Issver kui palju mul koguaeg teha on. Täiesti õudne. Mul on nagu milljon asja ja tegemist ja ülesannet ja lubadust. Totaalselt. Kohe, kui ma selle peale natukene mõtlen, haarab mind uskumatu ärevus ja rumal rahutus. Üleni üleni haarab. Nagu haarabki. Sisemonoloogiga 'appi kui õudne, millesse ma ennast seganud olen ja mis nüüd küll saab ja appppikene, kuidas ma sugugi ei jõua kõike seda ära teha, miks miks ometi ma nii palju kohustusi endale ahnitsesin ja millal ma nii ahneks ja ambitsioonikaks muutusin.' Sis ma sunnnin ennast ühte hetkel põletavatest asjadest ära tegema ja tunnen kohe ennast oluliselt paremini. Aga ma ei saa seda asja hakata tegema teadmisest, et ma tunnen end pärast ni hästi ni hästi. Ma hakkan seda asja tegema tugevast sisemisest sunnist. Vastumeelselt. Peaaegu vihaga. Alles pärast tegemist avastan, et ni hea ju. Ja siis, paar minutit või paar tundi hiljem avastan ma jälle, et ma ei tee ju mitte kui midagi, aga mul on ni palju teha ja ma ei peaks sugugi siin mittemidagi tegema. Vaid ma peaks koguaeg kohutavalt paljusid asju tegema ju ometigi. Soovitatavalt mitut korraga ja hästi kiiresti ja efektiivselt. Ja ahastus ja õud muidugi. Koos meeleheitega. Kuni ma lõpuks piitsutan, peksan ja vägistan end järgmist ülesannet ära täitma ja pärast mõnulen õnnestumise paistel, tobe naeratus näol. Olen mina alles tubli. Ma olen ära teeninud veel ühe kohvi ja võibolla küpsist ja ehk hiljem jäätist ja äkki isegi jalutuskäigu või veidi alkoholi ja head seltskonda. Pai kindlasti.
kiisupilt tadaa
“Aga teie olete magistrandid. Teid ei pea survestama kirjutama. Te olete õppinud ennast juba ise survestama.”
Armuelu – viimased 3 aastat keskmiselt 1 armumine õppeaastas. Natuke hea, aga natuke halb ka.
Põhiline draama, viha- ja nutupõhjus egotsentrilises arenguetapis lapse jaoks pole kahtlus, et võib-olla äkki ta ei olegi maailma ainus oluline inimene. Põhiline draama tuleb sellest, et osa inimesi nagu ei saaks sellest veel päris hästi aru, et ta on.
Laiendatav ka teistele iseärase minapildiga vanusegruppidele ja vastavatele psühhopatoloogiatele.
Mulle ei meeldi öelda (isegi iseendale mitte), et ma kedagi igatsen. Sest igatsemine on mingitele vesistavatele teotahtetutele jobudele. Ma tavaliselt seon seda kummalist puudusetundmist harjumusega. Harjumused on inimlik. Harjumused on kõigil, nendest võib päevavalges kõva häälega rääkida ja neid suudavad isegi täielikud põmmpead mõista. Seega – mul ei ole südant kokku kiskuv kuupoole ulguv igatsus kellegi puudumist tunnetades. Mul on lissalt mõningane täiesti arusaadav ebamugavus sellest harjumatust olukorrast. Aga küll ma aja jooksul ümber harjun.
Kuigi umbes pooltel kordadel ma saan aru, et see kiindumuse tekkimise aeg ei olnud nii pikk, et saaks mingit juttu harjumusest olla.
List of cognitive biases
Mulle meeldib seda lugeda. Niisugused asjad on üks põhi-põhjus, miks ma leian psühholoogia amüsantse olevat.
Kusjuures. Eelmise lõigu juurde tagasi. Kalduvus oma sisemaailmast mõelda täieliku põmmpea tasandil on vastandiks liiga sügavalt mõtlemisele. Liiga sügavalt mõtlemine toob harva head. (Mul on praegu alt kinni mätsimise pealt ära silumise eelistamine.) See nõuab rohkem tööd endaga ja annab ainult mõõdetavaid tulemusi. Erinevalt hullust filosofeerimisest ja oma lapsepõlves torkimisest ja inglitega rääkimisest. Mis võtab suht vähe vaeva (peab lissalt lubama endal hulluks minna) ja annab juba järgmisel hetkel mittemõõdetava rahulolutunde, et nüüd saab kõik korda. Kuigi käitumises, mõtlemises, suhetes, harjumustes midagi päriselt ei muutu.
Tegelt ma teinekord ikka vaatan tähistaevast ja pean maha teravmeelseid dialooge oma personaalse jumalaga ja tunnen end pärast üleni helge ja valgena. Aga pärast seda kordan oma samu ebaefektiivseid käitumismustreid edasi, lissalt rohkema rahuloluga ja veel rohkema pettumusega, kui kõik ikka sedasama neetud tulemust annab.
Lisaks hullumeelsele valimatult alatiflirtivale pifile olen ma tuvastanud ühe põhimõtteliselt armunud tšiki meil koolis. Ta vaatab kõiki inimesi sellise pilguga, nagu ta oleks kõrvuni lootusetult õnnelikult totakalt armunud neisse. Kõiki inimesi, kellega ta suhtleb. Soost vanusest ametijärgust sõltumata. Jääb niimoodi õhetava palgega käsipõsakil kuulama, kui talle räägitakse ja naerab lõbusalt südamest siiralt iga vähegi-nalja peale. Ja jälgib oma vestluspartnerit niisuguse imetleva pilguga, nagu ta oleks valmis kohekohe tema nimel ükskõik mida tegema.
Või sis ma lissalt kujutan endale ette, sest mulle käivad teinekord lõbusad inimesed närvidele.
Ma peaks praegu programmeerima. Ja ligikaudu n teist üleni olulist asja tegema.
Natuke nõme ja natuke naljakas populaarne meedia. Sügavas suitsiidses aastaid kestnud depressioonis inimest saab poole minutiga täiesti terveks ja elurõõmsaks ravida, tutvustades talle fakte tema minevikust, mis lükkavad ümber tema need arusaamad, mis alguses depressioonini viisid. Ni lihtne ongi.
Ma alati natuke solvun, kui mind nii rumalaks peetakse.
Aganoh, ma alati natuke solvun, kui mulle poes tarhuni nime all seda jooki müüakse ja see üldse ei maitse nii õige nagu see, mis Gruusia restoranis on.
Homme peab seltskondlik olema korraks. On ette nähtud. Mingi sodi sajab. Ma olen jalgrattaga.
kiisupilt tadaa
“Aga teie olete magistrandid. Teid ei pea survestama kirjutama. Te olete õppinud ennast juba ise survestama.”
Armuelu – viimased 3 aastat keskmiselt 1 armumine õppeaastas. Natuke hea, aga natuke halb ka.
Põhiline draama, viha- ja nutupõhjus egotsentrilises arenguetapis lapse jaoks pole kahtlus, et võib-olla äkki ta ei olegi maailma ainus oluline inimene. Põhiline draama tuleb sellest, et osa inimesi nagu ei saaks sellest veel päris hästi aru, et ta on.
Laiendatav ka teistele iseärase minapildiga vanusegruppidele ja vastavatele psühhopatoloogiatele.
Mulle ei meeldi öelda (isegi iseendale mitte), et ma kedagi igatsen. Sest igatsemine on mingitele vesistavatele teotahtetutele jobudele. Ma tavaliselt seon seda kummalist puudusetundmist harjumusega. Harjumused on inimlik. Harjumused on kõigil, nendest võib päevavalges kõva häälega rääkida ja neid suudavad isegi täielikud põmmpead mõista. Seega – mul ei ole südant kokku kiskuv kuupoole ulguv igatsus kellegi puudumist tunnetades. Mul on lissalt mõningane täiesti arusaadav ebamugavus sellest harjumatust olukorrast. Aga küll ma aja jooksul ümber harjun.
Kuigi umbes pooltel kordadel ma saan aru, et see kiindumuse tekkimise aeg ei olnud nii pikk, et saaks mingit juttu harjumusest olla.
List of cognitive biases
Mulle meeldib seda lugeda. Niisugused asjad on üks põhi-põhjus, miks ma leian psühholoogia amüsantse olevat.
Kusjuures. Eelmise lõigu juurde tagasi. Kalduvus oma sisemaailmast mõelda täieliku põmmpea tasandil on vastandiks liiga sügavalt mõtlemisele. Liiga sügavalt mõtlemine toob harva head. (Mul on praegu alt kinni mätsimise pealt ära silumise eelistamine.) See nõuab rohkem tööd endaga ja annab ainult mõõdetavaid tulemusi. Erinevalt hullust filosofeerimisest ja oma lapsepõlves torkimisest ja inglitega rääkimisest. Mis võtab suht vähe vaeva (peab lissalt lubama endal hulluks minna) ja annab juba järgmisel hetkel mittemõõdetava rahulolutunde, et nüüd saab kõik korda. Kuigi käitumises, mõtlemises, suhetes, harjumustes midagi päriselt ei muutu.
Tegelt ma teinekord ikka vaatan tähistaevast ja pean maha teravmeelseid dialooge oma personaalse jumalaga ja tunnen end pärast üleni helge ja valgena. Aga pärast seda kordan oma samu ebaefektiivseid käitumismustreid edasi, lissalt rohkema rahuloluga ja veel rohkema pettumusega, kui kõik ikka sedasama neetud tulemust annab.
Lisaks hullumeelsele valimatult alatiflirtivale pifile olen ma tuvastanud ühe põhimõtteliselt armunud tšiki meil koolis. Ta vaatab kõiki inimesi sellise pilguga, nagu ta oleks kõrvuni lootusetult õnnelikult totakalt armunud neisse. Kõiki inimesi, kellega ta suhtleb. Soost vanusest ametijärgust sõltumata. Jääb niimoodi õhetava palgega käsipõsakil kuulama, kui talle räägitakse ja naerab lõbusalt südamest siiralt iga vähegi-nalja peale. Ja jälgib oma vestluspartnerit niisuguse imetleva pilguga, nagu ta oleks valmis kohekohe tema nimel ükskõik mida tegema.
Või sis ma lissalt kujutan endale ette, sest mulle käivad teinekord lõbusad inimesed närvidele.
Ma peaks praegu programmeerima. Ja ligikaudu n teist üleni olulist asja tegema.
Natuke nõme ja natuke naljakas populaarne meedia. Sügavas suitsiidses aastaid kestnud depressioonis inimest saab poole minutiga täiesti terveks ja elurõõmsaks ravida, tutvustades talle fakte tema minevikust, mis lükkavad ümber tema need arusaamad, mis alguses depressioonini viisid. Ni lihtne ongi.
Ma alati natuke solvun, kui mind nii rumalaks peetakse.
Aganoh, ma alati natuke solvun, kui mulle poes tarhuni nime all seda jooki müüakse ja see üldse ei maitse nii õige nagu see, mis Gruusia restoranis on.
Comments
Post a Comment