you give me many pleasures


Raamatukogus käivad vahel ringi tüdrukud, kes paistavad, nagu nad oleksid just nurga taga paar kuldmuna munenud. Lihtsalt nii enesega rahul ja üleolevad. Uhkel kepsutaval sammul läbi lugemissaali. Suu kõrvuni.
Siis on veel niisugused tüdrukud (neid on kõige rohkem), kes meenutavad nunnasid. Mitte päris nunnasid. Päris nunnad, nii palju kui mina neid näinud olen, on hästi armsad südamlikud sõbralikud inglikesed. Need raamatukogu-nunnad kannavad enamasti kõvasti kinni pandud juukseid ja nurgelisi prille. Nad on korralikult riides, üldiselt kaetud. Nende olemusest õhkub mingit pigistavat enesedistsipliini ja enda (ja üldse kõige) liiga tõsiselt võtmist. Kulm kortsus ja huuled kokku surutud. Igaks juhuks ära sellisega rääkima mine, sest ta on sinust targem ja tublim ja töökam ja tõenäoliselt ütleb sulle seda. Vahetult pärast selgelt mõista andmist, et sa raiskad tema väärtuslikku aega oma tühise eksistentsiga.
Mida rohkem suve poole, seda rohkem liigub raamatukogus tüdrukuid, kes kannavad lehvivate sabadega maani kleite (roheline) ja kõnnivad paljajalu. Neil on kogu aeg midagi mõnusat käsil. Kellegagi riiulite vahel tasakesi kudrutamine või kohvipaus või suitsupaus või essee või uurimustöö või pisike luulekogu. Muie ja sassis juuksed. Nad on nii üleni nunnud, et armu või ära.

Ma ei saa välja helistada ja kõik sõbrad, keda ma internetist kätte ei saa, on järsku nii kaugel, nii kaugel.

Raamatukogu uudiskirjanduse näitus just eile päästis mind kulutamast järgmisi ööpäevi Fitzgeraldi neelates. Veel näitusel olevaid raamatuid ei saa laenutada. Isegi siis, kui need sind seal riiulil hääletult ahvatlevalt kutsuvad. Isegi siis, kui need on nii seest nii mõnusad, et sugugi ei saa käest panna.

Kui sa kohtad kedagi, kellega sul on sarnane muusikamaitse, huumorimeel, maailmavaatelised teooriad ja dilemmad ja ideoloogiad, samad lemmikkoomiksid ja -veebilehed ja -loomad, sama ettekujutus heast söögist ja aja veetmisest... Kas see tähendab, et sa oled kohanud kedagi just enda jaoks erilist või lihtsalt, et sa oled liiga meinstriim.
Liiga tavaline. Väheoriginaalne. Populatsioonis kõige sagedamini esinev väärtus. (seletab oma põlvkonna slängisõnad maakeeles lahti – laiendab sihtgruppi. üleni. totaalselt.)
Seega tõenäosus on.

Ratsionaalne arutlemine ja kohatu huumor võistlevad Suurima Romantikatapja positsiooni pärast.


Ma keeldun end tagasi hoidmast. Vahepeal, kui tuleb tahtmine end tagasi hoida, tuletan endale meelde, et ei ole vaja. Ma tahan näha, mis juhtub.


Seal on nagu mingi nähtamatu forcefield (sest tavaliselt on need ju nähtavad) minu ja mu lõputöö vahel. Isegi kui ma viin end dokumendi avamiseni, olen ma järsku endale aru andmatagi asunud midagi muud tegema. Akent vahetanud, mingeid asju läinud ajama arvutist kaugele. Ja isegi kui ma viin end arusaamisele, et ma peaksin praegu kirjutama, on füüsiliselt peaaegu võimatu teha neid liigutusi selle suunas. Miski tõmbab mind sellest eemale. Sees miski pigistab. Sellele miskile ei saa isegi teadlikult ligi. See on ainult hädavaevu aimatav. Ainult hetkeks nähtav ja enamasti tegevustest väljaloetav.
Tegelikult on mul viie peatüki ligikaudne sisu või vähemalt idee olemas ja neist kahes on päris palju teksti sees.
Tegelikult ma arrmastan kirjutamist. Lihtsalt vaata mind. Kirjutamas. Nagu noor jumal. Õu jeaa.


Ma tahan madala enesehinnanguga ennast avalikult maha tegevaid inimesi lüüa. Mida suurem õnnetusehunnik ta on, seda vähem on mul temast kahju. Esimeses lähendis. Loomulikult suudan ma ennast kokku võtta ja ilmselgelt ei ole ma ühtegi neist päriselt löönud ja isegi toetav ja mõistev ja kõikmisveel. Lihtsalt see impulss. Esimene mõte, mis mulle pähe kargab. Mõne inimese olek lihtsalt küsib nii pealetükkivalt keretäit.

Kevad on ajamasin. Ma saan kogu aeg kogemata tagasi viidud aasta tagusesse aega. Siis ma natuke ehmun. Kas teised aastaajad on ka ajamasinad?

Joob kohvi ära. Paneb punaste südametega tibirätiku kaela ja õige vaatab seda õhtupoolikut sääl. Ja seda Aivit mul.

Muide – tasuta retsept headeks ja väga headeks ja uskumatult hingematvalt küüntega arvutitoolist kinnihaaramapanevateks ahhetamavõtvateks fotodeks on kuldne tund. See on see aeg ööpäevast, kui päike paistab külje pealt ja valgus on natuke roosakas. Teeb kõik kõik asjad ilusaks. Hommikul on üks ja õhtul on teine.
Kuigi ma kahtlustan, et seda nimetatakse kuldseks tunniks normaalsetel elamiskõlblikel aladel. Eesti on poolusele nii lähedal, et meil on kohati poole päeva jagu (1/2 päeva > 1 tund) hingematvalt ilusat valgust. Aga põhiliselt suvel. Talvel ei ole midagi.

Comments

  1. Kevad ON ajamasin. Kõikse rohkem kõikidest aastaaegadest.

    ReplyDelete
  2. Unustada ei tohi ka selliseid raamatukogukülastajaid, kes on ALATI ähmi täis. Kogu aeg nad tormavad ja kui nad telefoniga või kellegi teisega räägivad, vehivad nad närviliselt kätega, sest kõik on pekkis. Kõik on kuhjas, nad ei jõua ja kõik on pekkis. Enamasti saavad nad kõik A-d ja nendega vesteldes selgub, et pea kogu teoreetiline kraam on neil nagunii juba peas, aga nad ise on täiesti endast väljas. Selle valdkonna parim esindaja, keda ma näinud olen, oli üks Harvardi üliõpilane, kellele ilmselt oleks teadmiste poolest võinud kohe diplomi kätte anda, aga kes ise oli kogu aeg hirmus ebakindel.

    ReplyDelete
  3. Mina näiteks väldin raamatukogusid, kui vähegi võimalik. Kõige vähem oma elus olen üldse vist uusi asju juurde õppinud ja infot saanud raamatukogudest. Mul tuleb juba uksel uni peale. Ometi olen mingil müstilisel moel ilma raamatukogudeta jõudnud magister cum laude särava troonini. :D

    ReplyDelete

Post a Comment