Self-diagnosed social phobia

mai viitsi selle linki enam otsida. se oli kusagil.

Selleks, et hommikusöök ei tunduks niisuguse vägistamisena, on vaja see ajaliselt mõlemalt poolt ümbritseda rituaalidega. Eelmäng on eriti tähtis. (Hmm. Kas see tähendab, et eelmängu olemasolu eristabki vägistamist tavalisest suguaktist. Kas see tähendab, et sa võid esitada kellelegi kriminaalsüüdistuse, sest ta ei võimaldanud sulle eelmängu?) Ma tavaliselt ei taha hommikul süüa ja kui ma söön, siis ei ole see niisugune ürgne kirglik puhas vajaduste rahuldamine. See on rohkem sundkorras toppimine. Aga õnneks ma tunnen ennast piisavalt, et seda tunnet ennetada. Ma teen eelmängu. Mõtlen, mille järele mul isu on. Kujutlen erinevaid sööke oma taldrikule ja mis tunne mul sellest oleks. Eriti hea on, kui ma saan koostisosadele poodi järele minna. Neile eriti kõrgeid tingimusi esitades neid riiulilt välja valida. Siis see valmistamise protseduur. Hoole ja armastusega. Pühendumisega. Söök läheb kohe hukka, kui valmistamise ajal kogu hingega asja juures ei ole. Solvub. Inimene ka solvub, kui poole amelemise pealt kella vaatad või e-maile loed.
Pärast on veel järelmäng ka. Ei pista kohe viimase ampsu järel ummisjalu jooksu. Paned asjad külmkappi. Võtad väikese kohvi või kommi. Või mõlemad. Vedeled rahulikult. Ringutad mõnuga ja ütled 'aitäh, kõht täs.'
Kõik see võtab mitu tundi. Pluss see tund, mis minul kulub ärkamisest päris söögiisu tekkimiseni. 
Siis ongi mitu päeva järjest tühja kõhuga kooliminek ja minestuse äär umbes 12 ajal.



Paralleelmäng.
Paralleelmäng. Laps mängib teiste laste kõrval või seltskonnas, aga ei mängi oma kaaslastega koos, st. ei osale ühistegevuses. Paralleelmäng esindab 2-3-aastaste väikelaste kõige sagedasemat mänguvormi. Samas esineb seda koolieelses vanuses lastel ka hiljem.
Ma juba ükspäev mõtlesin selle baasil mingi pointi välja, aga ei rääkinud sellest kellelegi. Sest ma pidin selle blogisse panema. Täna nägi unes, et üritasin mitmele inimesele paralleelmängu kohta näiteid tuua, aga need lülitusid kohe esimese näite järel kaitsepositsioonile, sest neile tundus, et ma tahan sellega öelda, et ma pean enda last kõikidest teistest lastest universaalselt paremaks ja targemaks. Väsitav unenägu. Kaitsepositsioonil inimestega on raske suhelda. Eriti mitte-ründavalt positsioonilt. Isegi unes.
Igatahes. Paralleelmäng näeb tavaliselt nii välja, et lapsed istuvad kõrvuti, mängivad võib-olla isegi samade mänguasjadega, aga mõlemal on oma mäng. Kohe on näha, et tegemist ei ole koostööga või erilise kontaktiga laste vahel. Näiteks üks ehitab klotsidest maju ja teine seal kõrval sätib klotse ritta ja räägib nendega. Või suuremad lapsed mängivad kulli ja üks väiksem lissalt jookseb seal nende hulgas lennuki häält tehes. Eriti hästi on seda näha väga erinevas meeleolus või vanuses laste juures. Nad ei saagi koos mängida, sest nad ei saa mängust ühte moodi aru. Pluss, noh see pisiasi, et osa lapsi eelistavadki oma mängu mängida.
Öeldakse, et lapse kasvades jääb niisugune mäng harvemaks ja tulevad teised mänguliigid. Õpitakse koos mängima.
Nii. Nüüd. Hüppeline üleminek, üldistame mängu mõistet. Nimetame mänguks igasugust inimtegevust, millel on meelelahutuslik komponent. Ja mõtleme inimestest, nagu nad oleksid keerulised ja mitmekihilised ja just sellel veel funktsioneerival tasemel veits hullumeelsed.
Me oleme eluaeg paralleelmängu tasemel. Kogu aeg. See ongi meie kõige sagedasem mänguvorm. Mängime teiste kõrval või seltskonnas, teinekord isegi justkui teistega koos, aga kogu aeg mingit oma mängu. Ilma tõelise kontaktita. Kogu aeg on mingi enda arusaam sellest, mis mänguga on tegemist. Eks siis teistel on ka oma ettekujutus. Igaühel oma pill. Sest me oleme kõik erinevad, erinevate kogemuste, uskumuste, harjumuste, väärtuste, teadmistega. Niikuinii me saame samast asjast kõik mingi piirini erinevalt aru.
Ja ma mõtlen seda sõnastades sellest ilma suurema draamata. Ilma kurbade kulmudeta ja üüratu sotsiaalse sõnumita. Ei ole siin üle ääre ajava missioonitundega maailmale Tõde kuulutamas. Kutsumas kõiki üles lõpetama oma mängud, tunnistama oma egoismi ja hakkama päriselt suhtlema oma armastatutega. Vesisel toonil. Kaugel sellest.
Ma nisama. Lissalt. Siuke tähelepanek. Arutluse koht.
Mängige muidugi. Seda põnevam mulle. Ja kõigile teistele.

pilt igasse lõiguvahesse, eksole

Kassimuti nurgake. Mu kass ei ole enam paks. Ta vahepeal justkui natuke oli. Hakkasime talle mõõdutopsiga ainult korra päevas süüa andma ja viimasel ajal jooksutame ka teda. Laserpointer ongi kõige parem kassimänguasi üldse. Kusjuures, ta teab, kus me seda hoiame. Vahel tuleb näugudes mulle järele ja kui ma laseri kätte võtan, siis on üleni elevuses näoga ja juba otsib punast täpikest. Võib-olla on ta sellevõrra natuke vähem peast segi ka.
Sest seda on nagu vähemaks jäänud:


Oeh. Paistab, et nüüd ma vist pean hakkama süüa tegema ja ennast ilusaks ja veits teisi ilusaid inimesi vaatama. Vahepeal tuleb vaadata vabalt valitud inimesi. Kui liiga pikalt näha ainult perekonda ja inimesi, kes peavad olude sunnil mind nägema ja mina neid (õpilased, töökaaslased, koolikaaslased, õppejõud, võõrad bussis ja toidupoes), sis tuleb mandumine kohe.
Mandumine imeb. Ja nagu selles halvas mõttes.


Mu laps kuulab Vikerraadio lastesaadet. Sest ta tahab. Nüüd, kui see lastesaate osa siit ära jätta, kõlab veel eriti hästi. Mu laps kuulab Vikerraadiot. Ta on kuueaastane.
Kas ma olen awesome või jah? Sest ma ta sünnitasin ja talle tavalisi mängusaite ja Lastekat keelan ja sest ta juhuslikult ongi selline rahulik mõtlik tegelane.
Emaks olemise põhiteema ongi lugeda enda teeneks kõik oma järglaste head omadused.

Comments