Friday, October 07, 2011

i've seen him with the girls of the night

Püha blogi, sinu juurde tulin ma, et saaks andeks mõned patud...

Pildi asemel video:


Olen endast väljas. Mitte nagu närvis või vihane. Vaid väljas. Veidi distantsil endast. Ära. Leidub mõningane ebakõla asukohtades. Pea on laiali otsas. Mõtted on mujal. Sugugi ei tunne end kohal olevat. Olen eemal. Hajevil. Liimist lahti. Fookusest väljas.
Tahaks tegelikult ennast kokku võtta. Ennast täis olla jälle. Ühes tükis. Peaks end veidi koguma. Tahaks kasvõi endasse tõmbuda. Et saaks nagu terveks tagasi.
Võib-olla on asi hoopis mind ümbritsevas. Sest ma ei tunne end olevat seotud. Ega haaratud. See ei haara mind. Ma ei tunne end osana suuremast. Vaid olen hoopis eraldi. Mingi muu. Kusagil mujal.


Naljakas on näiteks see, kuidas inimesed alustavad juttu sõnadega 'minumeelest hästi naljakas, et…' ja siis räägivad loo, mille sündmuste kohta annavad mõista, et see on tegelikult imelik, häiriv, segane, tobe, kohatult amoraalne, täis kahepalgelisi inimesi ja/või topeltmoraali.
Mitte nagu ha-ha naljakas vaid see teine.
Mulle meeldib, kui inimesed alustavad juttu, lubades midagi 'naljakat' rääkida. Sest see tähendab alati mingit põnevalthäirivat üleliigsete detailidega gossipit inimeste kohta, kelle patune eraelu pole kaugeltki minu asi. Labast põnevust igasse päeva.


Ma jutustan inimestele oma pareting winidest, sest need teevad mulle rõõmu ja üleni uhke, onju. Siis inimesed arvavad, et ma olen hästi hea lapsevanem. Teen tarkasid käike ja annan endale aru ja üldse. Täiesti välja jättes võimalust, et äkki ma vahel ikka feilin ka, lissalt ei räägi kellelegi sellest.

Siis mis lapsevanem olemisse veel käib on see vist kõige levinum valearusaam emade kohta - 'Emad nõustuvad, et lapsed on toredad.' Eip. Emad nõustuvad paremal juhul, et nende isiklikud lapsed on toredad. Kedagi sünnitanud ja kasvatanud olemine ei anna automaatset sallivust ja kannatust kõigi teiste inimeste sünnitiste suhtes. Ma näiteks päris tihti avalikult arvan, et lapsed on ühed tüütud putukad. Siis inimesed on šokis. 'Ise veel lapsega.'
Kuigi jah, seal on eraldi liigitus naistest, kes lissalt iseeneslikult armastavadki siiralt ja lõputult kõiki lapsolendeid või lapsi üldse või olendeid üldse.
Kuigi jah, seal on terve kogus lapsi, kes on ka täitsa toredad inimesed mu meelest.


Niisiis. Istun mina töö juures, töö on raske. Stressi on palju, inimesi on palju, teha on kordades rohkem, kui ma teha jõuan. Tähtajad karjuvad nurga taga ähvardavalt ja möödavihisedes parastavalt. Tudengite kodutööd on parandamata ja kursuste foorumites on konstantselt mingi ulme ja ma kui ma kusagil olema pean, pean ma samal ajal olema veel n+1-s kohas. Laps helistab umbes kuusteist korda minutis ja nutab telefoni. Kõht valutab, süda on paha, puud on tellimata, korstnapühkija on kadunud. Juhe on koos, eksole. Pea ähvardab plahvatada.
Uuh, ma tean. Ma teen hetkeks pausi ja vaatan korraks feispukki. Lihtsalt pausi tegemise mõttes. Rahunen maha, loen, mis inimestel käsil on. Vaatan, kes jälle abiellus või midagi toredat endale ostis. Võib-olla saab isegi nalja või kellegagi tuttavaks või jutu peale…
Ja mida ma näen: kõrgekvaliteedilised fotod poodud koertest ja surnukspekstud imikutest. Einoh, tänks.
Kas keegi arvas, et tema sõprade hulgas on inimesi, kes ei teadnud veel, et imikute ja/või koerte peksmine ja/või poomine on paha?
Ma mõtlen, et kui su naabrimees imikuid peksab, mine räägi temaga või kutsu politsei.
Ma mõtlen, et kui sa arvad, et mina tegelen igapäevaselt erinevate väikeste nunnude asjade peksmise ja söömisega, tule räägi minuga isiklikult.
Aga ei. Peab postitama.
Selliste asjade nägemine ei tee minust paremat inimest ega paremat ema. Teeb must sitema ema, sest siis ma istun töölt tulles voodinurka kägardunult, vahin tühjusse ja näen roppu vaeva, et neid pilte oma peast välja saada ja lõpuks maha rahuneda. Selle asemel, et oma lapsega hängida või maitea, õhtusööki teha.
Üleni häiritud.


Ma üleni imestan oma silmapaistvat osaoskust hämmastavalt paljudest tühistest asjadest uskumatult palju igapäevastressi välja tõmmata.
Siis ma üleni imestan oma esimesi lahendus-ideid stressi leevendamiseks
1. Veel rohkem kohvi.
2. Veel rohkem tööd ära teha, sest tegemata töö ajab ju stressi.
3. Jäätis!
4. Alks!
5. Vingumine.

Noh ja näiteks oma uutest ruudulistest pükstest pole mul ka mõtet rääkida, sest see tuleks seostamata hakkena, kuigi võiks vabalt kokku anda niisuguse narratiivi hoopis. Aga ma unustasin siia varem kirjutada, kuidas ma endale ruudulisi pükse igatsesin. Niiet seega jah

Õu, aga tead, mis on äge sõna? Šantažeerima. Võib s-ga ka hääldada, ma luban.

2 comments:

  1. "Ma mõtlen, et kui sa arvad, et mina tegelen igapäevaselt erinevate väikeste nunnude asjade peksmise..."

    Nunuh, aga miks sa seda inimest siis seal FB peal ära ei peida või hoopis ära ei kustuta, kui tema postitused ja pildid sind häirivad? - Mina teen ikka nii, kui keegi mind häirima hakkab või muud moodi tüütab. Kusjuures, boonuseks on see, et ta ise sellest ei saa üldse mingit märki.

    ReplyDelete
  2. Eriti geniaalne oli see, et ilmselgelt ei olnud tegu eestlastega, aga teoreetiliselt oli jagamise mõte, et "leiame üles ja anname tappa" - et kui sa saadki teada, et need on mingi Mehhiko gängi liikmed, siis lendad sinna ja hakkad laksima või? Ütled ta sõpradele, et nad korraks relvad käest paneksid ja ei mõtleks oma narkosõjale ja eile vägistatud naistele, sest meil on siin tõsine maailmaparandusaktsioon käsil. Rääkimata sellest, et statistiline tõenäosus, et just mõni eestlane nad tuvastada suudab, pole just suurem asi.

    Kuigi vähemalt minu tuttavate hulgas jagasid seda pilti ka ainult need, kelle puhul nagunii eriti ei usuks, et nad korrutustabelit teada võiksid vms.

    ReplyDelete