Tuesday, September 15, 2009

uanna piiss ov mi

Tadaa:

Kooli õppe ja kasvatuse üldeesmärk on isiksuse kujunemine, kes:
1) suhtub heasoovlikult kaasinimestesse, austab nende vabadust ja väärikust;
2) soovib ja oskab teha konstruktiivset koostööd;
3) toetab aktiivselt ühiskonna demokraatlikku arengut;
4) austab ja järgib seadusi, on teadlik oma kodanikukohustustest ja -vastutusest;
5) tunneb end oma rahva liikmena, kodanikuna, tunneb end seotuna Euroopa ja kogu inimkonnaga;
6) tunneb ja austab oma rahva kultuuri, omab ettekujutust ja teadmisi maailma eri rahvaste kultuuridest, suhtub neisse eelarvamustevabalt ning lugupidavalt;
7) hoiab loodust, elab ja tegutseb keskkonda ning loodusressursse säästes;
8) usaldab ennast, on väärikas ja enesekriitiline;
9) tunneb end vastutavana oma elukäigu eest;
10) juhindub oma valikutes ja tegudes eetika alusväärtustest: inimelu pühadus, vägivallast hoidumine, vabadus, õiglus, ausus, vastutus;
11) on tundlik esteetiliste väärtuste suhtes, kujundab oma ilumeelt;
12) väärtustab terveid eluviise, arendab oma vaimu ja keha;
13) mõtleb süsteemselt, loovalt ja kriitiliselt, on avatud enesearendamisele;
14) püüab mõista asjade tähendust, nähtuste põhjusi ja seoseid, on motiveeritud õppima ja oskab õppida;
15) tuleb toime muutuvas õpi-, elu- ja töökeskkonnas;
16) mõistab töö vajalikkust inimeste ja ühiskonna arengus; on valmis otsima endale sobivat tööd.


Ma just võtsin omale õiguse õppekava juurde möliseda. Riiklikus õppekavas on sees niisugune asi nagu kooli õppe- ja kasvatuseesmärgid, mida mina ei teadnudki, et seal on. Või noh... eks ma olen natuke noorsootööd oma elus harrastanud ja ikka olen natuke kuulnud, et igasugustel kummalistel asjadel, mis on millegipärast alati olemas olnud, on kusagil põhjas mingid idüllilised põhjused kirjas ja kellelgi on selle juurde mingid plaanid olnud. Lissalt, ma alati arvasin, et õppekava on üks kole pikk õudus, mida peab kartma ja järgima ja mis muutub ja vingerdab nii et Mitte Keegi ei saa Mitte Muffigi aru. Ma olen ju koolis käinud, ma ju õppekavadest ikka kuulnud. Igatahes, umbes esimeses didaktika loengus, kus ma käisin, oli see meie esimene jututeema. Hakkasin seal huviga toda põnevat loetelu lugema ja hirmus naljakas oli. Siis sain järsku aru, et seda ei näidata meile selleks, et meie, tulevased noored õpetajad, saaksime aru, kui peppus kõik tegelikkuses on. See ei olegi meie šokeerimiseks seinale projetseeritud. Selle näitamine ei ole mõeldud ühe sünge iroonilise naljana. Seda näidatakse meile selle pärast, et me lihtsalt peaksime seda teadma, see on õppekava üks osa. Tähtis veel pealegi. Nende eesmärkide poole püüdlemist peaks toetama iga õpetaja, iga päev. Et me teaksime.
See on tegelikult ilus nimekiri. Kui kõik korraga ära kaoks ja näiteks mina peaksin kõike algusest peale uuesti välja mõtlema hakkama, ma umbes peaaegu niimoodi selle välja mõtleksingi. Midagi sinnakanti. Nii kuramuse lõpmatult nummi. Nagu kellegi hingest tulnud.
Aga mitut nendest punktidest sinu isiksuse kujunemisel suunas kool? Kui paljude eesmärkide täitmise juures olid abiks õpetajad ja muu koolipresonal?
Kool on ju ühe teise asja jaoks nagu. Mingi... õppimine ja hinded ja vahetusjalatsid ja kontrolltööd ja puha. Ma tean küll, ma olen koolis käinud.

Vennaraasuke pani mu Ubuntule need kuubikus keerlevad desktopid. Hullu lahe. Kui see veel hästi töötaks kah, oleks veel lahedam.

M: Aga kuidas sina saaksid hästi ilus olla?
K: Mina ei peagi hästi ilus olema. Mina pean äge olema.

Lasteaias käimine on nii raske. Ja ma pole isegi lasteaialaps. Ei, kasvatajatega pole midagi olnud, kui sa nüüd seda teemat ootasid. Lihtsalt kogu see värk. Jälgimine, et kõik riided kogu aeg puhtad oleksid ja et laps oleks õigeks kellaajaks õige koha peale toimetatud. Teatriraha õigeks ajaks makstud (mis tuletab mulle meelde, peaks automaadis käima). Peab meeles pidama koosolekuaegu, peab teadma, mida ja millal kaasa anda, kuidas on seis vahetusriietega jne. Seda on palju. Ma olen laisk ja hajameelne. Ja veetleval määral kaootiline. Iga õnnestunud päeva lõpus imestan, et ma selle tohuvapohu (-bohu?) juures, mis mu peas on, kõik ikkagi tehtud sain.

Tohuvapohu.
Tohuvabohu.
Tohu, va pohu.
Tegelt on ikkagi b-ga. Ma just vaatsin ÕS-ist. Savahi raiska. Siuke sõna. Kes hääldab seda b-ga? Bo. Hu.

Storge – an affectionate love that slowly develops from friendship, based on similarity.

Läksin täna puhkeruumi, kuigi mul sinna otseselt asja ei olnud. Seal oli Karl oma kitarri tinistamas, niihea. Ja veel mingid tüdrukud, kellega meil on korduvalt ühine saatus olnud. Matemaatiline analüüs või algebra näiteks. Arutasin oma saatusekaaslaste seltsis esmakursuslaste (värske liha!) huumorimeelt ja niisama. Pärast oli nii mõnus riistvara loengusse laekuda. Kuigi seal oli mingi sügav ulme jälle. Eelmine kord osutus herts kiiruseühikus, seekord osutus pipeline olema mingi tilgutamise ja torusse panemise... asi. Jumal Tänatud, et mul on olemas wikipedia ja Mattias.

Mul oli hommikul kõige parem mõte üldse. Selle kohta, mida kirjutada võiks. Umbes ühe väikese lõigu suurune mõte. Aga see läks mul täitsa ära. Mõttetu.


Orksiga on ju niimoodi. "Ma täna koolis rääkisin ühe tüübiga, nüüd me oleme sõbrad."

2 comments:

  1. Mina siin, Puurmani sillaga hängin.

    ReplyDelete
  2. Pille01:57

    Sõna "tohuvabohu" tuleb heebrea keelest (תהוובהו) ja on kasutatud nt originaalkeelses Vanas Testamendis 1 Moosese 1,2 (eesti keelde tõlgitud, et maa oli tühi ja paljas).

    "Tohu" tähendab üldiselt tühja kõnnumaad ja "bohu" esineb kirjandusliku lisandina koos "tohu"-ga, viidates tühjusele. "Tohuvabohu" võiks tõlkida kaosena.

    Mulle endale meeldib selgitus, mis ütleb, et antud VT lause viitab maailma olemasolule mingis vormitus olekus.

    ReplyDelete

There was an error in this gadget