Tuesday, June 19, 2012

Reisikirjelduspostitus nr 4 : : Mother of Dawn


Mida teha, kui sa ei taha riietuda väljakutsuvalt? Tuleb riietuda sissekutsuvalt.

Pilved teevad varjusid.
// Jep. Panebki lennukiaknast tehtud pildi. Väga originaalne


Tulin pärast viimast ettekannet 'koju' ja vaatasin oma reisiplaani. Ohkasin raskelt. Siis vaatasin uuesti, et ikka kindel olla. Ohkasin uuesti. Käisin all leti juures ja palusin neil minu hommikusöök tühistada, andsid mulle ilusti raha tagasi ja puha. Jalutasin raudteejaama ja ostsin rongipileti ja lasin endale 16 korda seletada, kuidas ma ronge vahetan ja kuidas ma oma rongi üles leian ja üldsegi. Alguses mõtsin, et lähen kolan mööda kesklinna(?) ka, aga ei jõudnud. Otsustasin hoopis, et kuna terve päev sõitmist ja passimist ja sõitmist tähendab tõenäoliselt terve päev kõikehaaravat isutust ja tüdimust ja ükskõiksust, on kõige parem mõte praegu täna kohe midagi süüa. Midagi, mis ei ole reisisöök. Mingit päris sööki. Ja siis oligi üks nurgapealne itaalia restoran ja ni tore.

Vestlesin ühe kõriauguni võluva prantslannaga, kes muide näeb just niisugune välja, nagu nad joonistustel näevad. Kõrged põsesarnad, pikk, sale, pikkade juustega ja niisugune graatsiline kõrk olek ja selline hästi kaugele paistev enesekindlus ja -rahu. Mis oli ka igati õigustatud, sest ta nägi oma vanuse kohta (mingi 30-40) õudselt kena välja ja kõik asjad, mis ta oma tööst ja tegemistest rääkis, olid hästi targad ja huvitavad.
Muuhulgas rääkis ta mulle, kuidas ühel Kanada konverentsil jagati meenetena termostasse ja kuidas selline asi on nii põhjamaine. Prantslased küll ei tee nii, et võtavad oma kohvi ja jooksevad kuskile seda juues. Prantslased istuvad kohvi joomiseks maha. Sest selles kohvi mõte ongi. Et saaks korra maha istuda ja pausida ja kohvitada. Ja et neil on sellised tillukesed naljakad kohvid, mille joomine ei võta tegelt eriti palju aega.
Siis tal oli kombeks 'kogemata' oma jutu sisse prantsuskeelseid sõnu poetada. Mitte et ta ingliskeelt ei oskaks, oskas küll ja imehästi. Aga kuidagi ikka oli vaja. Et äkki kõik ei saa aru, kui prantslane ta on ja kuidas ta võikski lissalt kogu aja prantsuskeelt suust välja ajada ja ni imetlusväärne ja kaunis.
Võisis ma kujutan seda endale ette.

Veepiiskade varjud

...varjud on täna vist mingi teema.

Ma tegelt täna mõtsin siin ka (ära naera).
Ükskord mitu aastat tagasi tuli meil kellegagi juttu sellest, kuidas ni raske on endale reisikaaslast leida. Ma mõtlen niisuguse vabaaja puhkusereisi jaoks, kus võib ootamatusi seiklusi ette tulla ja nii. Et liiga palju on selliseid inimesi, kes natuke nagu kardavad selliseid asju. Ja et mõnes mõttes ilma lasteta inimesed mõtlevad endast nagu kaheaastasest.
Aga mõtle, kui mul kõht tühjaks läheb.
Aga ma ju ei taha, et mul oleks külm magada.
Aga mis siis saab, kui midagi läheb valesti.
Aga äkki mul saavad jalad/riided/juuksed märjaks.
Aga ma ei tunne seal kedagi.
Aga mul on vaja ette teada, mis tuleb, muidu on hirmus.
Ma siin mõtsin. Me oleme ikka nii ära hellitatud. Eks seal ikka vahel tehakse mingeid jaburaid nalju sellest, kuidas tänapäeva teismeline nutab end puruks, kui ta ei saa just täpselt seda tobedat elutähtsusetut asja, mis ta oli soovinud. Näiteks just seda telefoni või just niisugust kohvijooki. Aga täiskasvanud on sama moodi. Üleliia kergesti endast välja minevad, kui kõik ei ole maksimum viimasepeal perfektselt plaanipärane ja turvaline.
Aga tead mis. Tegelikult ei ole sellest midagi, kui sul on vahepeal külm. Sul võib vahel külm olla. Ja alati ei pea kõht täis olema, vahel võib söömisega oodata. Ja üldsegi. Ei pea kogu aeg õnnelik olema, mõnikord on vaja kurb olla ja siis tulekski kurb olla, mitte kohe paanikasse sattuda sellest ja meeleheitlikult otsida võimalusi sellest kurbusest vabaneda. Kurbus on ka üks asjadest. Ja ei pea alati olema kedagi, kellega musi ja kalli teha, teinekord võib täitsa ilma olla. Või miks peaks pidevalt tahtma inimesi näha ja olema maailma asjadest huvitatud ja tahtma ärkvel olla. Ei pea ju. Täiesti okei on vahel hoopis oma kookonis oma mõtteid mõelda või need mõtlemata jätta. Kogu aeg ei pea olema mugav ja rahulik ja harjumuspärane. Vahel on asjad teisiti ja see on ka normaalne.
Aga ei. Kohe, kui midagi pole päris nii nagu mingil neetud piltpostkaardil, peab tingimata midagi valesti olema. Kohe hakatakse rabelema, et seda muuta või otsima kedagi, keda sellest õuduses süüdistada. Või otsima rumalusi, mida saaks teha ja siis nendes seda õudust süüdistada. Nagu ülehoolitsevad ärahellitatud kaheaastaste emad.
"Ma, pisike, olen lihtsalt üle töötanud, selle pärast ma käitungi nagu sitapea."
"Tal, pisikesel, praegu hambad tulevad, selle pärast ta karjubki."

Või siis äkki see on mõnes mõttes nagu lapsik olemisega. Et vaata, seal on kahte sorti lapsikust. Üks on see, kus sa oled avatud uudishimulik rõõmsameelne kergesti sõbrunev õppimisvõimeline lõbus muretu. Teine on see, kus sa oled vastutustundetu jonnakas isekas tujukas ahne ebaviisakas lärmakas. Mõlemad on lastele omased jooned, aga üks komplekt on (täiskasvanute puhul) tervitatav ja khmm.. värskendav ja teine on lihtsalt neetult tüütu. Tahaks laksu anda.
Mõnes mõttes sama moodi endasse suhtumisega. Et sa oled nagu iseenda laps. Sa võid olla nii, et sa armastad ennast tingimusteta ja andestad endale oma möödapanekud ja hoolitsed enda eest samal ajal pakkudes endale võimalusi areneda ja kasvada. Teine on see, kus sa kaitsed ennast kõige ja kõigi eest muretsedes enda pärast vahetpidamata, manitsed ja noomid ennast ja piirad oma arengut suures hirmus näiteks varvast ära lüüa või pettuda.




Hmm. Nüüd mai teagi, mida endaga peale hakata. Und nagu ei ole. Internetti ka mitte. Kuigi mis mul internetist. Sellel hotellil on täiesti uskumatult armastusväärne tagahoov. Loomulikult väänkasvude ja seinamaalingute ja lillede ja täpiliste laudlinadega. Vastavalt hinnaklassile, eksole. Natuke nagu võiks sinna istuda. Aga sis ma pean püksid jalga panema. Ja võib-olla isegi mingi võõraga juttu rääkima. Pole päris kindel, kas ma viitsin.

Oh taevas. Pufff… plahvatused mu peas. Ma just veetsin terve igaviku niisama passides ja audioraamatut kuulates, kui mulle järsku kohale jõudis, et siin on küll internet. Nende võrkude hulgas on ju üks, mille nimi on csi ja need on ju selle hotelli nime esitähed. Mind. Blown.




p.s. Ei, tegelt ma tean, et kaheaastasel on juba hambad suus.

4 comments:

  1. See esimene on minu peas välja mõeldud kui lapselikkus, see teine lapsikus. Vähemalt saab vahet teha :D

    Aga üle pika aja üks reisikiri, mida on mõnus, mitte tüütu lugeda. Tegelt sa oledki üldse mu lemmikblogija :)

    ReplyDelete
  2. Sest tähte ei saa närimata jätta:

    Mulle meenub kunagisest eesti keele tunnist, et see sinu hea lapsikus on lapselikkus ja halb lapsikus see "päris" lapsikus.

    ReplyDelete
  3. See reisiteema on täiega õige. Väga raske on leida inimest, kellega suvel hääletama minna, et ööbiks telgis ja vahiks lihtsalt ringi. Üks suvi käisin Kairiga, siis märkasin sellist naljakat asja, et inimesed kardavad erinevaid asju - tema kartis telgis ööbida, et äkki keegi tuleb. Hoidis veel kõvasti pipragaasi pihus, juhuks kui peaks midagi juhtuma, ja eiras minu juttu sellest, et kui ta telgis pipragaasi laseb, juhtub esmalt meiega midagi. Mina jälle kartsin inimeste juures kodus ööbida, sest minu jaoks on inimesed tunduvalt hirmuäratavamad kui üks mets olla saaks. Aga Kairi on muidugi loomu poolest hipi ka, st ta usub vist, et inimesed ongi kõik sisimas head. No ja mina usun, et mõni on, aga mõni jälle oskab seda teeselda. Aga tõsi on see, et raske on kaaslast leida.

    Ja prantslased ongi enamasti uhked oma rahvuse üle, väga uhked. Aga võiksid muidugi ka sina hakata inglise keele sisse eestikeelseid väljendeid panema naeratades. Kuigi mina ütlen ka vahepeal võõrkeelseid sõnu sisse - st inglise keelt oskan ma paremini, sellega pole probleeme, aga prantsuse keelt rääkides ütlen vahel kogemata ingliskeelseid sõnu prantsuse aktsendiga (kuigi nüüdseks ma tunnen juba enamvähem ära, milline sõna päriselt käibki nii [väga paljud käivad] ja milline mitte) ja ajan hispaania ja itaalia keelt omavahel segamini. See on üsna loomulik protsess, kui keeled on sarnased, aga ühe keele tunnetus on tunduvalt parem.

    ReplyDelete
  4. endasse kui lapsesse suhtumise kahe variandi lõigu peale: aplaus, mis valjeneb kestvaks ovatsiooniks.

    Mis reisikaaslasse puutub, siis üks asi,mida tasub veel vaadata, on see, et füüsilised võimed oleks enam-vähem ühe pulga peal. Liiga suure erinevusega ei viitsi tugevam nõrgemat kogu aeg järele oodata ja tal hakkab igav, kui peab puhkepause tegema; ja nõrgem trööpab tugevamaga sammu pidada püüdes ennast vigaseks (ma olin korra see nõrgem ja sain sellest aastateks liigeseprobleemi).

    a heaks reisikaaslaseks võib ootamatult osutuda mõni, kellega tavaelus ei olegi nii lihtne läbi saada.

    ReplyDelete