Tuesday, March 22, 2011

kuidas olla lapsevanem

Ma tean küll, et see siin on laialivalguvate teemadega madalaim veebiblogimise vorm – iseenda naba imetlemise blog. Aga ikkagi. Ma mõtlesin, et ma teen täna ühe teemapostituse. Ainult ühest asjast ja suunatud natuke laiemale üldsusele, kui mu andunud fännid ja perekonnad.

pilt siit

Pane tähele. Ma hakkan nüüd tarka panema. Jutt tugineb asjadele, mida mulle on õpetatud psühholoogias ja mida ma olen ise vaatlusega täheldanud inimeste kohta. Arvesse võttes vestlusi igasuguste inimestega, kogemusi põhikooli õpilase ja õpetajana. Lisaks kogemused lapsevanema ja vanema õena. Ja loogiline mõtlemine ja julge oletamine muidugi. Võib-olla mingitele raamatutele või artiklitele ka, millede pealkirju ja autoreid ma enam ei mäleta.

Näpunäited ja sihtotstarbeline mölisemine kooliealiste laste vanematele ja hakkajamatele koolilastele. Kiusamise ja ebapopulaarsuse leevendamiseks ja ennetamiseks :
  1. Laps peab olema heas füüsilises vormis. Esiteks juba selle pärast, et ta on kasvav organism ja lodev vedelvorst olemine ei ole kellelegi hea. Teiseks selle pärast, et tal oleksid vähemalt füüsiliselt eeldused endaga toime tulemiseks. Kas siis ära jooksmiseks või kiireks reageerimiseks või oma neetud pinali tagasi sikutamiseks. Las ta käib trennis. Kui talle ei meeldi jalgpall, sõidab rattaga või hüppab või võimleb.
  2. Laps peab kuuluma erinevatesse kollektiividesse. Kui inimeste hulk, kellega laps igapäevaselt kokku puutub, piirdubki 15-30 kambavaimust kantud klassikaaslasega, on nende tõrjuv olek ligikaudu maailma lõpp. Sest see klass ongi tema maailm. Ei tohi ära võtta võimalust enda mõnes teises seltskonnas sisseseadmiseks. Trennid, huviringid, suguvõsa kokkutulekud, laagrid, noortekeskused, huvikoolid jne. Võibolla ta magas maha suhete sõlmimise aja oma klassis, võibolla ta klass ongi kari nõmedikke. Pealegi on paljud lapsed vaimselt mingis teises vanuserühmas kui nende klass. Kui koolid ei soodusta eri vanuses laste koosmängu, siis trennid-ringid on tavaliselt natuke leebemad selle neetud tootmiskuupäeva järgi karpidesse sorteerimise osas.
  3. Vaheldusrikas tutvusringkond. Alguses ma mõtlesin, et see on see isafiguuri punkt, aga tegelikult mitte. See on laiem. See on paljude erinevast soost, vanusest ja liigist olevustega aktiivselt suhtlemise punkt. Suhtlemisoskusele aitab kaasa erinevate näitajatega olevuste kohtumine ja suhestumine. Teeb olekult nagu. Avab silmaringi. Võta koju paar hamstrit ja vii laps puutööringi ja siis vanaema poole ja pärast sõimerühma mängima ka.
  4. Meelepärased tegevused, mis leiavad omaealiste tunnustust. Et oleks eduelamust. Noh, olgu, võib-olla ta ei oska sama hästi kakelda või rulluisutada kui ülejäänud lapsed. Aga äkki ta oskab klaverit mängida või hundirattaid teha neist kõigist paremini. Ja see ka loeb ja annab enesekindlust. Või kui see klassis ei loe, loeb see trenni- või muusikakoolikaaslaste seas. Eriti, kui tal lasta trennides-ringides käia, erinevates kollektiivides olla ja oma oskusi arendada.
  5. Põhikooli mentaliteedile järele andmine. Mõni kord võib järele anda (endale paar huulepulka vähem osta) ja varustada last mingite neetud Paku-kaanide või Tamagotchidega. Või mis iganes on parajasti suuremas hulluslaines. Sest kõigil teistel ju on. Muidugi on see pinnapealne. Muidugi tundub see nagu lollakas vooluga kaasa minek. Aga vahel on seda vaja. Pealegi, ei saa oodata, et lapsel on teiste omaealistega millestki rääkida, kui neil mitte kui midagi ühist ei ole.
  6. Kontakt vanemaga. Ja ma ei mõtle seda, et laps peab tingimata saama oma vanematele kõigest rääkida ja siis seal on korrapärased hilisõhtused ühepoolsed südamepuistamis-üritused. Mitu niisugust sõpra sul on, kellele sa saad absoluutselt kõigest-kõigest rääkida ja nad üleni mõistavad ja aktsepteerivad? Nii see päris ei käi. Vanem ei ole lapse murede prügikast. Lapse mõtted ja tunded on tema enda omad, ta jagab neid, kui tahab ja milliseid tahab. Lapse-vanema suhe ei peaks sellele tuginema.
    Vaid hoopiski. Ma mõtlen kontakti all sarnast kontakti, mis on (täiskasvanud) inimeste sõprus. Seal on ühised kogemused ja läbielamised, mälestused, vastastikune abistamine, mingid omavahelised naljad ja rituaalid, ühised saladused, tulevikuplaanid. Need peaksid lapse ja vanema vahel olema. Võinoh, need ongi, kui seal on kontakt. Ühendus. Suhe. Klapp.
    See ei tähenda, et lapsega peab tingimata suhtlema kui võrdsega. Vanem on targem ja kogenum ja vastutav, kindlasti on olukordi, kus vanema sõna maksab. Samas jääb laps ikkagi silmateraks ja pesamunaks ja osa järeleandmisi ja erandeid võrreldes teiste pereliikmetega tuleb talle teha, sest ta on ju laps.
  7. Igaüks lahendab ise oma probleeme. Vanema ülesanne ei ole lapse probleeme ära lahendada. Muidugi on vahel olukordi, kus vanem peaks ja saaks abiks olla. Paljud asjad ongi ainult lapsevanema võimuses. Aga päris palju igapäevaseid probleeme on lapse võimuses lahendada. Eriti, kui ta algusest peale on 'treenitud' ise oma jamadega toime tulema. See kusjuures tähendab ka ise lahenduste välja töötamist. Mitte see, et laps esitab probleemi, vanem konstrueerib lahenduse ja laps peab just selle just niisugusel kujul ellu viima. Abi on ikka vaja, suunamist ja juhendamist ja toetamist ja eeskuju. Aga ette ei tohi öelda. Las ta ise.
    Sest siis ta usub, et ta saab ise. Ja siis ta teebki ise. Hakkab vastu või läheb eest ära või plottib kättemaksu näiteks. Mitte ei tihu nurgas, kuni keegi teine teda päästma tuleb.

Niisiis. Sihuke titemanuaal. Täiesti teoreetiline praegu. Eks ma kunagi hiljem (5-6 aasta pärast) tulen siia tagasi ja ütlen, mis toimib.
Teismeliste grupidünaamika on nii rõvedalt põnev – mitte keegi ei saa sellest loogiliselt aru, seal ei kehti peaaegu ükski reegel ja midagi ei ole võimalik ennustada. Ja kui nad täiskasvanuks saavad, loeb see nii vähe. Kuigi jäljed on. Need neetud jäljed.




Ütle midagi.

5 comments:

  1. mulle meeldib.
    tunne on, et tahaks kohe alustada tulevase lapsevanema fõulderit ja see tekst siin kohe ära seivida.
    ja selle meeldimisega käib kaasas nõustumine. asjadega.
    maailmas on nii vähe inimesi, kes teavad minust paremini, kuidas lapsi peaks kasvatatama.

    ReplyDelete
  2. põmst õige kõik. vaevalt et saaks mingeid veel oluliselt paremaid teese sel teemal kokku panna.

    tegelik elu teeb aga paratamatult oma parandusi ja täiendusi. nii et pimesi loota, et see kõik ka niimoodi töötab, muidugi ei maksa.

    ReplyDelete
  3. eip. puhtad ilusad lapsed, samasugune mees ja kuldne retiiver. ja nad kõik teevad nii, nagu mina ütlen. ja ma tean alati mida öelda. ja ma ütlen täpselt õigeid asju täpselt õigel ajal täpselt alati. nii on.
    //maniakaalne naer.

    ReplyDelete
  4. Füüsilise vormi asi töötab geneetilise materjali piirini mõistagi - ma olin näiteks kooli minnes küll juba iluvõimlemistrennis käinud, aga silmanägemine oli sellest hoolimata -3. No ja jookse siis elegantsete hüpetega oma prille tagasi saama, kui sa ei näe, kus nad on.

    Harry Potter on küll tänapäeva prill-lastele lõpmata palju head teinud.

    ReplyDelete
  5. aa, ja ega sa neid hullemaid koolijamasid ometi teismeliseeas ei oota? minu mäletamist mööda oli kõige haigem põhikooliaeg vanuses 9-11.

    ReplyDelete