Monday, May 28, 2012

Don't you use your fancy mathematics to muddy the issue!



Oh, blogimine on ni tore. Saab pika pika kõne maha pidada ilma, et keegi vahele räägiks ja seda sellise tundega, et kõik kuulavadki. Võiks õpetada ka kirjutamise kaudu. Kirjutaks kõik tarkused õiges järjekorras kirja ja sis... või oot...



Eelmise postituse kommentaariruumis läks natuke aruteluks (õnneks mitte kartulikoorimisest), et äkki seal siiski on mingeid olukordi või emasid, kus ema vihkamine on põhjendatud või õigustatud või koguni möödapääsmatu. Mitte et ma siin tahaksin kuidagi kedagi nende emaga hirmsasti ära lepitada. Tee, mis tahad, ma mõtlen. Aga lissalt väikses narmendavas lootuses mõttekaaslasi leida või veits nagu kaasa vaielda, siin on mõned tähelepanekud emaduse kohta, mida inimesed sageli ei tea. Või eelistavad ära unustada. Või pole lissalt mõelnud sellest nii.
  • Emana on liiga lihtne vigu teha. Umbes nagu on liiga lihtne vigu teha iga kohutavalt mahuka ja õudselt vastutusrikka tundliku projektiga, mille sa esimest korda elus ette võtad. Vead võimenduvad, sest neid tegi Ema - lapse silmis eluliselt kõige olulisem tähtsam asendamatum olevus maailmas. Seal pole midagi imestada, et inimesed emadust valesti teevad. Seda on neetult lihtne valesti teha. Igat su sammu ja käiku ja sõna saaks tõlgendada kui viga. Seal ei ole universaalset lapsemanuaali (B. Spock ei loe) ja ema on ka inimene. Võimendatud ületähtsustatud üledramatiseeritud vigadega inimene.
  • Vanema põlvkonna emad ei tea paremini. Neile pole lastepsühholoogiat õpetatud, neil ei pruugi olla õrna aimugi, et nad oma lapsele liiga teevad. Näiteks teda mõnitades. Mingis mõttes saaks ju mõnitamist vaadata kasvatustööriistana - pealegi veel ilgelt eeskujulik, kedagi ei lööda ja kellegi peale otseselt ei karjuta... veits vaimukas ka ja huumoritki peab laps kusagilt õppima, eksole. Ja teiselt poolt, kuidas peaks keegi oskama olla hea ja eeskujulik ema (kui sellist asja üldse olemas on), kui teda ennast ka halvasti kasvatati. Kui ta ei teagi väikeste olevuste veenmiseks teisi meetodeid peale nende tutistamise. Kui senine kogemus esialgu justkui näitab, et igapäevane doos alandust hoiab lapse kenasti ohjes. Lissalt see, et kellelgi on töökorras emakas, ei tähenda, et ta äkitselt oskab üleni pedagoogiliselt korrektne olla või omandab äkitselt lambist niisugusi teadmisi, mida talle kunagi kusagil mingil kujul antud pole. Sa ju ei oota, et inimesed ilma õppimata kohe kraanat oskaksid juhtida. Ma kujutan täitsa ette, et keegi võiks uskuda, et 'miks ma sind üldse sünnitasin' jutud kasvatavad lapses tänulikkust, sest lapsed on teatavasti tänamatud loomakesed ja vahel ikka tekib kiusatus üritada talle mõista anda, milline ohver tema nimel on toodud ja kuidas tal on vedanud. Ja ma olen tõesti näinud inimesi, kes on tänulikud, et neid lapsepõlves sunniti pilli õppima ja ma olen näinud inimesi, kes ei suuda kuidagi andeks anda, et neid lapsepõlves sunniti pilli õppima. Proovi siis kõik õigesti teha, kui kõigel on alati suurepärased väljavaated valesti minna.
  • Ema olla on vaimselt raske. Kurnav. Intensiivne. Ilge nuss, noh. See sööb sind seest tühjaks. Sa annad kellelegi elu. See pisike peaaegu justkui su oma looming ja sinu edasiarendus vaatab sulle vastu sinu enda (või su armastatud mehe) silmadega. Sobitub su suguvõsa albumisse. Väljendab su vastu niisugust lõputut kiindumust ja on üleni justkui sinu oma ja sinust lahutamatu ja siis -plaksti!- selgub, et ta ei olegi täpselt selline, nagu peaks. Tahab rahuliku paigalistumise asemel hoopis ringi sahkerdada. Või osutub niisuguseks hädapätakaks, kes ei oska puu otsagi ronida. Või laulab viisist mööda. Või ei õpi nii kiiresti kõndima kui naabri laps. Või ei oska lissalt üldse füüsikat. Või tahab kunstikooli minna. On jah natuke naljakas sellest traagikat leida. Aga samas õudne ka. Sest jumalast kerge on samastada ennast oma lapsega, planeerida teda oma täitmata unistusi täide viima ja siis tema 'ebaõnnestumist' enda omaks pidada. Ja proovi siis kogu sellega kaasnev ahastus ja meeleheide mitte välja valada selle lapse peale. Kasvõi impulsina, niiet pärast palud andeks või häbened. Kasvõi vihjamisi. Endalegi aru andmata. "Ma ju tegin kõik, ma ju andsin kõik, kuidas sa ikkagi... selline oled, mis sul viga on?" Ta saab aru, et sa pole rahul. Ja siis ta võimendab, sest sinu heakskiit on talle eluliselt oluline. Ja siis, kui talle andestamist ka pole õpetatud, ongi peppus. Oledki halb ema ja kuuludki maha kandmisele ja mitteandeksandmisele. Sest kuidas sa võisid?

- Ma vihkan teid. Soovin, et poleks kunagi sündinud.
- Mu venitusarmid on kadunud ja su juuksed on tagasi!
- Ja vaata! Mu rahakott on raha täis!

Üldse, kuna esialgne loetelu oli uute tuttavate kahtlaseks liigitamise tööriist, on see teema küsimus mainekujundusest rohkem kui suhetest kellegi emadega. Ma ei tahaks eriti tegemist teha ka nende inimestega, kes hästi varakult tutvuse alguses teevad teatavaks, kui palju nad oma isa vihkavad. Või oma eksi. Või oma õde. Või oma naabertänava vanaeide lehma lellepoega. 
Miks sa mulle seda räägid? Miks sa arvad, et see sinust hea mulje jätab? Kes tahaks suhelda inimesega, kes käib ringi ja kannab endaga kaasas nii suurt vihkamist ja andestamatust, et ta peab sellest igale uuele tuttavale pajatama? Kas sa oled rumal vä?
Aga samas ikkagi emadega nagu eriti veel. 





Täna sööme komme ja homme sööme...
Täna parandame eksameid ja homme parandame eksameid ja eelmine nädal parandasime kodutöid ja parandasime kontrolltöid ja sel nädalal parandame ka igasuguseid töid ja hommikust õhtuni ja nii iga päev ja vahet pidamata ja uuesti ja veel ja ikka ja jälle.

- She'll become a crazy cat lady
- She only has one cat
- Give her time...

16 comments:

  1. Anonymous17:16

    see jutt, et oi kuidas ma vihkan seda ja teist on poosetamine
    ma ei tea, kas ma oma ema vihkasin, aga seda, mida ta tegi minuga valesti, vihkasin küll
    ma ei rääkinud kellelegi oma emast ja kui rääkisin, oli see eos seinale räägitud asi , sest nii tore inimene nagu minu ema ei saanud selliseid asju ju teha, et ma täiega valetan , mingi lollakas vä
    ükskord tuli siis välja see asi, ühe mu sõbra ees, kes näg,i kui mu ema mulle mingile peole järele tuli, mind avalikult alandas, juustest kakkus teiste eees, siis sõber ütles, et miks ma kunagi ei olnud rääkinud, milline mu ema on, et siis oleks ta mind rohkem mõistnud, miks ma inimesi kartsin ja eriti endast vanemaid ja üldse asju;)
    aga seda ema ja õe või isa või venna vihkamist saab ikka kodust õppid,a kui seal siis keegi koguaeg korrutab, kuidas ta vihkab kedagi, siis ehk tekibki tunne, et nii ongi ja peabki olema, et kui sa kedagi avalikult ei vihka , on sul midagi viga;)
    kui sa püüad aga oma lähedastega asju läbi rääkida, seletada, selgitada, tundubki maailm sõbralikum?!

    ReplyDelete
  2. Kui ma eelmise postituse all kirjeldasin, kuidas ühe tuttava ema teda teiste kuuldes mõnitas, siis see mõnitamine sisaldas ikka otsest karjumist ka.
    Pidev röökimisfoon oma täiskasvanud lapse kallal, teiste inimeste juuresolekul. Sellel konkreetsel emal oli hääl plekiseks ära karjutud.

    Löömine, see jäi selles peres jah tõesti lapsepõlveaega.

    Nagu öeldud, see laps minu teada oma ema ei vihka, see-eest tundub, et tal juhtub sageli, et ta vihkab iseennast, teeb meeleheitlikke pingutusi, et inimestele meeldida (kuigi ta üldiselt meeldib niikuinii) ja on korra üritanud ennast ära tappa.

    No ja kui mõne teise tuttava ema pidevalt oma lapsele meenutab, et "ma oleks ikka parem aborti võinud teha", siis ei imesta, kui sealt kunagi tuleb ka vastu "miks sa siis ei teinud?".
    selles mõttes, et ei ole ju väga aus laps ära sünnitada üksnes selleks, et talle kogu elu nina peale kirjutada, et "mul on kahju, et sa sündisid".

    no ja siis on ka need, kes konkreetselt peksavad ja viskavad tänavale "vaadake ise, kuidas süüa saate".

    ReplyDelete
  3. ma tahtsin tglt seda öelda, et kui keegi on omadega nii katki, et ta tõesti räägib oma vanemate vihkamisest, siis suure tõenäosusega on selle taga midagi hullemat kui see tavaline asi, et lapsi on keeruline ja väsitav kasvatada ja keegi ei ole ingel.

    vaevalt keegi vihkab täiskasvanud peast oma vanemaid ikka veel sellepärast, et need kunagi ammu vahel endast välja läksid ja võib-olla vahel ka mõne laksu kirja panid.

    Ma olen isegi näinud inimesi, kelle psüühikas on väga palju viltu just nende vanemate tõttu (noh, et saidki pidevalt kodus peksa vms koledat) ja kes ka siis vihkavad pigem ennast. Ütleme, et mõnel sellisel juhul oleks puhtalt ellujäämise mõttes parem, kui ta vihkaks kedagi teist, kui ennast, näiteks vanemaid, kes peksid või seksuaalselt kuritarvitasid. reeglina käivad nad aga ringi ja otsivad vastuseid, mis nendega valesti on, sest midagi peab ju olema, kui oma vanemad neid nii halvaks pidasid.

    ReplyDelete
  4. ja no eelmises postituses ei olnud sul juttu sellest, et nad kohe esimese asjana räägivad, kuidas nad vihkavad. seal oli juttu mh sellest, kui keegi näiteks oma emaga lihtsalt ei suhtle. ja sellel võib ju küll mitu seletust olla, kõige tavalisem see, et suhtlemisest ei tule midagi välja, sest kohe läheb karjumiseks.

    Tollel röökiva emaga tuttaval, keda ma kirjeldasin, on õde, kes just nimelt otsustas, et emaga ei suhtle. Neist kahest on see, kes emaga suhtleb, sageli depressioonis ja suitsidaalne. Õde, kes emaga ei suhtle, saab oma eluga hakkama. Karta on, et need asjad on omavahel seotud. Nähtavasti ei ole seal peres võimalik emaga suheldes terveks jääda.

    ja mõni ei suhtle oma vanematega ka nt sellepärast, et need on suhtlemise ära keelanud. Mul on üks tuttav, kelle isa katkestas temaga kõik suhted pärast seda, kui ta lapse sai - "minu laps ja hakkab labaseks pereeemaks? ei ole mul sellist last vaja." Alles siis, kui tütar oli pärast lapsepuhkust prestiižse töökoha saanud, oli nõus uuesti suhtlema.

    ReplyDelete
  5. Anonymous19:29

    igasugu hulle on, paneme nüüd siia blogisse kõik kirja;)
    selliste röökivate emadega ei saa vist midagi teha, lihtsalt ignoreerida või ära minna, kui teeb seda võõral territooriumil siis politsei kutsuda;)
    ega see hakkab vaimse tervise peale küll
    kui ma kusagil kohtan inimest, kes on äärmiselt valjuhäälne, muutun ma paaniliseks ja paranoiliseks, tahan ruumist lahkuda, hakkan kummaliselt käituma
    selliseid emasid tuleb tänavatel ja bussides korrale kutsuda, muidu nad arvavadki, et neile on kõik lubatud;)

    ReplyDelete
  6. ... ja üks tuttav, kelle ema viskas ta kodust välja selle peale, kui ta teismelisena lapse sai...

    ReplyDelete
  7. Niiet ikka olete nõus, et oma emaga mitte läbi saavad inimesed ei ole kõige tasakaalukamad ja teevad veits ettevaatlikuks, onju?

    ReplyDelete
  8. Katkised inimesed on ikka tasakaalutud, aint et kust neid terveid antakse? Enamasti kipuvad kõik, kes on liiga palju vägivalda kogenud, katki olema.

    Aga katkiste inimestega, kes selleks, et oma ema mitte vihata, püüavad end vahetevahel ära tappa, on sama häda, kuigi nad läbiksid sinu kirjeldatud testi ilusasti: suhtlevad oma emaga, ei vihka teda, vaid vihkavad selle asemel ennast ja mõtlevadki, et nad ei vääri elus olemist.

    Neil katkistel alandlikel lastel, kes suhtlevad oma vanematega ka siis, kui see nende vaimsele tervisele halvasti mõjub, oleks IMHO esimene tasakaalu poole liikumise samm just nimelt neist vanematest tõukumine, kas või ajutiselt. nagu ma neist kahest õest rääkisin: see, kes emaga suhted katkestas, on nüüd tasakaalukam ja saab eluga paremini hakkama. Tema ärataks sinus arvatavasti vähem ettevaatust kui see teine, kes emaga suhtleb.

    ***

    mmm... mõtlesin, et kas siis oleks mu point arusaadavam, kui asendada valemis "ema" suvalise muu tegelasega, nt "klassikaaslane". Noh, et kui keegi on lapsena klassikaaslase koolis kõvasti peksa saanud ja peksjat vihkab, kas ta on siis tasakaalutum, kui see, kes peksjat armastab? Minu arust lõhnab see viimane Stockholmi sündroomi järele ja tasakaalust on asi kaugel.

    Kõige adekvaatsem oleks muidugi, kui ei vihkaks ega armastaks, vaid jätaks selle jama selja taha, aga ma usun, et viha võib olla esimene samm Stockholmi sündroomist väljatulekul ja nii ikkagi parem variant. Ja kindlasti ei oleks mingi tasakaalutuse tunnus, kui inimene sellise peksjaga suhelda ei taha.

    Novott, ja leidub emasid, kes ei ole sellistest koolijõhkarditest paremad. Sellisel juhul võib mittesuhtlemine olla üldse kõige tasakaalukam reaktsioon.

    ***

    Aga need mu tuttavad, kellega vanemad lapsesaamise pärast suhted katkestasid, on täitsa kombes inimesed. Nemad ei ole ju süüdi, kui vanemad ei ole pärast tütre rasedaksjäämist nõus enam suhtlema. See ilmutab ikka rohkem vanemate tasakaalutust.

    Kas sul oma täiskasvanud lastega mitteläbisaavate inimeste suhtes ei ole sellist ettevaatust? kui vanemad, kellel on täiesti normaalne tütar, teevad näo, et neil ei ole tütart?

    ReplyDelete
  9. Lühemalt: ma usun, et kui emaga mitteläbisaamiseks on tõsised põhjused, siis peaks inimese tasakaalukuse üle muude asjade järgi otsustama. On normaalne teha emadele suuremaid mööndusi kui suvalisele muule inimesele, aga lõpmata suurte möönduste tegemist ei saa kelleltki nõuda.
    Ja kui keegi juba teebki lõpmata suuri mööndusi, siis annab hoopis see põhjust tema tasakaalukuses kahelda.

    ReplyDelete
  10. kui sul on vahva ema, siis ei saagi aru, et keegi võiks oma ema vihata ;)
    ja sellest veel rääkida
    kõik me oleme pärit oma lapsepõlvest ja ühel hetkel, kui me oleme täiskasvanud, saame me võtta ise otsuseid vastu ja ise ennast kasvatada ja kõigis oma ema-isa süüdistada on nõme ja sellest veel kõigile rääkida
    sellega jah tuleb tegeleda:käia kasvõi teraapias
    ennast saab vaid ise aidata ja rääkida on ka vaja, kuid õigetele inimestele , õigel ajal , õiges kohas
    minul olid suhted mu emaga päris hullud, aga ma leidsin endale endast vanemaid sõpru, intelligentseid vanemad naisi, kes olid mulle ema eest ja suureks eeskujuks, kelle juurde sai alati minna kurta oma muresid, kes tundsid rõõmu mu edusammudest, kelle juurde saab minna alati ka siis, kui kõht on tühi, kelle juures on alati teretulnud mu lapsed ja mu isa ;)
    ilm on imelisi inimesi täis, leidke nad üles, viige edasi nende ideid ja kasvatage ennast
    kui te näete katkisi inimesi ja teil jagub hingejõudu, ulatage neile abistav käsi
    kui ei jaksa, hoidke eemale
    elu on ilus , tunde sellest rõõmu!!!!

    ReplyDelete
  11. noh, ega alati pole asi selles, et inimene kõigile räägiks, sellised asjad võivad ju juhuslikult välja tulla, nt keegi esitab ülearu otsese küsimuse ja vastaja ei oska valetada.
    Mittesuhtlemine ei tähenda ka "kõiges süüdistamist".

    ReplyDelete
  12. süüdistada oli ehk veidi vale sõna, kui sa pole seda eluõppetundi selgeks õppinud, mis su elus ette on tulnud, siis sa vihkadki kedagi , kes sellega seotud;)

    ReplyDelete
  13. jah, aga kui ma oma mõne depressiivsema tuttava peale mõtlen, siis tundub, et (ajutine) vihkamine võiks vahel olla isegi sellise eluülesande vahetehte lahendus - tore, kui sealt läheks ka edasi, aga sellega võib aega minna ja kes olen mina, et ette kirjutada, kui ruttu inimene peab sellega hakkama saama.

    St kui mina olen nautinud luksust toredate vanemate laps olla, siis ei saa ma selle põhjal, kui keegi oma kurjade vahemate peale mingis elustaadiumis vihane on, veel järeldada, et ta on ebastabiilne. Mul ei ole lihtsalt tulnud nii raskeid probleeme lahendada, nii et tegelikult ma ei tea, kas mina olen stabiilsem.

    Selles mõttes oleks see, kui ma hakkaks tema suhtumist tasakaalutuseks vms isikuomaduseks pidama, sama, nagu keegi rikas viriseks, et "need vaesed mõtlevad kogu aeg selle peale, kuidas ots otsaga kokku tulla, millised ihned inimesed".

    ReplyDelete
  14. Emaga on mul suhted ikka enam-vähem korras olnud. Isa oli see, kes minust "vale inimesega" abiellumise puhul lahti ütles, siis jälle tagasi võttis jne jne. Ma ei suhelnud temaga vahepeal hulk aega, emalgi käisin külas siis, kui papsi kodus polnud. Mis ei tähenda, et ma teda vihanud oleksin. Ja tema tegi kõik oma teod ju samamoodi parema äranägemise järgi, see oli tema viis näidata, et ta tegelikult ka hoolib - ta lihtsalt ei osanud teistmoodi.

    Aga kuidas käituda vanematega, kes ei hooli, kohe üldse ei hooli - seda ma ei tea.

    ReplyDelete
  15. Kapitalistlikus ühiskonnas ongi ilma naljata suur õnnetus, kui laps kunstikooli läheb! Eriti, kui ta läheb õppima vabu kunste ja mitte disaini, mis on õigupoolest juba käsitöö, mitte kunst.

    ReplyDelete
  16. Anonymous16:48

    a mis see kunstikool siia puutub?!;)))

    ReplyDelete

There was an error in this gadget