Thursday, February 18, 2010

I aint evil, I'm just good lookin

see laul läheb. siuke rahulik jälle. ma olen meil siuke rahulik

Mul oli täna arvuti kaasas. Ma kirjutasin asju.


cuteoverload.com

Keemia ringis ei ole wifit. Iga kord, kui ma siia tulen, jälgin enda ees istuvaid tüüpe, kes nuputavad, kulm kortsus, oma Vista igasugustes settingutes ringi, püüdes ennast World Wide Webi sirvitsema saada.

Alguses, kui Tõnn välismaale ära läks, olid kõik üleni: Mida ta seal tegema hakkab? Nüüd on nii tavaliseks saanud. Inimesed lähevad välismaale. Töötama. Õppima. Elama. Abielluma. Ennast leidma ja kaotama. Ja seal välismaal olles võivad nad avastada, et tahavad välismaale. Mis muidugi ei tähenda Eestisse tagasi tulemist, sest tagasiteed ei ole. (mis on tegelt üks juba pikem ja sügavam teooria) See tähendab lissalt järgmist riiki. Tõenäoliselt kaugemat ja veel soojemat.
Ja ma natuke mõtlen selle peale, mis ühes Dagö laulus küll ärasuremise ja oma luuleraamatu jätmise kohta öeldi, aga kehtib ka internetiühendusega välismaale lõplikult äraminemise kohta: Imesta, et mõni kohe oskab minna nii, päriselt ei lähegi, et ta nii väga ära.
Aga selles mõttes, et ikka suht ära ju.


Ma lähen ka ära välismaale, kui ma suureks saan.

Lähed õpetajana tööle, kohe esimesse kooli, mis sind võtab ja poole oma esimese kuupalga eest saadki juba osta need nõrkemiseni seksikad nahast pikad tapvalt ilusad saapad... mida sa töö juures kanda ei tohi. Kuigi, minesatea. Meil põhikoolis oli üks ajutine inka õpetaja, kes kandis üle põlvede ulatuvaid sukksaapaid. Ma mäletan, et tal olid võimsad kintsud ja ta kohendas vahetunni ajal klassis istudes oma saapasääri, jalg üle põlve tõstetud.

Teooria: inimesed, kes kannavad talvise õueriietusena mantleid, on sagedamini huvitavamad ja arukamad kui inimesed, kes kannavad jopesid. Peaks huvitavuse ja arukuse kuidagi defineerima ja siis mingi võimaliku põhjuslikkuse üle arutlema hakkama. Mai usu, et see oleks päris sellest, et toredatele inimestele lähevad nende neerud korda. Kuigi minesatea.

Lühikesed juuksed tüdrukutel on praegu nii out. Peaaegu kellelgi ei ole. Suht kummaline, et selline asi üleni moest väljas saab olla. Mul on küll jälgimiseks ainult tudengid ja ma ei saa sugugi kindlalt väita, et kõik pikad juuksed päris-juuksed on. Aga mulle peaaegu juba tundub, et pikkade juustega poisse on rohkem, kui lühikeste juustega tüdrukuid.
Teine asi on prillid. Kui tüdrukul on prillid, siis on need tõenäoliselt kandilised ja tumedate raamidega.
Ühelt poolt: see teeb ju inimesed kõik ühesuguseks, kui nad kõik ühte moodi soenguid, riideid, prille kannavad. Kas nad siis tõesti ei taha omamoodi olla?
Teiselt poolt: tegelikult ongi kõik inimesed omamoodi, välimus ei loe ja väga erilised inimesed paistavad erilised isegi pruunide pikkade juuste ja kandliste prillidega. Ma tean mõnda.
Aga ikkagi. 200 kohaga auditooriumis on isomorfismi täpsuseni umbes seitse erinevat tüdrukut. Veits rohkem vaheldust võiks ikka olla.

Oh, mulle meeldivad mitte-pedagoogika psühholoogia ained. Sest me õpime nendes teaduslikku kinnitust leidnud mitte-nii-võluvaid asju inimeste kohta. Näiteks et inimesed on ennasttäis jobud või põhiliselt edevuse jõul edasipürgivad ahnepätsid. Või lootusetult väheratsionaalsed. Täna me õppisime, et kui sa ikka oled loll, siis sa oled üleni loll ja kui tark siis ka üleni. Et erinevad intelligentsuse komponendid käivad niimoodi koos. Välja arvatud mõned väiksed erandid.

You are not the exception. You are the rule.

Aga mõtle, kui sellel ei olegi mingit mõtet. Kui ei ole olemas Seda Õiget. Mõtle, kui ei olegi olemas mingit Mõeldud olemist. Ei ole olemas mingit Eesmärki. Kui iga linn on sama hea kui ükskõik milline teine. Kui sisetunne on ainult su fantaasia. Kui kõik, mida sa teed, on ainult sinu enda teha ja sa võid välja jõuda kuhu ja saavutada mida iganes kuidas iganes ja samal ajal ei olegi see lõpuks oluline. Miski ei loe.
Imagine there's no heaven.

"Aga silma ei jää kellelegi torakamata," alustas õppejõud just lauset.

Ooh. Pedagoogika ja psühholoogia on nagu teineteise vastandid. Kui nüüd veits liialdada ja hulle võrdlusi tuua, ma ütleks, et pedagoogi jaoks on kõik inimesed ainulaadsed kordumatud väärtuslikud lillekesed ja see teeb pedagoogi hellaks ja murelikuks. Psühholoogi jaoks on inimesed potensiaalsed psühhopaadid ja see on talle huvitav ja mõnevõrra meelelahutuslik.
Ja kui teadus defineerida nii, nagu psühholoogid seda teevad, pole pedagoogika teadus.
Ja kui mul on hommikul järjest psühholoogia loeng intelligentsusest ja pedagoogika loeng intelligentsusest, on loengutes esitatud väited teineteise vastandid. Ühes loengus kiidetakse seda, mida teises maha tehakse ja vastupidi. Nimede, suurte teooriate ja faktideni välja.
Nii vahva mu meelest.

Mis sugugi vahva ei ole, on seminarid. Minu üleromantiseeritud lillelises maailmas on ülikooli seminar midagi inspireerivat, midagi vapustavat. Seal on arutelusid ja vaidlusi, sealt saab tekkida uusi ideid ja mõttekäike, see saab mulle nii palju anda ja õpetada. See on põnev ja vaimukas ja meeldiv ühine arukasolemine. Tõdede leidmine ja/või loomine.
Tegelikult on seminarid sellised:
Me istume. Mõnel meist on ees kaustik, kuhu asju asjaliku näoga üles kirjutada. Tuleb Seminari-Tädi. Tal on paber. Ta loeb paberi pealt küsimuse maha ja me peame vastama. Ta ei taha ideid, pakkumisi, vestlust. Ta tahab vastust sellest õpik-piiblist, mis meil on. Me peame oskama ära arvata, millist loetelu või punkti õpikust ta iga küsimuse vastusena on ette kujutanud, kuidas ta midagi on sealt tõlgendanud. Me oleme vait, sosistame, vaatame maha või lappame konspekti. Lõpuks loeb keegi vastuse kusagilt maha. Tädi ohkab kergendatult ja asub järgmise küsimuse juurde. Kui keegi valesti vastab (“Aga mis on kõige parem meetod õpilaste motiveerimiseks?” - “Kommid.” - “Ei, see ei ole päris õige.”), siis talle öeldakse, et ta eksib ja 'õige' vastuse 'otsimist' jätkatakse. Siis saab seminar läbi. Kui keegi arutelu tõstatab või nalja teeb või vaidlema kukub, siis naerdakse kohmetunult.

What the schnitzel. Pärast mõningast nuputamist ja Rolandiga läbirääkimist, jõudsin arusaamale. Snitslit tehakse umbes niimoodi. Ostan poest nüpeldatud liha. Tegelikult on see sõna 'tambitud' ja tegelikult on see mõlemalt poolt lissalt noaga sälgutatud. Liha peale panen soola ja pipart. Mõlema poole peale. Siis kastan lihatükki: munasse, jahusse, munasse. Just selles järjestuses. Tõstan kuuma õlise panni peale ja praen mõlematpidi. Teen trikki tule mahakeeramise ja kaane pealepanemisega ka. Torgin labidaotsaga. Panen köögiukse kinni, sest tossu ajab. Igatahes. Üleni nämm saab lõpuks.

Mh. Ei mahu alla kahe A4 jutud ära. Kuidagi ei mahu.


36ndal sekundil teeb trikki


... And every time that we oooooh

2 comments:

  1. Mul on küll keemiaringis wifi, terve loengu surfasin...aga ma istusin ilusasti akna all ka....kui see peaks lugema...

    ReplyDelete
  2. laini09:05

    Oeh... Meil on kirjanduse seminarid, kus me samuti õige vastuse peame ära arvama, küll mitte konspektis lapates. See on viinud selleni, et inimesed on vait ka siis, kui neid küsitakse, sest kui nad on millestki "valesti" aru saanud, siis õppejõud imestab, kuidas nad nii lollid on ja kui nad julgevad oma arvamust kaitsta, ütleb õppejõud, et paljud targad inimesed (A. Merilai näiteks) on samamoodi arvanud nagu tema ja seega on tema arvamus õige.

    ReplyDelete