Saturday, August 28, 2010

This is A TRUE STORY AND IF YOU DON'T PASS THIS ON YOU DON'T HAVE A SOUL!!!

Shakespeare hates your emo poems




Tegin selle riiuli korda, kuhu käivad tähtsad paberid ja kuhu ei mahtunud enam ühtegi paberit. Koristamise käigus selgus, et see oli mul koristamata kauem kui kaks semestrit. Mul oli seal üle-eelmise õppeaasta asju veel. Häbene silmad peast välja. No mis naine ma selline olen?
Istusin ükspäev hästi pikalt Atekas ja lõikasin ühte asja välja. Paberi sisse lõigatakse augud, paber pannakse kanga peale ja rullitakse värviga üle. Siis jäävad paberis olnud aukude kujulised värvitud laigud kangale. Sellest tuleb särk. See tuleb üleni awesome. Kui see lõpuks valmis saab. Mul on veel natuke lõigata.
Jõudsin korraks hulluks ka ära käia, kui avastasin, et eelkool hakkab ju sügisel ja kui laps läheb järgmine sügis kooli, peab ta see sügis eelkooli minema. Mis omakorda tähendab, et mul võiks juba selle nädala jooksul tekkida ettekujutus, mis kooli ta läheb. Mul peab juba esmaspäeva paiku olema külge kasvanud imetabane võimekus ja julgus teise inimese elu ära otsustada. Appi maitea. Ma olen ni pisike. Piuks.

Huvitav, millal see juhtus, et küünilisusest, sarkasmist ja kibestunud olemisest sai turn-on? (vb otsast siduda selle lauluga ka)


Ma olen lukus. Üksi olles ei saagi aru, kui keegi torkima tuleb, sis ainult paistab. Ma ei pannud tähele, millal ma lukku läksin. See võis olla keegi. Aga umbes sama hästi võis see olla miski. Raamat või mõte või olukord. Igatahes. Mul pole õrna aimugi.
Valdeko ütleb: “Mis hullu juttu te ajate? Mina olen üles kasvatanud 3 last ja 5 lapselast ja ma pole kunagi kuulnud midagi mingist lukku minemisest!”
… ja sealt umbes 2 vahesammuga:
- Mul on nii külm.
- Rumal jutt. Radikad on tulikuumad.


I just get so annoyed how you're so happy all the time

Ma panen kohe tähele, kui inimene ütleb cv kohta 'tsee-vee' asemel 'sii-vii'.

Waa! *trambib jalgu* Mul ei ole jõudu ega isu suurelt unistada ja ambitsioonikas olla ja eesmärke püstitada ja visiooni omada. Ma tahan, et mind lissalt rahule jäetaks. Maiteagi kelle poolt. Tegelt keegi ei nõuagi mult eriti midagi peale mu enda. Ja mul endal ei tule enda rahule jätmine väga hästi välja.

- Oh, this is another one of those onion things, isn't it?
- No, this is one of those drop-it and leave-it alone things.



Vahel ma imestan, kuidas teiste inimeste jaoks aeg paistab toimivat. Vahel mulle tundub, et teised inimesed arvavad, nagu oleks võimalik täna tehtud ühtesorti tegudega tühistada kõik varem tehtud teistsorti teod. Halbadega head ja headega halvad sis näiteks. Või misiganes teised vastandid. Näiteks, kuidas kõik üleni närvi läksid ja kassetid põlema panid ja kõvakettaid tühjendama hakkasid, kui Trube sinna sisse astus. Üldse see, kuidas inimesed saavad pärast ühte reetmist otsustada, et kõik varasem on ka olnud pettus. Nagu olevik mõjutaks minevikku. Okei, ta vahel seletab. Aga üldiselt võiks proovida veits vähem draamata selliste kohtade peal.
“Kas sa mind iial armastanud oled?!?”


Mul on praegu voodilektüüriks ühe kooli raamatukogu templiga eesti õigekeele õpik. See paneb mind paika koguaeg.

Esimeses etapis on blokk peal. Ei saa käsu peale kirjutada. Lihtsalt füüsiliselt hakkab vastu. Tühja dokumendi lahti tegemine või pastaka kättevõtt on juba eneseületus. Tavaliselt suudab prokrastineerimine või iiveldus või seletamatu ärevus-viha ennetada sellegi tegemist. Siis ühel hetkel saab see korralik alati põhjendatud enesesundija võitu ja algab kirjutamine. Kirjutis tuleb õõvastav. Laused on kõik valed. Sõnastus on nii väärakas, et kirjavahemärkide kontrollimiseks ei kannata ühelegi tuttavale lugeda anda. ("Ei, ära vaata, see pole veel valmis.") Nagu keegi võõras ja eriti koba ja loll oleks selle kõik kirjutanud. Tegelikult on sel ajal ka veel blokk peal. Siis kolmanda asjana tuleb teha mingit lõdvestusharjutust. Kuidagi endaks tagasi saada. Maitea, kuidas inimesed seda teevad, võib-olla mõni reaalselt tulebki püsti ja raputab ennast. Või oskab hingamise juurde sekundeid lugeda ja pingviine visualiseerida. Ma tavaliselt naeran millegi peale ja siis esitan endale tõsiseid rahulikke küsimusi. Mida sa öelda tahad? Kuidas sa sama asja mõnele tuttavale seletaksid? Mis kõige selle point on? Umbes nii. Aga mai saa suvalise koha peal seda teha. Mingi nähtamatu asi peab veel valmis olema.

Shrekis kostab korraks laul 'You Belong to Me', ma praegu avastasin.


Vahel ma kuulen, et kellegi terapeut või hulluarst on teinud/öelnud midagi sellist, mille kohta mulle on õpetatud, et nii ei tehta. Mille kohta ma olen olnud täiesti veendunud, et nii ei tehta. Siis ma mõtlen, et äkki ma sain valesti aru. Ja kohe hiljem mõtlen, et see peab olema teine koolkond. Mitte et ma väga hästi teaks, kui palju neid koolkondi meil siin on. Aga ma ikka ei taha uskuda, et ma olen nõustamisest valesti aru saanud. Mulle meeldiks uskuda maailma, kus nõustamine käibki nii, nagu ma sellest aru olen saanud.
Nagu mulle meeldib uskuda maailma, kus lambad närivad rõõmsalt lillelise aasa peal rohtu enne ja pärast pügamist. Mitte ei sure alandavast vägivaldsest pügamisest koledatesse infektsioonidesse nii ligi kuus tükki igas sekundis.
Aga see seksikas sarkasmi asi ka samal ajal.
Ma nii kompleksne.

Veel ma mõtsin ära mainida seda, kui hea tunne on kellestki üle olla. Mitte järgmise pulga peal ja üleni rohkem awesome. (Võinoh... see on ka hea. Aga sellisel kombel, nagu kreemikoogid on head. Sellisel primitiivsel.) Ma mõtlen praegu niimoodi üle olla, et kunagi on olnud mingi õnnetu hullutav värk, aga pikkade püüdluste, endaga töötamise ja õigesti manustatud distantsi (ja inimeste) abil on see üle läinud. Siis on nii hea selle inimesega suhelda. Igal hetkel tunda mõnuga, ikka kui üle ma temast olen ja kui vaba tänu sellele. Suurem julgem ja tugevam. Ja ilusam muidugi.
Selline saavutus-taseme hea. Ja see on omakorda küll kreemikoogist kõrgema pulga peal.

Mulle meeldib, kuidas Bryan Adamsi hääl kahiseb. Ja veel mingid asjad selle laulu juures. Veits siuke veniv ja tudine küll. Nüansid on sees peidus.


Kass sööb putukaid. Kärbseid, ööliblikaid ja sääriksääski põhiliselt. Sest ta on kiskja. Aga kõige ägedamat kiskja nägu ja kehahoiakut teeb ta siis, kui ma õuest mõne linnusule toon. Võtab niimoodi hambusse ja läheb, selg küürus silmad vilamas, kuskile seda järama.

Ma lähen Müürilillele ka. Nad võiks mulle juba vastu kirjutada.

Võiks juba uut True Bloodi saada. Ja Weedsi. Ja kõiki neid teisi sarju. Üleni igatsen neid inimesi juba. Sõbrad mul. Tahaks teada, kuidas neil läheb.

Suve kokkuvõtukas tuleb ka. Kunagi.

3 comments:

  1. vau kas keegi tõesti ytleb cv kohta 'tsee-vee'

    ReplyDelete
  2. Mina ütlen. Meile koolis õpetati, et ladina keelest tulnud lühend tuleb öelda nagu eesti keeles tähti nimetatakse. Inglise keelest tulnud lühendeid nagu inglise keeles tähti nimetatakse.
    Ja harjumus ka.

    ReplyDelete
  3. Eelkooli ei pea last panema, kui sa ise suudad talle tähed ja numbrid selgeks õpetada. Antud juhul võib selle lõdvalt ära jätta.

    ReplyDelete

There was an error in this gadget