Viisardi käivitamiseks klõpsake seda jutumulli

Heh, mu laps räägib oma mänguasjadega ingliskeeles. Just enne karjus üks tegelastest: oh no not the monkeys!




Ma olen suht kummaline loomake. Nende igasuguste teadlaste keskel olemine on mu selliseks skeptiliseks ja uskumatuks muutnud. Üldse ei inspireeri mind ega seleta mulle midagi lahti kõiksugused heietamised indigolastest, auradest, selgeltnägijatest, ennustustest, homoöpaatiast... ja noh tervest karjast asjadest. Üleni pööritan silmi ja ohkan kurvalt, kui inimesed jälle tulevad nende juttudega pähe määrima.
Samal ajal hoian ma kodus käepärast tähemärkide raamatut ja lahutan oma meelt sellega, kui täpne see suudab mõningate märkide/inimeste puhul olla. Nii tobe nagu. Ja veel mingid asjad. Vahel ma helistan mõttes inimestele ja mõtlen nendest sooje mõtteid ja usun, et nad natuke teavad seda sel hetkel. Teen selliseid asju. Ma kohe ei saa.

Ma sugugi ei kirjuta praegu, sest ma olen liiga väsinud ja peaksin hoopis magama minema, et homsest päevast kõik pigistada. Aga siin ma olen.

Käisin nende igasugustega Viljandi lähedal peol. Pidu oli vägev. Jäin umbes poole peal magama. Aga nad mängisid pokkerit ka. Ma peaaegu et vihkan juba pokkerit. Pärast räägin. Muidu oli üleni mõnus. Hommikul vaatasime autojuhi kaineks kõndimise mõttes, kuidas neil seal Viljandi lähedal igasugused veed voolavad ja puud kasvavad. Neetult ilus oli.

Pokkerit ma päris tegelikult ei vihka. Tore mäng, mängige muidugi. Vihkan seda olukorda, kui normaalne mingil muul põhjusel kokku tulnud seltskond hakkab pokkerit mängima. See, kuidas pokkerimängimine seltskondlikkust tapab (nagu telekas või youtube võivad teha) ja inimesi üli-tõsine-olemist üritavaks teeb. Kuigi nad on tavaliselt mängimahakkamise hetkeks igasugustes joovetes juba tavaliselt. Teadagi milline kooslus on joove ja tõsidus. Ja siis on veel see, kuidas peaaegu alati leidub inimesi, kes arvavad, et peaks üleni tõsiselt kaasa mängima ja samal ajal leidub inimesi, kes ei võta tõsiselt. Siis sellest tulenevad diskussioonid sellel supposed-to-be tasandil mängu/koosviibimise mõttest ja nii masendav.
Aga see kõige põhilisem asi, mida ma pokkeri juures jälestan, on need lood. Pokkerilood. Inimesed võtavad kätte ja nõuavad teiste tähelepanu ja siis räägivad pikalt mingit lugu, kuidas nad ükskord pokkerit mängisid. Eriti detailirohkelt. Kellel mis käes oli ja mis lauas oli ja kes mida tegi ja mida see inimene siis mõtles ja kes kui palju panustas ja mis neetult üllatav asi lõpuks juhtus. Ja need lood on kõik faking ühesugused mulad.
Matean, matean, teemast väljas olevatele ongi kõik jutud igavad. See 'lastetud inimesed ei taha titakakast rääkida'- nähtus. Aga ikkagi. Näiteks sõjaväejutud võivad mõni kord huvitavad olla ja vahel lapsed ütlevad naljakaid asju isegi nende meelest, kes vastavaid lapsi ise ei teinud. Terve kari on teemast väljas inimestele huvitavaid teemasid. Aga pokkerijutud pole mitte kunagi huvitavad. Brr, ma isegi ei suuda siin mingit tüüpilist näidet genereerida. Õõh. Väkk.

Mul on niimoodi, et ma kipun ingliskeelseid väljendeid eesti keeles kasutama ja siis need, kes seda ei tee, ei saa aru. Nii väärastunud viis rääkimiseks ja nii raske on sellest lahti saada. Kasutan sõna 'seal' millegi üldisest olemasolust rääkides. Võiks ju ära jätta. Inimesed küsivad 'kus seal?' või vaatavad, kuhu ma parajasti vaatan. Kasutan umbisikulise asemel sõna 'nemad'. Inimesed küsivad 'kes nemad?' Veel päris mitu näidet. Võiks maha harjutada selle kombe.
Vahel ma nuputan mingi nalja kallal, püüdes seda võimalikult sama kontekstiga eesti keelde saada. Et oleks õiged sõnad õigel kujul normaalses järjekorras. Nii veider on teadlikult mõelda, kuidas oma emakeeles lausete moodustamine käib.

I was reading the dictionary. I thought it was a poem about everything.



"my pants are haunted with the spirit of awesome"

Kas magustoidul on premeeriv funktsioon? Et oled nii tulbi, sõid täna mingit pärissööki, nüüd saad magusat. Tunnustuseks. Ma mõni kord söön magustoitu enne sööki. Ja mõnikord asemel.

Mõned tüdrukud on nagu rohelised oliivid. Selles mõttes, et kõik inimesed ei paista aru saavat, kui head nad on. Kui uskumatult head mõnusad nauditavad ja asendamatud. Paljud ei saa sellest aru. Mõned võivad neid isegi vastikuteks pidada. Ainult mõned üksikud väljavalitud saavad tõeliselt aru nende headusest. Mitte kõik.
Selgitasin seda teooriat-võrdlust mitmele inimesele.
Sirla tõi sisse ära harjumise idee. Et on võimalik harjuda roheliste oliividega ja õppida neid nautima. Proovida ja lõpuks aru saada, mida teised nendes näevad.
Roland tõi sisse 'paljalt ei kõlba aga millegi muu hulgas on küll hea.' Siis ma naersin.
Ja need on siis ju sellised veits isevärki inimesed, kes roheliste oliivide headusest aru saavad. Tavalistele inimestele meeldivad näiteks maasikad või kreemikoogid või pähklid. Ja eks need võivad ka oliivilembelistele meeldida, aga mitte kunagi niisugusel moel nagu oliivid.
Muidugi jah. Päris oliivid ei aja inimesi üldiselt arust ära. Ega hulluks. Ega mõtlematusteni. Kuigi. Minesatea...
Igatahes. Oliivid. Mõned tüdrukud. Eriti vastikult head.
Võib-olla veits releitival teemal on the crazy hot scale. Aga mai saa sellele viidata, sest seda illustreerivas videos on tehtud mõningad põhimõttelised vead. Mul on nii kahju inimestest, kes graafikuid lugeda ei oska.

Roland, vend mul, kukkus veganiks ära. Lisaks on ta praegu mu pool ja me oleme igasuguseid veganite sööke koos teinud, sest mulle ei meeldi üksi süüa teha. Aga ma riivin juustu peale ja kaanin piima kõrvale, siis on ok. Sest tegelt ma usun, et loomade toiduks tarvitamine on igati tore. Igatahes olen ma viimaste päevade jooksul söönud rohkem küüslauku, kui ma tavaliselt vajalikuks pean. Sest ilmselgelt on küüslauk ja tšillipipar hädavajalikud selle värgi söödavakstegemisel. Teisiti ei saagi.



Mul on üle maiteamitme aasta jälle päris head musta küünelakki. Mul on küüned mustaks värvitud. Ma näen nendega üleni seks välja. Mis on veits kummaline, sest mis loogika järgi peaksid teist värvi näpuotsad tegema kedagi üleni seksikamaks? Aga sis ma otsustasin, et see on üks nendest ülekandmistest. Et kunagi on olnud keegi, kes on ilmselgelt seksikas ja tal olid mustaks lakitud küüned ja nüüd tema pärast ma olengi selline, et tundub nagu küüned midagi annaks.
Ma kujutan ette, et vanasti võis niimoodi tätokatega olla. Et alguses olid sellised asjad aint ohtlikel musklis eks-vangidel ja nii. kohutavalt. seks. omg. Ja pärast inimesed tahtsid ka nii seksikad paista ja tegid endale ka igast elukaid igale poole naha peale. Aga see on nüüdseks ajaks kõik üle läinud ja praegu tähendavad tätokad juba midagi muud. Kuigi mingi ohu ja seksikuse hõng on neil ikka veel ju küljes. Natuke. Onju.
Selle pärast on pikad mantlid ka üleni seks, et Duncan MacLeod. Tookord oli. Kui ma väike tüdruk olin.