Bunnies, Bunnies, it must be bunnies!

And whats with all the carrots?

What do they need such good eyesight for anyway?

Paneb laulu käima.

Ma olen printsess Ärake. Tead seda muinasjuttu? See on sellest raamatust.

Ma sulle räägin. Käis umbes niimoodi, et seal oli üks pisike printsess, kes hommikul silmi lahti tehes pistis kohe kisama, et ta tahab ära. Laps veetakse kippelt riietuma ja kleit seljas, hakkab ta jälle ära tahtma. Üks amps hommikusööki ja juba tahab ta ära. Ilge tüütus eksole. Noh, igatahes pärast tervet sarja näiteid eriti kiiresti tüdinevast pea konstantselt millegi muu järele karjuvast printsessist, jõuab lugu pöördeni. Sest tibu avastab pargist porilombi ja see on neetult vahva ja sellest ta ei taha ära. Üleni rahulolev seal plätserdades. Siis kuningas, kes ei saa lubada, et tema imeilus printsess ennast lombis mängides poriseks teeb, keelab kõik porilombid ära. Tulemuseks on lõputult rahulolematu laps. Umbes nagu ennegi.

See on ilgelt nunnu lihtne raamatuke. Ma väiksena koguaeg lugesin seda. Vanasti olid printsessiraamatud niimoodi nunnud.

Minu puhul käib printsess Ärake olemine vahetult pärast oma tahtmise saamist otsustamises, et ma enam ei tahagi. Või et ma tahan midagi muud. Kui vastaval teemal on kaks äärmust, siis ma käin nende vahet.

Näiteks ma tean, et mulle ei sobi rutiin. Alati hakkan mingil hetkel teadlikult ja teadvustamatult rutiinile vastu. Magan ootamatult sisse või kõnnin teist kaudu koju või vahetan seltskonda. Aga selleks peab alguses rutiin tekkinud olema. Praegu mul pole rutiini ja üleni tahaks. Nii oleks vaja. Kogu see strutureerimata aeg ajab mind hulluks. Aga ma tean, et umbes 3 nädalat hoolikalt oma rutiinis olemist ja ma keeran kõik selles pea peale.

Või see, kui kiiresti ma ühest juuksevärvist tüdinen.

Või see, kui kiiresti mul armumine üle läheb.

Või see, miks ma vaene olemist vihkan, sest siis peab koguaeg sama jama sööma.

sest kiiiisu ju

Vanasti oli nii, et kui inimesed suhtlesid emaili või msni vahendusel, jätsid nad mingi koha peal vestluse pooleli, sest on asju, mida peab näost näkku rääkima. Päriselt kohtudes. Sest mingeid asju peab ühiselt vaatama või kusagile koos minema. Nüüd on teistpidi. Nüüd jäävad tihti pooleli päriselu vestlused, sest on mingeid asju, mida peab üle interneti rääkima.
"Teinekord, kui ma sind msnis näen, siis ma räägin sulle sellest bändist/kunstnikust/leheküljest/filmist." ja "Ah, ei, suva see praegu, saada mulle need asjad e-maili peale, ma kodus vaatan."
Päriselu vestluses ei saa linke postitada, kohapeal sujuvalt lisainfot otsida, juttu piltidega illustreerida, salaja kolmandalt inimeselt midagi üle küsida, vestluse ajalugu sirvida jne. Poolik suhtlus ainult.

Siis saab kõrtsis või tänaval suhtlemisest mingisugune kummaline ekstreemoludes viibimine. Katsumus piiratud vahenditega ikkagi dialoogi pidada. Päriselu vestlused ei ole suurtest kaugetest asjadest, sest oma isiklike kohapeal mõeldud sõnadega ei saa pooltki nii palju edasi anda. Saab rääkida ainult tühistest käepärast olevatest asjadest. Või kujuteldavatest asjadest. Teoreetilistest asjadest. Häguselt viidates, kobamisi tsiteerides, osaliselt sisu tulevikku (internetti) edasi lükates.

Kuni me kõik lõpuks arvutite taha saame ja kõik asjad jälle kättesaadavad on. Uh, palju parem.

Seda küll. Konflikte on msnis natuke hull lahendada. Sest kehakeelt ei ole. Aga see ongi need kujuteldavad asjad, millest päriselus räägitakse.

Sest konflikt on ju kujuteldav asi.

Peaaegu koristasin oma toa ära. Klaveripealne ja toa keskosa põhiliselt.

Lõputöö kirjutamise päevaks leppisin endaga ja juhendajaga kokku, et iga neljapäev.

Nüüd oleks veel vaja tasakaalustada, mis päevadel ma oma vaba graafikuga tööd teen.

Ja mis päevadel ma pilli harjutan.

Ja kusagilt tuleb paigutada planeeritud aeg tundideks valmistumiseks ja pärast nende reflekteerimiseks. Arvesse võtta, et kui mul on olnud kolm tundi järjest, ei taha ma kedagi näha ega millestki kuulda.

Reeded vabana hoida, sest siis saab vajadusel sinna paigutada igavikupikkuseid 'kohv+tühi loba'-deite. Neid on vaja.

Iga nädal üks nädalavahetuse hommik vaba hoida, sest iial ei või teada, millal on paras aeg linnapeale tuututama minna.

Pluss üks potensiaalne töö, mille kirjutamata katseajal ma vist praegu peaksin olema ja peaks olulise muljetavaldavuse mõttes sinna mingit aega ja effortit sisse panema ilmselt.

Pluss mingid lähinädalate lokaalsed projektid nagu näidendikostüüm lapsele ja lahtiste uste päev teaduskonnas ja abiturientide ball ja lapse peab mingisse kooli sisse saama ja keegi peaks mu kassi ära vaktsineerima.

Igatahes. Ma olen rõvedalt hõivatud kogu aeg. Ja mitte midagi tehtud ei saa. Kõik aeg ja energia kulub mingi organisatoorse tingeltangeli peale. Praegu lissalt on niisugune tugev tunne, et kui ma kõik ära planeerin ja plaanist kurjasti kinni pean, loksub paariks nädalaks paika.

... ahjaa, mul on üks õppeaine ka veel ülikoolis ja ma ei saa selle praksides käia ja kui ma seda ära ei tee, ei saa minust arvutiõpetajat.

Todo listi on mõttekas kirjutada ülesannetega, millel on lõplikud mõõdetavad tulemid. Mitte 'lahenda trigo ülesandeid' vaid 'lahenda trigo ülesannete leht ära.' Mitte 'tegele oma lõputööga' vaid 'kirjuta see neetud esimene peatükk ometi valmis, naine.' Siis saab rahulikult maha kriipsudada, linnukesi ette teha ja sooritusrahulolust üleni lõhkeda. Või sädeleda. Ja listi uusi ülesandeid lisada.

Mida kõike veel vanas eas ei õpi, eksole. Mõõdetavate tulemustega eesmärkide püstitamine. Hämmastav.

Järgmise asjana hakkab ta rääkima, et eesmärgid võiksid olla saavutatavad.

Nagu mingi neetud motivatsiooniteadlane.

Peaks Pere ja Kodule artikleid hakkama kirjutama. Ma kogu aeg taban end lapse ja kodundusega seoses mingite täiesti kasutute üleni oodatavate loogiliste näpunäidete pealt. Just siuke lihtsa ajakirjanduse teema.

Lasteaia arenguvestlus. Etapp üks – etteantud blankett ja vastused selle küsimustele. Meetod: dialoog. Etapp kaks – arutlus teemal küll Murca on ikka tubli lapsevanem, räägib oma lapsega ja hoolib tema tulevikust ja pühendab talle aega. Meetod: kasvatajatepoolsed monoloogid. Etapp kolm – kasvatajad püüavad mulle selgeks teha, et ma pean tingi-tingimata endale Mehe leidma ja sellega Veel Lapsi tegema ja neid Ühiselt Kasvatama. Sest osutub, et 'üksi' on kõige hirmsam asi, mis üldse minusuguse toreda armsa loomakesega juhtuda võib. Ja ma olen üleni hämmingus. Kuidas me just siia jõudsime? Kes need inimesed mulle on? Kuidas nad mind ette kujutavad? Kuidas nad maailma ette kujutavad?

Mu kass heidab mulle ette. Tulen köögist kohvitassiga ja ta heidab ennast üleni siruli kõige kitsama koha peale põrandal. Küünilised käpad püsti ja kõht õieli. Atentsioonihoor.

Hoolimata sellest, et ma olen iseendast ägedam, on mul sõpru, kes on minust ägedamad. Seoses sellega ei tee ma ise oma teist kohustuslikku klassijuhatajatundi vaid toon hoopis oma ägedaid sõpru lapstele rääkima. Siuke olengi.

Alguses oli see, et ma aevastasin ja siis mõtlesin, et ni hea ni hea. Vahepeal oli mingi lühike periood, kus ma mõtlesin 'nauding' ja siis järsku aevastasingi. Aevastamine ei olnud sel teel esilekutsutav, aga leidus juhuslikust suurem korrelatsioon. Nüüd on nii, et askeldan mingit igapäevast asja, üleni oma mõtetes ja aevastan. Ja siis on kohe: 'oot-oot, millest ma just mõtlesin?'

Odavamaiguline eneseväljendus.