Monday, September 12, 2011

With these hungry eyes

Kuna kõik värskemate piltide kaustad on juba suht hõredad, tulevad seekord hoopis juunis tehtud pildid.

Maasikamoos tuli sügavkülmast.

Oh, oleks mul sinu mured, eksole.

Mõnikord on mul tunne, et võiks vahelduseks rikkuda oma kirjutamata reeglit ja lissalt jagada Kogu (eesti keelt lugeda oskava) Maailmaga oma lokaalseid maailmalõppe, kriise ja meeleheidet. Aga ma saan endale tavaliselt enne jaole. See ei ole endale ohjade tagasi pähe saamine. See on tähelepanu kõrvalekandumine. Mind haarab mõte, et peaks kõigile kuulutama ja siis ma jään imestades endale igasuguseid huvitavaid küsimusi esitama. Miks sa seda tahad? Kas see teeb sinu traagika kuidagi tõelisemaks? Traagilisemaks? Usutavamaks? Miks sul on vaja, et teised teaksid, mida sina läbi elad, kuidas sina tunned, mis sinu sees toimub? Mida see sulle annab? Kust see tuleb, et sulle tundub, et see sulle midagi annab? Mida sa saad teadmisest, et sinu asjadest teab rohkem inimesi, kui on neid, kelle asi see on?

Mõnikord on mul tunne, et võiks oma blogis peenelt ja sügavamõtteliselt (parim kombo, eksole) vihjata asjadele, mida ma ei kirjuta. Sest siis jääb minust nagu mulje, nagu ma ei hooliks, nagu, üldse, mida teised minust arvavad, eksole. Ja see on hea. Sest ma ei tahaks, et keegi arvab, et ma hoolin sellest, mida nad minust arvavad.

Makrovõtted vabalt valitud kehaosadest, ajee.

Vahel ma mõtlen hoopis seda, kuidas endale lõkse seada. Neid saab kahte sorti. Ühed on need destruktiivsed ja nendest jahun ma kogu aeg ja neid seavad kõik inimesed aeg-ajalt ja suht igav.
Uutele lugejatele näide ka: näiteks jätad hommikul paha tujuga kohvitassi meelega liiga laua serva peale ja kui see lõpuks ümber läheb, saad halvasti varjatud võidurõõmuga kogu maailmale läbi pisarate kuulutada, et täna läheb lissalt kõik halvasti. Kuigi tegelt noh, ise tegid ju.
Aga siis on seal need konstruktiivsed (?) lõksud. Näiteks sead asjad nii, et lissalt endalegi aru andmata oled sunnitud päeva jooksul mingeid endale kasulikke asju ütlema või mõtlema. Paned oma parooliks mingi lühendi, mida sisestades pead endale mõttes ütlema: 'Iga Päevaga Läheb Mul Järjest Paremini ja Paremini.' Või kleebid oma rahakotti kleepsu, mis tähendab, et sind armastatakse ja see tuleb iga kord meelde, kui rahakoti välja võtad. Või mingid sellised nunnud asjad. Joogipurgi pealt korjatud jubin ketsipaela küljes tuletamas meelde seda suve tookord seal mere ääres. Kellegi näpuotsaga su tolmusele vannitoapeeglile joonistatud nägu, mida sa ei kavatsegi maha pesta.

Ma lõhkusin täna natuke oma köögiakna raami ära. Sest ma tahtsin õue minna ja vastu kõiki ootusi (paha tuju, kiire, tüdimus, väsimus, sügis, pilves ilm) oli ta otsustanud sadama hakata. Ajab ikka närvi küll. Paras lollpea. Leidis ka aja, millal sadama hakata. Nagu targemat teha ei oleks.

Ma sain endale niisugused kingad, nagu ma tahtsin. NSkingast, nisukesed pealt rihma ja suure pandlaga. Liiga kallid muidugi. Alla saja siiski.
Tissid selle hõlmikkleidiga kandmiseks sain ka. Veits kinky kujuga on, aga tavaliselt keegi ei anna (otseselt) mõista, et nad märkasid.


Ma avastasin enda jaoks ühe laheda trenni, mis mu minapilti mõnuga segi peksab iga kord. Veenab mind asjades, mida ma enda kohta ei arva. Sest näiteks ma arvan, et mul on hea koordinatsioon. Rütmitajust rääkimata. Ja et ma ei ole väga palju higistav inimene. Ja et ma olen suht niisugune graatsiline ja ei paista koosnevat ainult pöialdest ja küünarnukkidest. Tund aega seda trenni (sobib edasijõudnutele) ja ma vahin juhmil pilgul ennast spordiklubi peeglist "kes sina selline oled."

Vahel teinekord kui ma lapse kusagile jätan ja ta mulle helistades teatab, et tal on igav, ta ei viitsi midagi teha, ta ei leia oma mingit mänguasja üles ja üldsegi kus see multikate kaust nüüd oligi. Siis ma loen seda heaks uudiseks. Laps helistamas igavusest. See tähendab, et kõik on korras, kusagilt ei valuta, kõht on täis ja tuba on soe. Sest ainult siis leiab laps aega, et vinguda igavusest.
Nüüd suumi välja.
Vahel teinekord on tore endale meelde tuletada, et selleks peab ikka neetult hea ja turvaline elu olema, kui sul jääb aega muretseda oma välimuse pärast. Oma jäetud mulje pärast. Lõhkiste juukseotste või köögis elavate äädikakärbeste pärast.
Lukselu. Tähendab – kõik on korras. Kusagilt ei valuta, kõht on täis ja tuba on soe.

Katusel ju

Aga muidu on küll see, et kui ma jõuan igapäevaselt pühendunud ema olla ja ilusti tööl käia ja kena välja näha, jääb tuba koristamata, nõud pesemata, eraelu elamata, pidu pidamata ja kass kammimata. Ja teinekord kui tuba on kenasti korras, pole ma näiteks pikalt pikalt trenni jõudnud või on laps unaruses. Ja vahel, kui kõik need kõik asjad on hoole all, on tõenäoliselt seis see, et ma pole ammu oma sõpru näinud, arved on maksmata, raamatuid lugeda aega ei ole ja blogilugejad surevad igavusest.
Tubli olemine on lissalt nii keeruline. Vahelduva eduga ainult. Kõike korraga ei saa.

3 comments:

  1. Küll meil on romantiline kuuri katus!
    Nii hea pilt.

    ReplyDelete
  2. Nii tore. Saab sinuga rääkida.

    Tegelt tahtsin juba sinu eelmise või üle-eelmise postituse puhul polemiseerida. Miski teema oli sul, et mehed laulavad ja igatsevad oma susannade ja äiissite ja punapea meeride järele, aga naised mitte. Tegelt on ju asjad nii, nagu sa isegi tead, et naised igatsevad ja kisendavad samamoodi. Kas nad just oma igatsuse objekti ka nimepidi nimetavad, on juba vähe teine teema. Pealegi, laulude sõnade kirjutajad pole enamasti üldse need, kes neid lõpuks laulavad. Aga see selleks.

    Hoopis see oli huvitav, mis sul siin viimases kohas oli. Nagu see.

    "Miks sul on vaja, et teised teaksid, mida sina läbi elad, kuidas sina tunned, mis sinu sees toimub?"

    Ja muidugi ka see.

    "Kui ma lapse kusagile jätan ja ta mulle helistades teatab, et tal on igav, ta ei viitsi midagi teha, ta ei leia oma mingit mänguasja üles ja üldsegi kus see multikate kaust nüüd oligi. Siis ma loen seda heaks uudiseks. Laps helistamas igavusest. See tähendab, et kõik on korras, kusagilt ei valuta, kõht on täis ja tuba on soe."

    Mulle ilgelt meeldib, kuidas sa oma asju näed ja lahti võtad ja seletad. Tõsiselt.

    Nagu oleksid minu laps või midagi sellist.

    ReplyDelete
  3. Hah, viimasele kommentaarile lisaks, et tihti kirjutavad naised oma suurest armastusest, mida nad mehe vastu tunnevad, hoopis teisele naisele. Dolly Partoni "Jolene" tuleb kohe pähe.

    ReplyDelete