polnud see tüdruk nii suur kui laul


Manuaalfookus ja südamekujuline plekk laululava tagusel asfaldil.


Vahel, kui ma ennast natuke sitasti tunnen oma ignorantne kaabakas olemise pärast ja veidikene süüdi olen uskumatus hoolimatuses ja õelutsemises, pööran ma selle tunde hoopis ärritumiseks tagasihoidlike madala enesehinnanguga inimeste suhtes. (Sest noh enesekohased 'negatiivsed' tunded tuleb ikka pöörata väljapoole, saab kohe kergem.)
Sesmõttes, et vastikud tüütused ikka. Tähelepanuahned kiibitsejad. "Oi, vaadake mind, ma olen nii arg ja tagasihoidlik. Käige minu ümber kikivarvukil, sest mu habras habras enesehinnang on kohe veelrohkem põhja kukkumas ja nii kahju ju. Serveerige oma tagasiside ja kriitika ikka ettevaatlikult ja ainult äärmisel juhul, sest vaadake, kui õrn ma olen. Kohelge mind hoole ja tähelepanuga, sest ma ju ei saa. Sest mul on nii halb nii arg ja tagasihoidlik ja hädapätakas olla. Mõtle, kui halb sul endal oleks, kui sul poleks endasse usku ja sa kardaks omaenese varjugi. No näed siis. Mul on ka nii halb. Pead mind eriliselt kohtlema. Ärge te jumala eest ennast madala enesehinnanguga inimeste seltsis hetkekski vabalt tundke."
Minge purki.



Video puhtalt laulu pärast sest nii kena ju. Rolandi muusikakogu jah.



Kuula, mida Murca sulle ütleb. Murca teab, kuidas on. Suhtlemisoskused. Kuidas aru saada, millal sind ei kuulata ja võid samahästi vait olla/jääda:
  • Mobiil teeb mingit häält ja inimene jääb selle ekraani üllatunult põrnitsema. Võid täiesti kindel olla, et see pisike piiksuv kuradike on täpselt terve tema tähelepanu haaranud ja ükski sinu esitatud ükskõik kui tähtis asi ei jõua kusagile. Parimal juhul registreerib ta osaliselt ära, et sa vist midagi ütsid või nii.
  • Vestluspartner arvab ekslikult, et sa lõpetasid oma argumendi/loo/seletuse esitamise ja hakkab enda oma esitama 'aga minumeel...' ja siis avastab, et sa polnud veel lõpetanud. Paremal juhul tähendab see, et ta vahelesegamisele eelnevat juttu kuulis. Järgnevat juttu ta kohe kindlasti ei kuule. Sest ta hoiab kramplikult hinge ja oma poolelijäänud väljaütlemata mõtet kinni ja ootab piisavalt pikka pausi su jutus, et uuesti rääkima hakata.
  • Kõikides seltskondades, kus on palju poolvõõraid koos ja saab kiiresti normiks korraga rääkimine. Kui sa oled seal selleks, et ära rääkida, on kõik hästi - lissalt räägi. Aga ära kujuta ette, et keegi sind kuulab. Peaaegu kõik mõtlevad ainult sellest, mida ise järgmisena öelda. Ja just millegipärast poolvõõrastega. Mingi seos äkki mainekujundusega.
  • Selle inimese jaoks väga tundlikud ja emotsioonidega seotud asjad. Ükskõik kui veendunult ja argumenteeritult sa näiteks mingit vabameelset maailmavaadet näiteks oma konservatiivsele tuttavale seletad, ta ei kuule. Arvatavasti läheb lissalt järjest rohkem närvi. Sama lugu negatiivse tagasiside andmisel inimesele, kelle enesejälgimine tegeleb põhiliselt kinnituste otsimisega oma lahedusele. Negatiivne tagasiside on talle nagu hiina keel.
  • Analoogselt, kui inimene pöördub sinu poole selleks, et sinu peale karjuda, pole mõtet seletada, et see polnud sinu süü või et see on juba korda saanud või sul on mingi hea loogiline põhjus. Kuigi üllatavalt hästi teinekord töötab karjumise peatamiseks, kui öelda: palun vabandust. Ehmatab kohe vakka.
  • Kui inimene on vähemalt korra vahele seganud, öeldes, et ta ei saa aru või ei taha kuulda. Parem usu teda. See on täiesti imeline - kui inimene ei taha kuulda, siis ta ka enamasti suudab mitte kuulda. Mis muide muudab näiteks 'ma olen liiga loll' minapildiga inimeste õpetamise parajaks nikerdamiseks.


Mingi Tallinna värk jällegi.

Kui ma oleksin eriti tihe blogija, saaks mu korteriotsingud olla põnev järjejutt ettarvamatu lõpu ja põnevate keerdkäikudega.
Seal oleks traagiline dilemmadest pungil pikk pikk lõputult maurav postitus sellest miljööväärtuslikult MuinasJutulisest korterist, millel on kõrged laed ja suuuuured aknad ja põrandad nii viltu, et mööbel koguneb lihtsalt gravitatsiooni mõjul ühte korteri nurka puntrasse. Ja mis kuulub ühele üleni toredale poisile, kes ei saa seal elada, sest tal pole raha selle remondiks. Ja kuhu mina ei saa minna, sest ma ei taha pärast minu üürirahaga remonditud korteri elamisväärseks saamist sealt uuesti välja kolida. Üleni tore peaaegu kodutu poiss või mitte.
Seal oleks moodsa linnatüdruku väheoriginaalne frustratsioon kinnisvaramaaklerite ülbusest ja korterite tapvast kallidusest ja piirkondade hinnavahedest ja masendavast valikust. Rääkimata idiootsustest nagu 'ürüile anda korter kesklinnas Puiestee tänaval.'
Seal oleks nelja-episoodiline lugu hüpoteetilisest tulevikust Tähtveres. Esimeses episoodis on korter heas kohas, aga minesatea, mis korras. Siis teises ongi heas kohas ja on heas korras, aga minesatea, kas ma omanikule meeldin. Siis kolmandas vist meeldisin omanikule, aga lepingut veel mingitel krüptilistel põhjustel pole, niiet minesatea, kas ikka meeldisin. Siis neljandas kinnitus, et meeldisin küll ja tuleb leping ka.

Aga näe - pole tihe blogija. Järjejutu pead ise välja mõtlema.

Uus kodu on olemas ja leping ja raha ja võtmed ja nii. Üleni rõõm, sest see on õudselt heas kohas ja soodsa hinnaga.
Lihtsalt, et keegi nüüd arvama ei hakkaks, et käes on murede lõpp. Mul on vaja leida kolimisauto ja kõik asjad sorteeritult sinna sisse pakkida. Puud tellida ja kohale organiseerida ja kuuri panna. Mingid otsused pesumasina osas langetada. Lapsele ja endale uued voodid hankida. Kapid ka, sest ma ei taha seda nõukast sektsiooni sellesse iidsesse kivimajja viia, kuigi paneelmajja sobib see nagu valatud. Köögilaud tuleb leiutada ja nõudepesumasin hankida ja siis pool kööki ümber ehitada, sest sellele pole ka praegu head kohta. Klaveri kohta otsus langetada ja lapse tuppa riiul ehitada/osta. Ennast uuesti ahju kütma õpetada ja igale poole kardinaid ja lisaseinakontakte ja riiuleid ja värke teha. Vilega veekeedukann osta, sest see on lissalt üleni täiesti kohustuslik, kui sul on puupliidiga köök. Ja üldsegi. Ja samas stiilis edasi.

Küsimuste korral pööduda.

Mis ma öösel und oodates mõtsin, läheb jälle sinna mainekujunduse ja isikutaju alla. Mõtlesin sellest, kuidas kooli pärast stressamine on lahe ja töö pärast stressamine nõme.
Oma elu ehitamine ümber oma kõrgkooliõpingute on täiesti imetlusväärne. Öelda, et sul polegi väljaspool ülikooli sõpru. Hädaldada kõigi nende raskete ainete ja eksamite pärast. Kuulutada igaühele, kuidas sa kirjutad 2.5 referaati nädalas ja voodilektüüriks on ainult võõrkeelsed teadusartiklid. Kuidas sa pole nädalaid juba linna läbustama jõudnud, sest koduseid ülesandeid on nii palju. Et sa elad raamatukogus. Et sa ahnitsed endale liiga palju aineid ja lisaülesandeid, sest sa lissalt tahad selle kõik ära õppida. Et sa oledki täiskohaga üleni pealaest jalatallani tudeng ja selle üle uhke. Kõik mõistavad. Arusaadav ju. Nii tubli ju.
Aga oma elu ehitamine ümber oma töökoha on täiesti lame. Proovi vaid kellelegi öelda, et enamus su sõpru on su kolleegid. Keegi ei taha kuulda sind hädaldamas lähenevate tähtaegade ja raskete tööülesannete pärast. Või sellest, kui palju sa oma töö juures korda saadad ja oma eraelu selle pärast hea meelega ohvriks tood. Selles pole midagi imelist, et sa tahad lissalt seda kõike ära teha. Et sa samahästi elad oma töökohal. Et sa oledki täiskohaga pealaest jalatallani selle töö tegija ja selle üle uhke. Nõme ju.
Sul peaks midagi viga olema, kui sulle su töö meeldib ja sa tahaks seda ainult rohkem ja paremini teha. Kui sulle su õpitav eriala meeldib ja sa tahad seda rohkem ja paremini teha, on hoopis teine asi. Enda samastamine ja üleni uputamine oma ametikohustustesse on haige inimese tunnus. Enda samastamine oma õpitava erialaga ja enda õpingutesse üleni uputamine on tavalise noore ambitsioonika inimese tunnus. Temast saab kunagi midagi välja paljut.
Nagu poolkohustuslik oleks oma tööd mitte armastada ja teha seda ainult selleks, et raha saada. Sest see on töö. See ei tohi olla samal ajal elu. Või lõbu. Või hobi. Või missioon. Need on töö kõrvalt, pärast, asemel.


Sügisel on järjest rohkem neid päevi, kui pilvedega on mingi värk.

Eile tegin juba viimasel ajal endale kombeks saavalt mõtlematu käigu. See on nüüd üks nendest asjadest, mida ma teen.
Ostsin panni. Muffinite küpsetamise panni. Tahtsin siliikoonist, aga neil oli ainult südamekujulisi ja need kuidagi ajasid juba peale vaadates südame pahaks. Võtsin siis metallist panni pisikeste ümmarguste muffinite tegemiseks. Mu elu esimene muffinipann, nii oluline moment, ma hakkan vist suureks saama. Ja kõiksee onju.
Tulen koju, proovin järele ja pann ei mahu ahju. Just täpselt hästi natuke tuleb puudu. Mul on see pisike tudengipliit, kahe plaadi ja väikse praeahjuga. Ja ei mahu. Tee mis tahad. Nii närvi ajab. Nüüd mul on uhiuus imeilus minimuffinite pann, millega ma ei saa midagi teha kui aegajalt talle pahuralt peale vaadata.


Comments

  1. Heh. Nagu sa kirjutad: "Et sa oledki täiskohaga pealaest jalatallani selle töö tegija ja selle üle uhke. Nõme ju..."

    Ei ole nõme. Vastupidi, see ongi trend. Eriti viimasel ajal. Tegelikult juba viimased aastakümned. Kas sa tõesti pole märganud?

    Kõik mu lähemad tuttavad ja sõbrad on hullud töönarkomaanid. Nad ainult oma tööst räägivadki. Vaimustusega. Sõltumata sellest, kelle heaks nad töötavad ja palju nad selle eest saavad.

    Hoopis luuserid, viilijad, virisejad, vargad ja "rehepapid" on nõmedad.

    ReplyDelete
  2. Mattias14:56

    Aga teeb panni väiksemaks

    ReplyDelete
  3. Ju ma siis pole trendidega piisavalt kursis. Või kohtan piisavalt tihti nii eelmise hooaja inimesi.

    Panni kinkisin juba Agnesele. Tal oligi juhuslikult sünnipäev.

    ReplyDelete
  4. see oli lihtsalt nii neetult hea postitus, et õudne.

    ReplyDelete
  5. Kuule, on ikka küll nõme.

    Inimene, kel ei ole elus midagi peale töö, on igav.

    Isegi kui ta töötab loomaaialoomade loodusesse taasasustajana (mis on umbes kõige ägedam amet maailmas mu jaoks) - sest kui inimesel ei ole lisaks tööle pihutäit olulisi suhteid, esteetilisi huvisid, mingisugustki füüsilist koormust pakkuvat naudinguallikat ("hobi") ja paari seksikiiksu, mis inimene ta siis on?

    See pole inimene, see on lühikese elueaga hiina päritolu konserviavaja =(

    ReplyDelete
  6. Aga mina arvan just, et lahe on, kui inimene midagi armastab. Olgu see kasvõi kontoritöö, bonsai kasvatamine, loomade loodusesse taasasustamine, ülikoolis käimine - aga midagi, mis tema enda meelest ongi täiega lahe. Nii mõnus on ju nii elada. Vahel tuleb sõpru ka muidugi meeles pidada, muidu läheb olemine ikka veidi kurvaks, aga üldmuljet see ju ei sega.

    ReplyDelete

Post a Comment