seletanud ja vastu kostab ikka miks, siis on hea võtta varnast esiema vastik ütlemine;)

    mõnikord tahaks olla oma ema moodi konkreetne ja nõudlik ja järjekindel ja osata käske anda nii, et vastuvaidlemine oleks mõttetu
    samas ei soovi tegelikult väga oma emaga sarnaneda,head küljed muidugi omastaks;)

    ReplyDelete
  3. Joanamari
    Kas ta nüüd just nii hull KA ikka on? Aga emade ja vanaemade tarkus on tõepoolest rohkem väärt kui nii mõnigi arvab.
    Küll Sa näed - уж всё образуется.

    ReplyDelete
  4. aga forrest gumpil oli selgroog kõver nagu mõni poliitik

    ReplyDelete

There was an error in this gadget