I'm just so perfectly perfect,

See talv on kestnud juba terved igavikud. See on lõputu talv. Ma olen sellest väsinud. Väsinud nendest vaatepiltidest. Lumised sodiga puistatud tänavad ja raagus puud ja saapad esikunurgas lombis ja soomuseliseks kuivanud käeseljad. Väsinud nendest juttudest ja nendest ilmadest. Lõputult lõputult tüdinud lumest ja külmast.
See on peaaegu ootamatu, millise armastuse, õrnuse ja valutava igatsusega ma suve ootan.

Ni raske on kirjutama hakata. Kõiksuguseid asju tuleb enne teha. Näiteks mugav peab olema, eksole. Käisin pesus ära, pugesin hiigelsuure koleda dressika sisse ja mässisin jalad teki sisse. Raamat läpakale alla, et see tekki sisse ei imeks ja sis ära ei hulluks. Sellega korras.

Siis on see muusika asi. Kogu mu muusikast on mul kõrini. On niisugusi päevi, kus ma olen veendunud, et minul ongi hea muusikamaitse. Nii palju, kui kaugele maitsed üldse võrreldavaks käivad. Täna on mul halb muusikamaitse. Suur muusikaketas on teise arvuti taga, surfan youtube'is. Cohen on minuga umbes võrdsel hulgal kibestunud. Cohenil on juudi(?) nina. Future ametlikus videos on sõnad crack ja anal sex eriti rõvedate piiksudega asendatud.

Siis see joogi asi, eksole. Võiks kohv kõrval olla. Mul on neetult head kohvi praegu. Aga seda peab tegema. Pealegi tuleb sellega päevakorda kohe hammaste pesu küsimus. Selle võiks enne ära teha, siis on mõnus. Siis pärast ei ole vaja. Ma olen täna juba kohvitanud, siis kindlasti oleks umbes poole tassi pealt vaja ja üleni jäkk.

Seega keeruline.

Am I centered enough to be the center of somebody else's life?

Mängudega on mul kummaline suhe. Ma ei mängi. Iga arvutimänguga on täpselt see, et kui mäng on lihtne, hakkab mul igav ja kui see on raske, on mul kohe irritatsiooni kese. Mõlemal juhul tekib üsna kiiresti kasutult aja raiskamise tunne. Mitte meeldiva äraolemise või haarava enesearenduse. Vaid ajaraiskamise.

Ja samas. Jällegi.

Minu meelest on see kollaste kassettidega telekamäng üleni numsikas hipster asi, mida omada. Ma väiksena päriselt mängisin neid ja ni vahva.

Minu meelest kõlab üleni laheda mõttena, kui keegi kavatseb veeta oma vaheaja arvutimängu mängides. Või sarju vaadates. Või – minaeitea – luulet lugedes. Ma ei arva, et kogu 'vaba' aja peaks produktiivne olemise peale kulutama.

Mul on praegu see iphone ju. Divaiss jätmaks muljet, nagu ma armastaksin oma telefoni rohkem kui oma sõpru. Panin sinna täna ühe mängu peale. (umbes see link, ma pakun) Esimest korda seda nägin, siis mõtlesin vaimustusega, kui lahe võis olla seda programmeerida.

Milleni ma jõuda tahtsingi? Ahjaa. Et mänguteema käib aktuaalseks. Kuigi ma ise ei ole. Ma elan koos ühe mänguriga. Tal on üks pif, kelle videoblogi ta jälgib. Ja see on üleni pandav pif. Seda isegi siis, kui see räägib mingist nii sügavast arvutimänguteemast, millest ma parema meelega ei saagi aru. Ja sellel pifil (kuna ta teab täpselt, et ta on nõrkemiseni lahe) on niisama lobisemise blog ka. Näiteks üks värskemaid postitusi seal oli nisuke.

Vastav mänguteema channel on tal siin.

Eksole ta ju üleni armastusväärne.

Miks ma ei saa blogida?
Aga ma tahan ju. Üldse ei lähe käima. Ei hakka tulema.
Tükid ainult tulevad.

- Kõik matemaatikud on sotsiopaadid.

- Võibolla tõesti. Aga mina ei ole.

- Oled sina ka.

Tead, kuidas ma saan teada, et mind on mingis sotsiaalvõrgustikus unfrienditud? Selle saidi mingi sisemine robot hakkab mulle suvalistes kohtades jagama soovitusi, et ma selle inimesega, kes enne mu sõbralistis oli, sõbraks hakkaksin. Sest vaata ometi, kui palju ühiseid sõpru ja huvisid meil on, äkki ma ikka tunnen seda inimest, äkki ma ikkagi tahan temaga kontakti...

Ma tavaliselt blokin inimesi, kui ma neid internetis näha ei taha. Blokkimine ei tule nii kiiresti ilmsiks kui unfriendimine.

Fb-s on selle jaoks hide. Mul on 16 sõpra ja 34 app-i ära peidetud. Spämmi pärast põhiliselt.

Vahel on mul hea meel, kui mind on unfrienditud ja blokitud. Respekt.

Mul oli, ausõna, terve hulk sotsiaalseid sõnumeid ja mitu obskuurset tsitaati ja mõned head sõnamängud ja vähemalt kolm tabavat päris inimeste peal eeltestitud kildu. Kaks tundi ootan, et kirjutamise isu tuleks. Päris halb.

Umbes nagu ma peaks.

Kusjuures, see on huvitav. Ma saan blogi kohta tagasisidet ainult siis, kui ma pole pikalt kirjutanud või kui kvaliteet on alla käinud. See on 'kui see töötab, ära torgi seda' põhimõte, ma pakun. Et ma ainult negatiivset tagasisidet saan. Mitte selle blogi üleüldine hukkamõistuväärsus või inimeste kalduvus ainult ette heita.

 

Mis on etteheitmise vastand üldse? Taha heitmine? 

"Palun heida mulle kohe taha, kui sa minu tööga rahul oled." "Ma tahaks sulle mõned tahaheited teha."

Huvitav, kas ma olen veetund liiga palju aega põhikooli hulgas, et kõik sõna 'taha' sisaldavad väljendid ni itsitamapanevalt kõlavad. Vb see ongi universaalselt naljakas sõna.

Ma tean ühte niisugust meest, kes enamasti paistab nagu üks ennasttäis tõbras. Nagu ta arvaks, et ta on kõikidest teistest inimestest parem ilusam tublim edukam seksikam. Eriti kahtlane on, et kui ma sellele mõtlen, paistab mulle, et tal võib tegelikult õigus olla. Sel juhul pole see nagu ennasttäis tõbras olemine. Lissalt tõde.

Siit tuleb see loomaaia teema sisse. Et tutvusringkond on nagu loomaaed – ei ole väga fabulous (mu uus lemmiksõna) pidada tervet pargitäit emusid, ikka vaheldumist ja varieeruvust on vaja. Suurem osa keskmisest paremaid mehi, keda ma tean, on mitte-nii-õndsas teadmatuses oma headusest. Mis on alguses nunnu ja pika peale ni tüütu ni tüütu. Seega on tore pidada vähemalt ühte põhjendatud eneseimetlejat.

Ükskord mind tutvustati ühele üleni abielus nõrkemiseni võluvale minust vanemale prantslasele ja ma kohe tundsin, et ma pean millegi teravmeelse ütlemisega alustama. Sis ma selgitasin talle oma loomaaia-teooriat. Ta naeris.

Ma vestlesin ühe psühhiaatriga ja see ütles, et ma olen tuulepea.

Üks öö nägin unes mingeid hiiglama põnevaid asju. Jooksmist ja põgenemist ja kavalat varjumist koos hiilimisega ja adrenaliini tipp. Ärkasin taguva südamega ja tõen mingi hingeldamine. Rõvedalt põnev nagu. Siis veetsin natuke aega pimedusse vahtides ja endaga vaieldes. Ühelt poolt pahandasin endaga, et ma nii põnevaid unesid vaatan, see ju väsitab ja mul on vaja rahulikku und, hommikul vaja vara ärgata. Teiselt poolt oli ilge kiusatus edasi vaadata, sest ni põnev.

Ja siis esimene pool tegi teisele hukkamõistvat nägu nii vastutustundetu mõtlematu idee peale.

Täna öösel nägin ka hirmsat asja. Olin haiglas ja mingi hullu trollinäoga kutt ütles mulle, et ma ootan kaksikuid. Kusjuures, tolles unes mul juba oli kaks last. Lisaks Koidule veel üks väike. Ja siis ma mõtlesin õudusega, mis jama sees ma olen. Kuidas ma pean nüüd loobuma kõikidest kõikidest isiklikest soovidest eesmärkidest plaanidest, mis mul iial oma elu kohta olnud on. Sest ma ei saa nüüd nendest ühtegi ellu viia.

Sellest unest ärkasin üles ja naeratasin rahulolevalt kergendusega. Nii hea, et mul on ainult üks laps. Kõik on korras. Mul on mu elu alles.

Kuigi sel ööl ei olnud mul sugugi elu alles, sest laps oli kõrges palavikus ja sonis. Või siis ei soninud, sest sonimine käib läbi une. Ta tegi palju hullemat asja. Vahtis silmad lahti tühjusse, vastas mu küsimustele enamvähem adekvaatselt ja selle kõrvale ajas täielikku happejuttu. Nagu mingi ekstra sisukas unenägu käiks samal ajal. Päkapikud ja lossid ja mingid maiteamis tal kõik kannul olid, kelle eest ma pidin teda päästma ja suht kõhe värk. Pluss umbes 40-kraadine olemine selle juurde.

- Ära lase neil mind kätte saada!

- Kullake, seal ei ole kedagi.

- On küll, vaata, nad tulevad.

Brr...

Roland vahel kõkutab läbi une. See on nunnu.

Woah. Nüüd teen veits seda tudimise asja. Homme vaja koolis ennast näole anda ja tolles teises kohas veits raha kerjata ja üks Kohtumine ka.
Vaja oma parim paista.