Sunday, November 07, 2010

fear-based reaction

paneb laulu ka

Ma tean, millest tuleb mu kirjutamatus. Ma kujutan endale kogu aeg ette, et ma pean vara magama minema, sest ma pean vara ärkama. Aga kirjutamine käib ju öösiti ja nii jääbki kirjutamata. Kuigi on täiesti võimalik, et ma olengi ööloomake. Noh, eeldades, et päriselt on olemas inimestele sisseehitatud kalduvus olla mingitel aegadel aktiivsem kui mingitel teistel. Seda siis maakera asendist sõltuvalt, mitte näiteks harjumusest või viimase uneaja pikkusest. Sest enamasti eelistan ma uskuda, et päeva maha magavad inimesed saaksid küll teistpidi ka, kui nad aint üritaksid.



Öö on privaatsem ka. Privaatsus-loomake olen ma küll.

Mul on kool jätkuvalt. Kool on väikse koormusega ja ma olen endale iseloomulikult väga uskumatult piinlikult palju graafikust maas umbes iga üksiku aine ja ülesandega, millega vähegi annab graafikust maas olla. Mul on töölaua juures leheke pealkirjaga 'õhtune to-do-kas, mylove', seal on mõned iseseisvalt õppimise ained ja igaühe alla on joonistatud edumeeter, mida ma saan õndsalt rahulolevalt viirutada, kui ma millegagi hakkama või valmis saan.
Arva ära, kas kõik edumeetrid sellel on täiesti viirutamata või jah.

Mulle kargas pähe hull mõte, et peaks üleni välismaale minema. Otsustasin, et rahvusvaheline töökogemus oma erialal on just see, mis teeks minust parema inimese ja õpetaja. Pealegi on see mu viimane aasta ülikoolis ja vaja ära kasutada kõiki võimalusi. Pealegi pean ma niikuinii tegema pedagoogilise praktika ja Tartu piirkonnakoolide nolke saan ma nõrkemiseni nüpeld õpetada ka siis, kui ma päriselt lõpuks tööle hakkan. Praktika ajal kahvel nende vahtimine ei kõla nagu väga äge.
- ma mõtlesin oma praktika välismaal teha
- aga kuhu sa poisi paned?
- küll ma kellegi leian, mul on suur pere ja palju sõpru
- mina küll nii ei teeks
- noh, sa pole ema ka (ja sul pole ambitsioone ka)
- heaküll, minu ema küll nii ei teeks
- (facepalm) pealegi vaata, kui ma tubli olen, saan vb kunagi välismaale tööle ja oma lapsega parematesse oludesse kolida
- kas selleks siis eesti riik sind koolitaski, et sa saaksid välismaale ära minna?
Oh, jah. Sellega on nii, et kui sa oled emane, siis sinu ainus püha kohus on loobuda kõigest ja pühendada ennast jäägitult oma kutsikate valvamisele. Sest noh sa oled ema ja emad ei ole tavalised inimesed. Tavalistel inimestel on oma soovid, unistused, tahtmised ja isud. Emadel on Kohustused. Ja kui sa oled kogemata juhuslikult näiteks sündinud riigis, kus haridus on tasuta, ei tohi sa sellega ometi kuskile minna. Sest nüüd oled sa võlgu. Ja pead oma elu lõpuni selles paigas kinni olema ja ära tänulikult tasuma.
Brr...

Ei, tegelt ma saan aru. Inimesed on erinevad. Ja inimesed ikka ütlevad igasuguseid asju. Osa neist isegi head mõeldes. Ja isegi rumalusi rääkivad inimesed on teinekord hoopis targad. Mingi teise külje pealt. Jne.

Aeti titat käisime vaatamas. Me pole Lindgreniga nii kaugele jõudnud, et Koit sellist nime nagu Ronja teaks. Siis ta pikalt ütles selle asemel aroonia. Mitte et ta arooniaid mäletaks, lissalt kõlas tuttavamalt, marvan. Titad on nunnud. Sest nad on tillukesed ja ei saa millestki veel aru. Siis neil paistab nagu kogu universumi tarkus pilgus olevat. See on äge. Ja kuna seda on mult juba kolmel juhtumil küsitud (ja ma ilgelt tunnen, et ma pean end anonüümse interneti ees õigustama), siin on loetelu põhjustest, miks ma sugugi ei planeeri teist last:
  1. mul pole meest
  2. ma tahaks varsti tööle minna ja suureks saada
  3. mul pole vaja rohkem lapsi, mul on õedvennad ja palju sõpru ja nende lapsed
  4. mul pole kohta ega aega selleks
  5. see on üks kole kole maailm, kuhu titasid tuua
  6. kõikide kohtade täitmine läänemaailma abitute nõudlike olevustega ei tee kellelegi head
  7. eesti iive ei eruta mind umbes üldse
  8. ma olen enesekeskne isekas individualist, üleni armastan vabadust ja sõltumatust
Ei, aga teie muudkui paljunege. Sis ma tulen vaatan teie titasid ja teen aww...


Alustasin Margiti eeskujul oma Project 365. Mai viitsi seletada, guugelda. Link minu omale on seal paremal, vaata.

Hmm... peaaegu tundub, nagu oleks aeg kohvi jaoks.
Ei. Mõtlesin ümber. Sest kohvikoort pole ja ma vanama juures juba jõin liiga palju.

Ükspäev sõitsin rattaga kooli. Üleni hiljaks jäämas, nagu tavaliselt. Ootamatult ilmutab minu kõrvale end see mees, keda ma tean. Jättes kõrvale mu fb profiili inside naljad, see on see mees, kellega mul ongi complicated. Sesmõttes, et ma ei tea, kui keerukas dramaqueen ja salomee-generaator sina olla oskad, ma ei usu, et sul saaks iial olla veel keerulisem, kui mul selle tüübiga on. Igatahes, otsustasin mingi uitmõtte ajendil eest ära kiirendada. Ma olen jalgrattal täielik liiklusmaniakk. Ja siis, esimest korda elus, tabasin end soovi pealt tsiteerida Viimset reliikviat. "Tegelikult olen mina Liivimaa parim ratsanik." Aga mai hakanud muidugi.


Õppejõud küsib niimoodi muuseas hiigelsuurelt auditooriumilt hirmude kohta. Ta ootab, et tudengid hõikavad julgelt välja mingi valiku oma isiklikest hirmudest. Ühel tavaliselt päeval ma igaks juhuks isegi ei mõtle asjadest, mida ma kardan. Hästivalgustatud auditoorium tööpäeva hommikul kell 11 tundub umbes viimane koht, kus ma tahaksin kellegagi mingitki osa sellest jagada. Ja siis, meie kõigi rõõmuks, leidub ruumis neiukesi, kelle vastus on "ämblikke."
Mis võis muidugi olla teadlik iroonia. (hah, teadlik aroonia.)
Aga samas on ikka veits meelelahutuslik idee, et leidub täiskasvanud naisi, kes kõige rohkem kõikidest asjadest kardavadki ämblikke. Mitte näiteks surma, vananemist, kellegi kaotamist, ebatõenäolisi katastroofe, üksi jäämist või midagi muud nisukest sünget ja sügavat.
Tibatillukesed lülijalgsed, õudne.


hädavajalik asendamatu odava huumori nurk ka


Mul oli vahepeal veel umbel miljon asja hinge peal, aga üle on läinud. Eks ma sis mõnest teisest ööst jälle näppan, kui meelde tuleb.

4 comments:

  1. Jee! Lõpuks ometi üks tõeliselt hea mõte! - Ma mõtlen, see välismaale praktikat tegemise mõte.

    ReplyDelete
  2. Kui rääkida teoreetilisel tasandil (mul pole ju õrna aimugi, mis keeli sa normaalselt oskad), on olemas terve hunnik riike, kus näiteks ülikoolidel on oma lapsehoiud, kuhu nii tudengid kui (tõenäoliselt, ma tglt ei ole selle poole vastu kunagi huvi tundnud) õppejõud saavad loengute ajaks oma lapsed hoida jätta. Õpetajapraktika ei ole ju kaheksa tundi järjest, vaid mõned tunnid (või sa õpid algklasside õpetajaks?), nii et lapse kaasa võtmine ei oleks ju soovi korral sugugi keeruline.

    Kuigi minu meelest ei oleks lapsele ka see kahjulik, kui ta saaks vahepeal pool aastat oma armastava isaga veeta.

    ReplyDelete
  3. esialgu hakkab asi seda ilmet võtma, et välismaa-praktika lükkub vähemalt aasta edasi. (saan vist võibolla äkki ühe huvitava töö enne)

    fantaasiarikas oletus armastavatest isadest on nunnu. töötaks imeliselt, kui vastavad olevused leiduksid.

    ReplyDelete

There was an error in this gadget