püüdke mis meele loob

Carefully writter list of short term goals:
  1. Kohv

Pikk säri pimedal raekojaplatsil


Elukogemus mühinal koguneb. Näiteks ükspäev avastasin ma, et mulle on teada terve kollektsioon ohumärke, mida uutes inimestes avastades ma kohe kahtlustama hakkan. Selles mõttes kahtlustama, et ma arvan, et nendega pole kõik korras, et neil on üüratu karmavõlg või kurjad kavatsused või kalduvus halbu asju tekitada või neid kaasa tuua.
  1. Need inimesed, kes vahetavad väga hihti oma telefoninumbrit. Vahel ikka juhtub, et midagi halba juhtub su telefoninumbriga. Või teinekord on mingite naljakate asjaolude tagajärjel ülipraktiline võtta uus number kasutusele. Aga keegi, kes vahetab oma telefoninumbrit, noh, korra iga paari kuu tagant. Ja nii, et tema vana number enam üldse ei kehti ja tal ei ole kunagi ühtegi päriselt normaalset põhjust - see on neetult kahtlane.
  2. Analoogiliselt need inimesed, kes vahetavad väga tihti mobiiltelefoni või autot. Ja mitte edasi-tagasi, vaid ikka uue vastu. Jep, seal on mingeid kaupmehi, kelle töö ja hobi ongi pidevalt tööriistu järele testida. Aga miks peaks normaalsete elukommetega inimene kogu aeg oma autost või telefonist ilma jääma. Mis temaga valesti on? Kas see ongi üldse tema auto/telefon? Kuhu eelmine jäi? Mida ta sellega tegi? Mis hämarad sündmused tema elus toimuvad, et tal lissalt muuseas korrapäraselt lokaalsed katastroofid aset leiavad.
  3. Inimesed, kellel ei ole vanu sõpru. Ma mõtlen vanu nagu pikaajalisi. Piisavalt kaugest varasemast ajast pärit tähendusrikkaid kontakte inimestega. Sest normaalsetel inimestel tekivad elu jooksul sõbrad. Kogu aeg tekib. Ja inimene, kellel ei ole kauaaegseid sõpru-tuttavaid, on kas vältinud mingi aeg nende loomist (väga kahtlane) või harrastab sildade põletamist (veel kahtlasem). Sildade põletamine on muidu üleni tore asi. Välja arvatud siis, kui sa seda ainult teedki. Siis on kahtlane.
  4. Inimesed, kes vihkavad oma ema. Või ei räägi temaga. Iseäranis siis, kui see ema on veel elus. Ühelt poolt on emade vihkamine kuidagi natuke nagu halva kasvatuse märk. Ja ma luban sulle - sa üldiselt ei taha eriti halva kasvatuse osaks saanud inimestega hängida. Teiselt poolt on see just niisugune asi, mida teevad mingid üleliia noored inimesed, kes on veel rumalad ja ei saa millestki aru. Ja kui selline lapsik oma vanematega eriti intensiivselt tülis olemine käib mõne täiskasvanu igapäevaellu, jätab see temast just niisuguse mulje, et ma parem ei tee temaga tegemist.
  5. Inimesed, kes on pidevalt niisuguses abitus õnnetus seisus, et neil ei ole kõneaega, autol bensiini või suitsu. See käib sis ilmselt nende inimeste kohta, kellel on vastavalt mobiil, auto või suitsetamine. Ühelt poolt enda sage niisugusse hädisesse seisu viimine on nagu planeerimisvõimetus või ettenägematus. Aga need omadused sageli kanduvad üle ka teistele eluvaldkondadele. Ja seega muutuvad tõenäolisemaks ka mingid sellised planeerimatusest ja ettenägematusest ajendatud teod, mis viivad hiljem sõpradest lahti saamisele või selleni, et peab jälle telefoninumbrit vahetama.
  6. Inimesed, kellel on tuttavaid, keda nad iga hinna eest püüavad tänaval/peol/tööl vältida. Eks vahel ikka asjad lähevad veits vussi ja tuleb mõnda aega tervislikku distantsi hoida, aga sellise harjumuse sage või intensiivne harrastamine ei tõota tavaliselt head.
  7. Ma võiksin jätkata, eksole...
Einoh, muidugi kõlab see veits paranoiliselt. See ei olegi näpuga järje ajamiseks ja inimeste konstantseks kahtlustamiseks. Ongi selline pinnapealne kõhutunde ja terve mõistusega kokku kuuluma mõeldud märgisüsteem.


Vaatan Taskust oma Tartu peale

Aga mõtle, kui sa saad üle sellest, et su väljavalitu ei meeldi su sõpradele ega vanematele. Kuidagi tuled sellega toime nagu. Händlid ära. Ennegi ette tulnud, eksole. Ja siis saad aru, et -hoidku taevas- ta ei meeldi ka su juhendajale. Mis nüüd?

Mul on külmkapis rosoljet ja rosinatega kohupiimakooki, sest ma käisin ristiema sünnipäeval.

 Vahel ma saavutan tohutuid koguseid enesega rahulolu sellest, kui ma olen kena ja vastutulelik inimestega, kes mulle täiega vastumeelsed on.
 Vahel ma leian mõõdukates kogustes meelelahutust, lastes kellelgi mind veenda, et mingi minu arvates lapsik ja tobe asi on tegelikult hästi küps ja tõsiseltvõetav.
See now? This is why we can't have gothic friends.

Comments

  1. Ma ausalt öeldes muutuksin veidi kahtlustavaks ka siis, kui inimene räägiks oma emaga hoolimata faktist, et ema ammu surnud on.

    ReplyDelete
  2. Anonymous15:57

    tead, muidu nõus, aga see ema vihkamine- kui su ema on sind peksnud, mõnitanud, alandanud ja kõikvõimalikke sigadusi teinud- mõnikord läheb andestamisega aega. võibolla juthub see kunagi vanaduses. kurat seda teab.

    või näiteks - kui su emme räägib sulle pidevalt, kui soovimatu laps sa oled, siis ei teki kah just kõige soojemad emotsioonid seoses emaga.

    ..näiteks.

    ReplyDelete
  3. Jah, aga ta mainiski, et kui ema vihkamine tuleneb halvast kasvatusest (näit. korrutamine, kui soovimatu laps see isik on, peksmine jne), et siis sa ei taha sellise halvasti kasvatatud viljaga niikuinii väga hängida. Tavaliselt on neil palju psüühilisi probleeme ja nendega ongi raske suhelda. Väga kahju, kui nii juhtub. Inimesed, piirake oma arvukust ja ärge saage soovimatult lapsi.

    ReplyDelete
  4. Anonymous20:39

    sitt lapsepõlv = nõme inimene, kellega pigem ei suhtleks? no kuulge :D

    ReplyDelete
  5. njah, ma tean kah mõnda inimest, kelle ema armastas öelda "pidin ma sind sünnitama, miks ma küll aborti ei teinud". ega see armastamist just kergeks ei tee.

    ja siis tean üht, kes küll minu teada oma ema päris ei vihka, aga ma ei saa hästi aru, miks, pärast seda, kui ma nägin, kuidas ta ema teda teiste inimeste juuresolekul kohtles - sõimas, mõnitas ja alandas. oma lapse sõprade juuresolekul.

    ReplyDelete
  6. Anonymous08:58

    inimsuhted ongi keerulised
    minagi ei saanud oma emaga hästi läbi, aga seevastu on minu läbisaamine oma lastega hea
    see, mis minul oli minu emaga, oli paras elu õppetund, mida ma arvan ei ole ma veel kõike selgeks õppinud, aga mõned asjad on kulunud ära küll;)
    see, kes oma last teiste ees alandab, on ise hädas ja vajab abi
    sellisele inimesele tuleb järsult öelda , et see mis, ta teeb ei sobi, ta ehk ise ei taipa, mis ta teeb, ehk on temaga nii käitutud?!
    õpetajaks peab aastaid õppima, täienduskoolitustes käima jne- lapsevanemaks ei õpeta keegi,
    ei ole ju enne sünnitama minekut eksamit, et kas sobid vanemaks või mitte;)
    ja lõppude lõpuks olgu see ema milline tahes, on veresidemed tugevad
    käitumist muidugi peavad paljud veel õppima, kahju on vaadata tänaval neid emmesid, kes oma mudilasi järel tirivad ja neid arusaamatu sõimuga üle külvavad
    mulle meeldib ikka see arusaam,et laps on su armastuse õis ja kingitus, kohtle, teda kui kallist külalist, siis on su vanaduspõlv sama kaunis, kui su lapse lapsepõlv;)

    ReplyDelete
  7. Mõtlesin selle "halva planeerimise" üle ja leidsin, et mina hakkasin oma elu paika saama umbes siis, kui viisin igasuguse planeerimise miinimumini ja leidsin, et mul on kergem elada kolm päeva ilma suitsu ja kohvita, neist toiduainetest, mis kodus on, kui kaks nädalat jooksvalt planeerida, kuidas täpselt niimoodi eelarvesse mahtuda, et kõige jaoks jaguks.
    Ma suutsin kooli ka minna ainult sellel tõukejõul, et loobusin enne lahendamast kõiki lisanduvaid probleeme stiilis "aga kes lapsi hoiab, aga kui palju transport hakkab maksma, aga kas ma jõuan õhtul õppida oma asju ja last ka aidata, aga kas ma jõuan juurde kirjutada ka, aga kas..."
    Ma ütleks, et liigne planeerimine hakkab teatud tüüpi inimestele hullemini ajudele kui halb planeerimine =)

    /ehk siis - ma olen ju nii tore inimene, mis mõttes on mul halb karma ja minuga suhtlmeist peaks pelgama?! =(

    ReplyDelete
  8. Ma leian, et siinkohal oleks oluline vahet teha inimestel, kes elavad päeva-kaks ilma kohvi-suitsuta ja inimestel, kes ripuvad oma uutel tuttavatel kaelas nagu sitahädad ja kerjavad neilt suitsu, sest nad ei saa ilma elada JA ei ole võimelised planeerima.

    Mul tulevad ka paljud asjad vähema planeerimisega paremini välja. Eriti selle pärast, et liigne planeerimine ja sellest liiga korralikult kinni pidamine on mulle nii vaevaline, et ma tunnen kiusatust tänu sellele veel rumalamaid asju teha, kui ma ilma planeerimata oleksin teinud.
    Stiilis: ma olen küll selle raha planeerinud, et 2 nädalat elada, aga ma olen juba terve eelmise nädala ni üleni vastikult tubli ja distsiplineeritud olnud, et ma ei saanud sinna midagi parata, et mul tekkis impulss kõik ülejäänu korraga ühe kleidi/lego/peo peale kulutada.

    ReplyDelete

Post a Comment