Friday, April 23, 2010

how to maintain a healthy level of insanity

Ma ei mäleta, mida ma öelda tahtsin. Päev otsa mõtsin, kuidas ma pärast kirjutan ja mul on nii palju kirjutada. Nüüd on pea tühi.



Tegin veits tööd. Pold ammu teinud midagi. Korraks oli päris kõhe. Olin tükk aega nuputanud, kuidas ühte asja lahendada ja kuidagi ikkagi ei olnud päris see. Ja kui ma igaksjuhuks salvestama hakkasin, selgus, et seal juba on sellise nimega fail, mis ma tahtsin panna. Vähe sellest – see fail oli ka seesama arusaamatu värgeldus, mille kallal ma just nuputasin. Ma olin selle kunagi varem valmis teinud, väga hästi kõik lahendanud ja ära unustanud. Imelik, et ma nüüd ei suutnud seda kohe ära näha. Aga ma olen üleni rahul selle tulemusega. Vähemalt sai hästi ja vähemalt olen ma vähemalt korra mingite heade lahenduste peale tulnud.
Ükskord ma läksin hambaid pesema ja umbes poole peal mõtsin, oleks pidanud liivakella käima panema. Siis pesin veel veits ja natukese aja pärast avastasin – liivakell käib. Ma olin selle automaatselt juba alguses käima pannud ja mul polnud mingit mälestust selle tegemisest. Ulme.
Aga vahel on jälle nii, et ma lähen mingist oma arhiivist või kogust midagi otsima ja mõtlen õudusega, kui raske saab olema seda leida ja mõtlen välja, kuidas peaks seal asjad orgunnima, et oleks hea leida. Lõpuks otsima hakates avastan, et ma olen juba kunagi varem kõik ära orgunnind seal ja veel väga hästi. Siis ma üleni armastan ennast.
Vahel ma panen äratuse ropult varaseks ja pärast avastan, et ikka nii hea, sest muidu poleks sugugi valmis jõudnud.
Sessi ajal mõtlen üüratu tänulikkusega selle minu peale, kes semestri jooksul osa asju ette tegi või ära õppis.

Aivi ütles, et ma olen niimoodi õel, nagu üks õel pif sellest raamatust.
Toomas ütles, et mul on Grinchi nägu.
Tauno ütles, et ma teen õudusfilmi naeru.

Koit küsis, kuidas mees paneb seemne naise sisse nii, et tita tuleb. Kust seeme tuleb? Mis moodi see kõhtu saab?
Miks kaelkirjaku lapsed on ka kaelkirjakud?

Suitsetajad on järsku ok jälle.

Vahel ma lähen mingit klaveripala mängima ja võtan üleni hariliku kaasa ja puha, et kaugematele nootidele juurde kirjutada ja siis avastan, et ma olen selle keerulise käigu juba kunagi käe sisse mänginud.

Tead neid veine, mis on nii tumedad, et on peaaegu pruunid ja maitsevad natuke kõrbenud moosi moodi.


mh
tingimusteta
sisemine soojus
minu eesel


Tead seda värki, kui keegi sulle ütleb: you are now conscious of your every blink. Ja siis ei saa sellest üldse lahti ja üleni tüütu. Sama neelatamisega ka vist. Noh. Ma olen viimasel ajal eriti kõrgelt teadlik oma kehakeelest. Käte-jalgade asendiga ma suudan leppida ja rahulikult armastavalt näiteks tunnistan endale, et mul on ebamugav ja enda rulli keeramine rahustab. Või kui mu asendist on nagu kehakeele käsiraamatust võimalik maha lugeda, keda ma seltskonnas kõige atraktiivsemaks pean. See on üleni ok, las ma olla. Niisugune õrnus ja endaga heas läbisaamises olemine.
Aga mis kuramuse värk selle peakallutusega on. Tähelepanelikult kuulates ühele poole ja küsimust/vastuargumenti esitades teisele poole. Miks ma seda teen? Kust see veel tuli? Miks mind haaravad iroonilised kommentaarid, kui ma teadlikult üritan avatult kuulamise ajal kallutada pead vaidlemis-poole peale? See on nii neetult veider.
See võiks mingi neuroloogia olla. Midagi peas loksub.


Nägin üks päev lasteaia rühmatundi pealt. Teatavasti on lasteaed õppeasutus ja seal toimub õppetöö. Lapsed istusid patjade peal põrandal ja neil olid töövihikud ees. Tegid seal mingit jutustamisharjutust. Õpetaja istus tooli peal ja esitas hästi nõudlikul toonil küsimuse: Kus on Muki üleval vasakul nurgas? Keegi ei tohtinud kohe midagi öelda, pidid vaatama ja mõtlema. Kus on Muki üleval vasakul nurgas? Ärge vastake, mõelge. Siis mõned tõstsid käsi ja nii, üleüldine hämming siiski. Kus on Muki üleval vasakul nurgas?
Õige vastus: üleval vasakus nurgas ei olegi Mukit, seal on ainult Kiti.

Aga kujuta ette, et sa oled osa süsteemist, millesse sa ei usu.

Me teeme seda rühma-projekti-töö-värki ja sis me saame lahedate inimestega tuttavaks ja nad räägivad nii lahedaid asju nii lahedal moel, et kuku tooli pealt maha.




Umbes kõige šefim avastus ja samas taasavastus on Taara puiestee. Selles on midagi. Selle asukohas ja selle olemise viisis. Peaks üks päev sinna kellegagi minema. Vaatama imestama veits kogu seda värki. Kõndima. Magusat odavat veini pudelist jooma. Ja kõikidest maailma asjadest rääkima.


Mul on to do list ja see on pikk ja kole ja ma ei taha sellest mõelda. Ma tahan hoopis muinasjuturaamatuga teki alla pugeda. Akna lahti teha nii, et öö tuleb tuppa ja mina olen suleteki sees peidus üleni muinasjutune ja must kass istub akna peal suuri silmi tehes.

1 comment:

There was an error in this gadget