Sammal Ülemiste jaama lähedal džunglis.
Tavaliselt, kui laps enne mind ärkab, tuleb ta mingi hetk uurima, kas ta tohib arvutisse. Ta teeb arvutis värke. Põhiliselt flashmängud. Vahel videod uutest legodest või mingid mänguasjade arvustused. Ja noh siis see suur kollektsioon multikaid ja lastefilme.
Aga täna ärkasin mina enne. Meil on nädalavahetus. Nädal oli pikk ja vaevarikas. Ilmad on vahelduva eduga sitad, hommikul peab kaheksaks kooli minema, jalgrattaga kestab sõit 20 minutit. Pluss trennid. Ma jõudsin see nädal ühte trenni. Mul on leping, mille kohaselt võiksin ma iga päev käia trennis, jõusaalis ja basseinis. Aga ma lissalt ei jõua. Või ei viitsi.
Praegu kujutan igapäevaselt endale ette, kuidas kõik saab olema hooopis teisiti hetkest, kui ma saan koolile lähemale kolida. Siis me saame kodus lõunatada. Siis ma ei pea 6.15 hommikul ärkama. Ja – pane tähele – ma ärkan 6.15 mitte selleks, et üks paks joint süüdata. Vaid ikka selleks, et teha hommikusöök ja kohv ja sööta kassi ja panna ennast riidessee ja torkida oma Ainusündinud Poega, kes on lootusetult liiga unine, et midagi asjalikku teha ja ei taha kuuldagi 20-minutisest rattasõidust läbi sügishommikuuduse linna.
Pöördumine lugejate poole: mul on korterit vaja.
Ideaalne oleks Tähtvere linnaosa, sest ma lissalt üleni iga kord armun sellesse, kui seal käin. Aga sobivad Vaksali, Kesklinn ja Supilinn ka. Kusjuures, siin ma pean silmas neid linnaosade nimetusi ja piire, mis ametlikult on. Nõva tänav ei ole Kesklinn.
Asukoht on nii tähtis, sest ma usun siiralt, et lapse koolitee ei tohiks jalgsi käies võtta palju üle 10 minuti.
Tube on vaja vähemalt 2. Kütte liik pole oluline, kuni see on töökorras. Oma isiklikku korterisisest pesemis- ja pissimisnurka on vaja. Ja kas saaks üüriga, mis on alla 250 euro?
Nii äge oleks, kui keegi teab mõnda niisugust korterit, tänks.
Kusjuures, kinnisvarabüroode kodulehti ja andmebaase oskan ma ise sirvida, nende linke pole vaja.
Nunnu kapikese ees seisev küttekeha toetub raamatule 'Kodukujunduse põhitõed.' Käisin mingis noortekeskuses filmi vaatamas, kui see tänavafest seal Uue Maailma kandis oli.
Inimeste hulgas ja inimestega töötamisel on igasuguseid põnevaid nüansse, mille peale kohe ei tulekski. Kasvõi see, kuidas võib saada täiesti erinevad ja mõninkord vastandlikud seisukohad inimestelt, kelle nõuannete põhjal mina otsuseid peaksin langetama. Sätib mind päris põnevasse olukorda.
Näiteks raha. Osa inimesi paistab arvavat, et raha kasvab puu otsas ja osa käituvad, nagu kogu kasutatav raha võetakse nende enda personaalsest taskust. Pluss kõik vahepealsed positsioonid.
Näiteks innovatsioon. Osa inimesi leiavad, et uued lahendused ja ideed ongi üleni äge ja nendega saab kõik suurepäraselt minema ja neid just vaja oligi. Teised on täiesti veendunud, et kõik saab alati nii olema nagu see alati on olnud ja keegi ei tule ühegi muudatusega kaasa ja pole mõtet rabeledagi.
Ma võiks siin vinguda, et nii on ilge nuss tööd teha, kui kõik nõuanded ja seisukohad teineteisele vastu räägivad. Aga ma hoopiski leian, et üleni lõbus. Vahel, kui oma arvutis istumisest pausi tahan, käin mööda maja ja teen samast asjast mitme inimesega juttu, üritades nende seisukohti mõista. Niisugune teise inimese maailmapilti lülitumise harjutus.
Ma püüan, eksole, praegu üleni rahulikuks jääda... aga tead, kui head püksid ma sellelt õnnetult riietelaadalt leidsin?! Üleni ilusad ja vähekortsuvad ja viisakad aga ikkagi moodsad. Mul ei olegi kunagi nii ilusaid pükse olnud. Juba aastaid kannan viigipükste koha peal ühtesid musti pükse, mis on mulle natuke liiga suured. Aga nüüd. Oh. Hoopis teine lugu ju.
Ja ühe niisuguse pehme hõlmikkleidi leidsin ka, mis teeb kõhnasid ilusate tissidega tüdrukuid veel ilusamaks ja tundub seljas täiega mõnus. Nüüd peab ainult tissid omale ostma. Onju, öeldakse hõlmikkleit nende kleitide kohta, millel on ainult nöörid ja hõlmad paned eest vaheliti, ühe vöö küljeõmbluse august läbi ja selja tagant kinni. Onju need on tavaliselt üleni kenad.
Riiete laat oli selles mõttes lahe, et nii püksid kui kleit on täiesti uued ja korralikud, aga maksid ainult 3 eurot. Nagu kaltsukas, aga natuke parem. Selles mõttes oli nõme, et kõik asjad olid sorteerimata lissalt räpasel põrandal vedelevates kastides kuhjas ja täiesti kõlbmatult nõmedate või lihtsalt lootusetult suurte riiete hulk oli hingemattev. Kuigi pärast piisavalt pikka sobramist leidis päris mitu ilusat asja. Ja pärast piisavalt paljude liiga suurte asjade leidmist hakkasin peaaegu juba uskuma, et võibolla ongi rohkem getto ja hipp-hopp kanda L suuruses riideid.
Sarcasm is a body's natural defense against stupid.
Aga... aga... teiste inimeste tumblr lehed on alati nii lollid ja ühte stereotüüpi esindavad.
Nojah. Ega muud midagi. Siuke pühapäevane värk. Peaks oma ratta koju tagasi tooma ja võibolla kusagile remonti viima. Tagakumm teeb trikka. Saab vahepeal tühjaks. Ja siis on muidugi see raamatukogu asi, tahvad oma raamatuid tagasi. Ja keegi lubas lapsele korralikud võimlemisriided sebida. Rääkimata sellest, et me ilmselt peame nädalavahetuse jooksul midagi ägedat tegema, sest esmaspäeval koolis küsitakse.
Näiteks raha. Osa inimesi paistab arvavat, et raha kasvab puu otsas ja osa käituvad, nagu kogu kasutatav raha võetakse nende enda personaalsest taskust. Pluss kõik vahepealsed positsioonid.
Näiteks innovatsioon. Osa inimesi leiavad, et uued lahendused ja ideed ongi üleni äge ja nendega saab kõik suurepäraselt minema ja neid just vaja oligi. Teised on täiesti veendunud, et kõik saab alati nii olema nagu see alati on olnud ja keegi ei tule ühegi muudatusega kaasa ja pole mõtet rabeledagi.
Ma võiks siin vinguda, et nii on ilge nuss tööd teha, kui kõik nõuanded ja seisukohad teineteisele vastu räägivad. Aga ma hoopiski leian, et üleni lõbus. Vahel, kui oma arvutis istumisest pausi tahan, käin mööda maja ja teen samast asjast mitme inimesega juttu, üritades nende seisukohti mõista. Niisugune teise inimese maailmapilti lülitumise harjutus.
Ma püüan, eksole, praegu üleni rahulikuks jääda... aga tead, kui head püksid ma sellelt õnnetult riietelaadalt leidsin?! Üleni ilusad ja vähekortsuvad ja viisakad aga ikkagi moodsad. Mul ei olegi kunagi nii ilusaid pükse olnud. Juba aastaid kannan viigipükste koha peal ühtesid musti pükse, mis on mulle natuke liiga suured. Aga nüüd. Oh. Hoopis teine lugu ju.
Ja ühe niisuguse pehme hõlmikkleidi leidsin ka, mis teeb kõhnasid ilusate tissidega tüdrukuid veel ilusamaks ja tundub seljas täiega mõnus. Nüüd peab ainult tissid omale ostma. Onju, öeldakse hõlmikkleit nende kleitide kohta, millel on ainult nöörid ja hõlmad paned eest vaheliti, ühe vöö küljeõmbluse august läbi ja selja tagant kinni. Onju need on tavaliselt üleni kenad.
Riiete laat oli selles mõttes lahe, et nii püksid kui kleit on täiesti uued ja korralikud, aga maksid ainult 3 eurot. Nagu kaltsukas, aga natuke parem. Selles mõttes oli nõme, et kõik asjad olid sorteerimata lissalt räpasel põrandal vedelevates kastides kuhjas ja täiesti kõlbmatult nõmedate või lihtsalt lootusetult suurte riiete hulk oli hingemattev. Kuigi pärast piisavalt pikka sobramist leidis päris mitu ilusat asja. Ja pärast piisavalt paljude liiga suurte asjade leidmist hakkasin peaaegu juba uskuma, et võibolla ongi rohkem getto ja hipp-hopp kanda L suuruses riideid.
Sarcasm is a body's natural defense against stupid.
Unustatud kartul ei unusta.
Aga... aga... teiste inimeste tumblr lehed on alati nii lollid ja ühte stereotüüpi esindavad.
Nojah. Ega muud midagi. Siuke pühapäevane värk. Peaks oma ratta koju tagasi tooma ja võibolla kusagile remonti viima. Tagakumm teeb trikka. Saab vahepeal tühjaks. Ja siis on muidugi see raamatukogu asi, tahvad oma raamatuid tagasi. Ja keegi lubas lapsele korralikud võimlemisriided sebida. Rääkimata sellest, et me ilmselt peame nädalavahetuse jooksul midagi ägedat tegema, sest esmaspäeval koolis küsitakse.
Comments
Post a Comment