and she's taller than most



Mõnikord igasugused sotsiaalteadlased hakkavad mõtlema, et millest see tuleb, et mõned inimesed saavad kokku ja jäävadki kokku. Näiteks abiellu või koosellu või mingisse muusse otsapidi seksikasse kauaaegsesse partnerlusse. Siis, kui nad niisugustest asjadest hakkavad mõtlema, nad uurivad inimesi, kes on juba kokku jäänud. Või kaua koos olnud. Või on veel suht värskelt kokku saanud, aga seda hästi intensiivselt. Mõõdavad nende omadusi ja kalduvusi ja päritolusid ja võrdlevad. Ikka selle mõttega, et pärast targemaks saades hakata võibolla midagi ennustama veel mitte kokku saanud inimeste kohta. Et kas neist võiks saada asja või mitte. Või isegi mitte ennustama vaid lihtsalt aru saama, miks need näiliselt suvaliselt liikuvad osakesed, kellest igaüks usub omavat vaba tahet ja isiksust, just niimoodi liiguvad, paarduvad, eralduvad. Oleks ju põnev teada.
Üks põhisuund, mis igalt poolt välja tuleb, seisneb selles, et koosolevad paarid on umbes sama üldise intelligentsusega ja umbes sama üldise atraktiivsusega. Lihtsalt nii on. Ja see on üldine tendents. Ja ma olen nii väsinud laskumast aruteludesse inimesetega, kes vaidlevad üldiste seaduspärasuste vastu üksikutele silmatorkavatele või ajaloolistele eranditele viidates. Jah, muidugi tead sa mitut edukat intelligentset peletist, kes on abielus ajudeta kaunitariga. Aga sa ju tead, nii palju tähelepanelikkust sul ju on, et see ei ole tavaline.
Tükk aega otsisin, et kust see tuligi. Link.
Inimesed võtavad paari endaga samailusate ja samatarkadega, ütlevad nad. Aga tegelikult me teame seda juba ise. Hästi sügaval ja intuitiivsel tasandil. Milles see väljendub? Minumeelest on seda kõige paremini näha kusagil kõrtsis. Me solvume, kui meiega tuleb rääkima paarivõtmise ettepanekutega keegi, kes on meist rumalam ja/või koledam. Marvan, sellepärast, et see on täiesti õudne, kohutavalt ebamugav, sest see rikub suurt hulka teadaolevaid kehtivaid teadmisi, mis meil maailma kohta on. See on lihtsalt puhtalt nii vale.

Ja sis tekitab minus põhjalikku vastumeelsust, kui inimesed ütlevad 'erand kinnitab reeglit.' Eriti, kui nad ütlevad seda eriti võidurõõmsal toonil. Eriti, kui nad ütlevad seda vastava reegli kehtivuse tõestamiseks. Või selle kehtivuse tugevuse näitamiseks. Sis ma tahaks lihtsalt järsku ühes teises kohas olla.
Sest vaata. Me ütleme, et erand kinnitab reeglit, sest me saame kasutada sõna 'erand' juhul, kui seal on reegel. Aga asjaolu, et erandid esinevad, asjaolu, et kõik vastava kategooria asjad ei käi reegli järgi ei mõjuta kuidagi reeglijärgi käivate asjade reeglijärgsust. Üldsegi, reeglijärgi käimine on boolean, see on jah/ei küsimus. Ei saa olla reeglipärane, veel reeglipärasem ja kõige reeglipärasem. Erandite olemasolu ei pane reegleid kehtima.


Tead, millest mul veel kõrini on. Ma räägin inimesega niimoodi siiralt ja vahetult, eksole. Asjadest, mida ma olen lugenud või värskelt mõelnud. Siuke mitteametlik sõbralik loba. Ja siis ta nõuab umbes igale minu poolt esitatud väitele taha viidet. Siis ta keeldub mind edasi kuulamast või minu poolt öelduga arvestamast või segab koguaeg vahele, kui ma ei tea peast öelda oma järsku pähekaranud veendumuste taga olevat artiklit või teadlaste tiimi. Usu mind lissalt, kurat, ma ausõna lugesin ühte artiklit kunagi või käisin mingis neetud loengus või midagi. Las ma vähemalt lõpetan oma lause ära või jõuan pointini. Me siin suhtleme, me ei pea olema poliitiliselt või teaduslikult või kuratteabmilleliselt korrektsed.


Näide Koidu imetabasest võimest vajadusel oma jutu sisse hästi palju emotsiooni panna: "Kui ma haige olin, siis ma magasin hästi halvasti. Siis ma nägin unes, et ma tõstsin raskeid ja kergeid asju. Ja kerged asjad olid ka rasked!!"

Lisaks inimestele, kes vaidlevad statistikale vastu üksikute keissidega, on inimesed, kes loovad statistikat üksikutest värsketest emotsionaalsetest keissidest. “Autojuhid on viimasel ajal ikka täiesti üle mõistuse. Näiteks täna hommikul ma nägin...”
Kõik mehed on sead.
See on ni kaugel ratsionaalne olemisest, et juba hästi natuke nunnu.


Mul oli mitu aastat nii, et ma sattusin regulaarselt linnas nägema ühte tüüpi. Mai teadnud, kes ta on. Kuni selleni, et ma ei suutnud meenutada, kust ma teda tean, sest ta oli nagu alati olnud. Aegade algusest peale. Aegajalt minuga samas kõrtsis või kontserdil või tänaval. Hästi tihti mingi tuttava näu nägemine viis muidugi selleni, et me juba tervitasime. Ilma otseselt tuttavad olemata. Nüüd ma sis värskelt, olles üleni liiga avatud sõbralikus (jah, vein) meeleolus, läksin ennast tutvustama. Ja ni tore.
Otsapidi sellega seoses (sest ta on Ungarist) olen ma eile ja täna mõelnud, et misMõttes on ungari keel meile sugulaskeel? Nad kirjutavad umbes igas sõnas tähti s, z ja c paarikaupa kõrvuti kõigis kombinatsioonides ja järjestustes. Pluss neil on 44 tähte. Palju meil on – 24? Ulme. Selline väike hästi keelekauge kitsa silmaringiga inimese tüüpreaktsioon. 'Ja nagu sellest vähe oleks, nad õpetavad seda ka oma lastele.'
Päris elus ungarlane on muidu iseäranis nunnu asi, mida 6-tunnise bussisõidu kõrvale harrastada.

Ma mõõdan oma kirjutamise isikupärasust selle järgi, kui halvasti suudab google translate mu teksti tõlkida. Ega ma tavaliselt ei tõlgi, oletan julgelt varasema kogemuse põhjal. Hästi isikupäratu tekstiga tuleb enamvähem toime. Hästi hullupööra minupärase tekstiga, kus on keeleväära(s)tus ja põhjendamatu sõnaloome ja keelte ristamine ja peen huumor grammatikaga igapäevane nähtus, ei tule masinad toime. See oleks veits palju tahetud ka muidugi.

Võiks olla sihuke asi, nagu orkuti testimonialid olid, aga facebookis ja mitte see tavaline sõprade-tuttavate asi, vaid spetsiaalsed eksi-testimonialid. Sest minumeelest on selle järele vajadus. Inimesed tahavad teada, mida nende (potensiaalsetest) 'uutest' nonde eksid arvasid. Otse küsima ju ei lähe. Ja inimesed teinekord tahavad, et nende ekside uued teaksid ka mingit hulka asju. Oma südame headusest või kättemaksu mõttes või üldsuse hüvanguks. See võiks olla muidugi vastavate privaatsus-settingutega. Näiteks sa pääsed oma kuti ekside poolt antud iseloomustustele juurde, kui su kutt on sind sättinud sellesse listi, kes tohivad. Ja kui sealt pärisinfot ei saagi, saab sealt teada, täpselt kui hullumeelseid partnereid su huviobjekt varem on omanud.


“Kas sul on jälle hullumeelne naine?”
“Ah, ei. See oli lihtsalt nali... eks hullumeelsed on nad kõik.”

Igatahes. Käisin Kuressaares e-õppe sügisseminaril. Seal oli imeliselt tore mitmes plaanis. Ainus mittetore asi oli see neetud bussisõit. See kestis terved igavikud ja ma üleni piinlesin sinnasõites, et mitte oksele hakata. Muidugi, praegu olen ma vastikult nõrkemiseni uhke enda üle, et ma selle üle elasin. Umbes nagu mul oleks valida olnud.

Mul on Elizabeth Gilberti "Eat, Pray, Love" audioraamat ja ma leian selle hästi mõnusa olevat. Sis ma käin tänaval ja naeran näiliselt suvaliste kohtade peal kuuldavalt.


Kuressaare ööklubides käisime ka. Mõlemas.

Appi, kuidas mai armasta bloggeri uut editori. Üleni meeleHeitele ajab mind.

Comments

  1. ungari keeles 44 tähte? neil peaks olema muidu samad tähed mis meil, miinus ä ja õ ning pluss y. Igale täishäälikutähele saab pikendusmärgiks akuudi peale panna, aga see on umbes sama palju uus täht kui meie "aa" on teine täht kui "a". Süstemaatiline funktsioon on sellel kriipsul igatahes sama, mis meie topeldamisel.

    See, et nad sõnastikes vahel ny, sz, zs ja ly eraldi ühikuteks panevad, on mingi liigitamisekiiks, meie märgime ju kah osa häälikuid mitme tähega (teoreetiliselt on isegi meie "ä" märk a+e ligatuurist arenenud, lihtsalt e on a peale kirjutatud, mitte kõrvale).

    ReplyDelete
  2. võibolla ongi. mina tean ungari keelest umbes sama palju kui wikipedia
    http://en.wikipedia.org/wiki/Hungarian_alphabet

    ReplyDelete
  3. Nojah, süstematiseerimise küsimus. Me võiks samuti ng-ühendi eraldi täheks kuulutada. või sõnalõpu hm ja hv ja hl, sest nad ei ole tegelikult h ja normaalse m/v/l summa, vaid häälduvad teistmoodi.

    Seni, kuni seda nende süsteemi tähestikku pähe ei pea õppima, ta keelt ennast (lugemist näiteks) raskemaks ei tee.

    ReplyDelete

Post a Comment