sulev.ee on mu uus pealkirjade ammutamise koht. lissalt ni jabur, maivõi.
Hea dialoog nõuab tööd. Keskendumist, et püsida samas aja ja ruumi punktis, partneri tundmist, improviseerimise julgust ja head reaktsioonikiirust. See on nagu näidendi tegemine. Selle kirjutamine kellegagi koos seda samal ajal läbi mängides ja esitades. Kasvõi ainult teineteisele. See on nagu tantsimine. Partnerlus. Silmist ja kehakeelest järgmise sammu välja lugemine. Selline tihe läbitungimatu kontakt ka üle ruumi suheldes. Ma viskan sulle palli, sa tabad selle ära, püüad kinni ja sa viskad mulle tagasi.
Kogu aeg ei jõua head dialoogi üleval hoida. Enamasti pole lausete vahetamine meelelahutusliku funktsiooniga. Vahel on vaja infot vahetada või südamelt ära. Leidub inimesi, kellega ei tulegi säravat vaimukat kiiret eeskujulikku kahekõnet. Kes kukuvad kergesti rollist välja või ei jaga veendumust dialoogi-loome võludest. Mõni lihtsalt pole õige partner. Otsikud ei klapi lissalt. Ja igasugused individuaalsed eripärad.
Ma üleni armastan teravmeelseid sisukaid tabavaid dialooge oma sõpradega. Armastan sõnatu märguande peale nende esitamist publikule. Nende intiimsust ja esoteerilisust, kui publikut tegelikult polegi. Aga kõikidest kõige šefim moment on see, kui ma kohtan inimest alles esimest korda ja juba esimeste vahetatud fraaside jooksul me saame teineteist niimoodi mõistma, et me kohapeal, möödaminnes, ilma mingi näilise ajendita täiesti hingematvalt hea etteaste teeme.
Natuke nagu Questions Only mäng.
Natuke nagu teatrikooli impro-harjutused.
Natuke nagu rollimäng. Misiganes suhtlusmäng.
Nagu flirt.
Ja tegelikult suht palju eneseesitlus. Edvistamine. Eriti, kui publikut on.
Praktilisest klatšist rääkides. Tegelikult peabki levitama tutvusringkonnas infot selle kohta, kes on lits. Sest ühel päeval on kellelgi lissalt füüsiliselt vaja korraks khmm... armastust teha ja sis ta teab. Ta otsib üles selle inimese, saavutab mingil kombel mingi kokkuleppe ja saab selle protseduuri valutult korda saata. Ilma nädalatepikkuse pingelise tutvumis-mänguta, ilma oluliselt palju alkoholi manustamata, ilma südamete murdmise või vallutamiseta, ilma kohmitsemata ja emotsionaalsete tagajärgedeta. Ideaalis siis. Ideeliselt. Ma mõtsin.
Mina: bla blaa individualism bla bla vabadus bla
Tema: aga siis saad sa ühel hetkel lapse
Mina: mul on juba laps
Tema: on või?
Mina: jah, ta on 6-aastane
Tema: … kui vana sa oledki?
Väikeste tudengikorterite sisekujundus-nõuandla.
Raamatuid ei ole vaja riiulis hoida. Ma mõtlen neid raamatuid, mida ei kasutata. Raamatuid, mis on selleks, et nad oleksid. Need on kingitud ja pärandatud raamatud. Läbiloetud raamatud, mida pole veel edasi antud. Igaks juhuks koju veetud kirjandusklassika, mille välja otsimine ja kasutusele võtmine oleks niikuinii eraldi sündmus. Need ei käi riiulisse. Sest riiulis hoitakse asju, millest peab olema hea ülevaade ja mida peab saama kiiresti ja mugavalt kätte. Sinna käib näiteks käesoleva semestri kirjandus. Igasugused käsiraamatud, kust asju kippelt järele vaadatakse. Ülejäänud raamatud võivad olla hunnikutes. Kuhjades. Põrandal ja kappide peal. Küünlaalustele, lampidele ja kohvilaudadele alusteks. Seal loovad nad ka mulje, et kohalike näol on tegemist kultuurilembeliste haritud olevustega. Aga riiulid on vabad. Nende asjade jaoks, mida tegelikult ka on iga päev vaja.
Mai viitsi täna midagi teha. Tahaks koguaeg uinakule minna. Võiks vähemalt teada, mille pärast mul on tunne, et mai taha midagi teha. Sest mul pole õrna aimugi. Ei usu, et mul oleks tahtmatus tegutseda, kui ma teaksin, et ma ei peagi midagi tegema. Sis ma vedeleksin rahulolevalt.
24. jaanuaril 2010 olen ma kirjutanud: 'Kusagil võiksid ringi käia ilusate käsivartega mehed, kes ei ole otseselt arulagedad tolvanid või juba broneeritud. Nii kena oleks.'
Tellimus on jätkuvalt sees. Kaks kolmest ei ole piisav.
Kas ma sulle Dessat juba näitasin?
Ma lähen teen väikse uinaku.
Comments
Post a Comment