Tuesday, February 23, 2010

What language do you dance in

laul

Nägin vanama juures korraks 'Vaprate ja ilusate' mingit lõiku. Seal oli üks selline tubane situatsioon, kus ilus rinnakas neiu, kelle pisi-tillukene must minikleit kattis vaevalt ära tema pepu ja nibud, kuulas kaastundlikult ühte beibifeisst kutti, kes jutustas pikalt sellest, kuidas naised teda boy toy'na kohtlevad ja tema saab üleni haiget pidevalt. "I don't know. Maybe I'm just too sensitive or something." lõpetab kutt kurva ohke saatel. Ja siis see eelmainit naisolevus istutas ennast poisile hästi lähedale ja katsus teda umbes põlve või õla pealt ja kinnitas, et nisuke mees on iga naise unelm. Ahjaa, kuti rääkima oli ta saanud võttega: läikivas sukas jalg üle põlve, lokitatud juuksepahmakas ühele paljale õlale ilutsema ja 'sa ju tead, et sa võid mulle kõigest rääkida.'

Kui mul telekas oleks, ma üleni vaataks koguaeg vapraid ja ilusaid ja neetult lõbus oleks. Mul oleks iga jumala päev mingeid väljavõtteid ja ümberjutustusi tuua.

What's love got to do with it
What's god got to do with it




Nojah, siis hakkasid ju muidugi Tõnn ja Alo jälle vaidlema, kas sõnu peaks kuulama või pole sugugi vaja. Muusikast rääkides siis. Ja mitte mingist suvalisest muusikast, vaid raskemast rokist rääkides. Küsisivad mu käest ka. Ma hakkasin juba emailima, aga nii pikaks läks, et panen siia. Saavad teised ka osa.
Esiteks on see muidugi hästi keeruline küsimus, kust mina peaksin teadma. See kuulub ju nende ilma õige vastuseta küsimuste-vaidlusteemade alla. Nagu 'kas jumal on olemas' või 'how many roads must a man walk down.' Keeruline, noh.
Sõnade kuulamise ja mittekuulamise kohta on mul üks peaaegu-reegel.
Kui see on:
  • esitatud blondi liiga noore ilusa naise poolt;
  • mazoorse meloodiaga ja tempokas;
  • rõõmsa häälega lauldud;
  • hea (eksisteeriva) koreograafia ja seksikate kostüümidega muusikavideoga,
... siis ei ole tarvis sõnu kuulata, sest need ei ütle midagi ja katsed aru saada, mida sõnad ütlevad, võivad kurvalt (nüristavalt) lõppeda.
Aga kui see on:
  • esitatud karvaste mitte just ilu peale väljas meeste poolt, kes mängivad ise oma instrumente;
  • minoorne ja aeglane;
  • kitarri- ja/või trummisoolosid sisaldav,
... siis võib sõnu kuulata, sest mõni kord need sõnad ütlevad midagi. Mõni kord teevad need sõnad mingit loogikat ka neile, kelle süda pole otseselt ribadeks tõmmatud ja põrandal maas kellegi tikk-kontsa all kisendamas. Mõni teine kord on see sõnum isegi arukas. või originaalne. või huvitav.
Kahjuks või õnneks on seal veel terve posu muusikat, mis ei ole allutatav mu peaaegu-reeglile laulusõnade kohta.
Mina tavaliselt ei kuula raskemat rokki. Ma väiksena kuulasin, aga ma kuidagi kasvasin sellest välja. Ma eriti ei süvene sõnadesse, ma väiksena süvenesin hästi innukalt, aga ma kasvasin sellest välja. Aga ma tean küll, mis tunne on üleni sõnu kuulama jääda ja sealt elu mõte ja Seletus Sellele Kõigele välja pigistada. Ja vahel tunduvad inimesed, kes sõnu üldse põhimõtteliset ei kuula, umbes sama ignorantsed kui inimesed, kes põhimõtteliselt raamatuid ei loe. Või nagu inimesed, kes näevad filmides ainult sündmusi ja nende taga mõtet mitte.
Tegelikult on see laulusõnade-küsimus esitatud suletud küsimusena. Tähendab, vastusevariantidega: kas oluline on sõnad või oluline on saund.
'Mõõlemad on head,' vastab ta puu otsas kükitava varese häälel.
Võib-olla taandub küsimus mitte sellele, mis on oluline või mida keegi kuulab, tähele paneb, vaid hoopis sellele, mille järgi keegi artisti endale kuulamiseks valib. Mina isiklikult valin soundi järgi. Aga ühe juba väljavalitud kohaletiritud artisti lood saavad tavaliselt lemmikuteks sõnade pärast. Aga saundi pärast ka.
Miks ma rasket rokki ei kuula ja selle sõnadest ei vaimustu:
  1. Ma olen tuulelipuke ja saan pidevalt nakkust teiste emotsioonidest. Kui keegi koguag toanurgas emotseb ahastab, hakkab endal ka lõpuks nutune olla. Mulle ei meeldi nutune olla.
  2. Ma olen üks nendest ignorantsetest tolgustest, kes mõne tõlgenduse kohaselt ei austa muusikat, sest ma ei KUULA seda. Ma tahan, et muusika mängiks. Söögitegemise, blogimise, toakoristamise, külaliste enterteinimise, asjatamise kõrvale ja taustaks. See omakorda tähendab, et muusika ei tohi olla liiga intensiivne ja pealetükkiv. Ära karju mulle kõrva.
  3. See ei meigi mulle umbes mingit senssi fännata laulusõnu, mida ma ei kuule. Et raskema muusikaga tuleb kaasa link laulusõnadele, kust saab sõnu välja lugeda, sest Mitte Keegi ei saa Mitte Muffigi aru, mida need kutid laulavad. Kasutusjuhendiga muusika. Sa ei saa selle laulu mõttest aru? - RTFM! Nagu mismõttes? Miks nad sis üldse laulavad, kui seda ei peagi kuuldes mõistma. Võiks ju teha instrumentaal-loo ja väikese lühijutu sinna juurde anda. Nagu ballett.
Tahaks midagi lõpuks ka öelda. Ee.. jah. Mõlemad on head. Just. Seda tahtsingi öelda. Ja seda ka, et see pole sugugi oluline. Ma pidin üleni mõtlema hakkama ja punnitama mingit sõnastusele alluvat seisukohta, kui see küsimus tuli. Sest mu esimene vahetu mõtlematu reaktsioon oli I couldn't care less.

A ma üllatan iseennastki seisukohtade saavutamisel. Kui see jätkub, tekib mul varsti seisukoht ka riigipühadel joomise ja aktiivõppe kohta.

Üks kord, kui ma laulusõnu kuulama jäin, oli see see lugu:


Üks näide saundi pärast väljavalitud loost ka:


Aga mõlemad on head.

Kevad tuleb. Tuul toob.

No comments:

Post a Comment

There was an error in this gadget