Mida teha, kui sa ei taha riietuda väljakutsuvalt? Tuleb
riietuda sissekutsuvalt.
Tulin pärast viimast ettekannet 'koju' ja vaatasin oma
reisiplaani. Ohkasin raskelt. Siis vaatasin uuesti, et ikka kindel olla.
Ohkasin uuesti. Käisin all leti juures ja palusin neil minu hommikusöök
tühistada, andsid mulle ilusti raha tagasi ja puha. Jalutasin raudteejaama ja
ostsin rongipileti ja lasin endale 16 korda seletada, kuidas ma ronge vahetan
ja kuidas ma oma rongi üles leian ja üldsegi. Alguses mõtsin, et lähen kolan
mööda kesklinna(?) ka, aga ei jõudnud. Otsustasin hoopis, et kuna terve päev sõitmist
ja passimist ja sõitmist tähendab tõenäoliselt terve päev kõikehaaravat isutust
ja tüdimust ja ükskõiksust, on kõige parem mõte praegu täna kohe midagi süüa.
Midagi, mis ei ole reisisöök. Mingit päris sööki. Ja siis oligi üks nurgapealne
itaalia restoran ja ni tore.
Vestlesin ühe kõriauguni võluva prantslannaga, kes muide
näeb just niisugune välja, nagu nad joonistustel näevad. Kõrged põsesarnad, pikk, sale, pikkade juustega ja
niisugune graatsiline kõrk olek ja selline hästi kaugele paistev enesekindlus
ja -rahu. Mis oli ka igati õigustatud, sest ta nägi oma vanuse kohta (mingi
30-40) õudselt kena välja ja kõik asjad, mis ta oma tööst ja tegemistest rääkis,
olid hästi targad ja huvitavad.
Muuhulgas rääkis ta mulle, kuidas ühel Kanada konverentsil
jagati meenetena termostasse ja kuidas selline asi on nii põhjamaine.
Prantslased küll ei tee nii, et võtavad oma kohvi ja jooksevad kuskile seda juues.
Prantslased istuvad kohvi joomiseks maha. Sest selles kohvi mõte ongi. Et saaks
korra maha istuda ja pausida ja kohvitada. Ja et neil on sellised tillukesed
naljakad kohvid, mille joomine ei võta tegelt eriti palju aega.
Siis tal oli kombeks 'kogemata' oma jutu sisse
prantsuskeelseid sõnu poetada. Mitte et ta ingliskeelt ei oskaks, oskas küll ja
imehästi. Aga kuidagi ikka oli vaja. Et äkki kõik ei saa aru, kui prantslane ta
on ja kuidas ta võikski lissalt kogu aja prantsuskeelt suust välja ajada ja ni
imetlusväärne ja kaunis.
Võisis ma kujutan seda endale ette.
Ükskord mitu aastat tagasi tuli meil kellegagi juttu
sellest, kuidas ni raske on endale reisikaaslast leida. Ma mõtlen niisuguse
vabaaja puhkusereisi jaoks, kus võib ootamatusi seiklusi ette tulla ja nii. Et
liiga palju on selliseid inimesi, kes natuke nagu kardavad selliseid asju. Ja
et mõnes mõttes ilma lasteta inimesed mõtlevad endast nagu kaheaastasest.
Aga mõtle, kui mul kõht tühjaks läheb.
Aga ma ju ei taha, et mul oleks külm magada.
Aga mis siis saab, kui midagi läheb valesti.
Aga äkki mul saavad jalad/riided/juuksed märjaks.
Aga ma ei tunne seal kedagi.
Aga mul on vaja ette teada, mis tuleb, muidu on hirmus.
Ma siin mõtsin. Me oleme ikka nii ära hellitatud. Eks
seal ikka vahel tehakse mingeid jaburaid nalju sellest, kuidas tänapäeva
teismeline nutab end puruks, kui ta ei saa just täpselt seda tobedat
elutähtsusetut asja, mis ta oli soovinud. Näiteks just seda telefoni või just
niisugust kohvijooki. Aga täiskasvanud on sama moodi. Üleliia kergesti endast
välja minevad, kui kõik ei ole maksimum viimasepeal perfektselt plaanipärane ja
turvaline.
Aga tead mis. Tegelikult ei ole sellest midagi, kui sul
on vahepeal külm. Sul võib vahel külm olla. Ja alati ei pea kõht täis olema,
vahel võib söömisega oodata. Ja üldsegi. Ei pea kogu aeg õnnelik olema,
mõnikord on vaja kurb olla ja siis tulekski kurb olla, mitte kohe paanikasse
sattuda sellest ja meeleheitlikult otsida võimalusi sellest kurbusest vabaneda.
Kurbus on ka üks asjadest. Ja ei pea alati olema kedagi, kellega musi ja kalli
teha, teinekord võib täitsa ilma olla. Või miks peaks pidevalt tahtma
inimesi näha ja olema maailma asjadest huvitatud ja tahtma ärkvel olla. Ei pea
ju. Täiesti okei on vahel hoopis oma kookonis oma mõtteid mõelda või need mõtlemata
jätta. Kogu aeg ei pea olema mugav ja rahulik ja harjumuspärane. Vahel on asjad
teisiti ja see on ka normaalne.
Aga ei. Kohe, kui midagi pole päris nii nagu mingil
neetud piltpostkaardil, peab tingimata midagi valesti olema. Kohe hakatakse
rabelema, et seda muuta või otsima kedagi, keda sellest õuduses süüdistada. Või
otsima rumalusi, mida saaks teha ja siis nendes seda õudust süüdistada. Nagu
ülehoolitsevad ärahellitatud kaheaastaste emad.
"Ma, pisike, olen lihtsalt üle töötanud, selle
pärast ma käitungi nagu sitapea."
"Tal, pisikesel, praegu hambad tulevad, selle pärast
ta karjubki."
Või siis äkki see on mõnes mõttes nagu lapsik olemisega.
Et vaata, seal on kahte sorti lapsikust. Üks on see, kus sa oled avatud
uudishimulik rõõmsameelne kergesti sõbrunev õppimisvõimeline lõbus muretu. Teine on see, kus sa
oled vastutustundetu jonnakas isekas tujukas ahne ebaviisakas lärmakas. Mõlemad on
lastele omased jooned, aga üks komplekt on (täiskasvanute puhul) tervitatav ja khmm..
värskendav ja teine on lihtsalt neetult tüütu. Tahaks laksu anda.
Mõnes mõttes sama moodi endasse suhtumisega. Et sa oled
nagu iseenda laps. Sa võid olla nii, et sa armastad ennast tingimusteta ja
andestad endale oma möödapanekud ja hoolitsed enda eest samal ajal pakkudes
endale võimalusi areneda ja kasvada. Teine on see, kus sa kaitsed ennast kõige
ja kõigi eest muretsedes enda pärast vahetpidamata, manitsed ja noomid ennast ja piirad
oma arengut suures hirmus näiteks varvast ära lüüa või pettuda.
Hmm. Nüüd mai teagi, mida endaga peale hakata. Und nagu
ei ole. Internetti ka mitte. Kuigi mis mul internetist. Sellel hotellil on
täiesti uskumatult armastusväärne tagahoov. Loomulikult väänkasvude ja
seinamaalingute ja lillede ja täpiliste laudlinadega. Vastavalt hinnaklassile, eksole. Natuke nagu võiks sinna
istuda. Aga sis ma pean püksid jalga panema. Ja võib-olla isegi mingi võõraga
juttu rääkima. Pole päris kindel, kas ma viitsin.
Oh taevas. Pufff… plahvatused mu peas. Ma just veetsin
terve igaviku niisama passides ja audioraamatut kuulates, kui mulle järsku
kohale jõudis, et siin on küll internet. Nende võrkude hulgas on ju üks, mille
nimi on csi ja need on ju selle hotelli nime esitähed. Mind. Blown.
p.s. Ei, tegelt ma tean, et kaheaastasel on juba hambad suus.
p.s. Ei, tegelt ma tean, et kaheaastasel on juba hambad suus.
See esimene on minu peas välja mõeldud kui lapselikkus, see teine lapsikus. Vähemalt saab vahet teha :D
ReplyDeleteAga üle pika aja üks reisikiri, mida on mõnus, mitte tüütu lugeda. Tegelt sa oledki üldse mu lemmikblogija :)
Sest tähte ei saa närimata jätta:
ReplyDeleteMulle meenub kunagisest eesti keele tunnist, et see sinu hea lapsikus on lapselikkus ja halb lapsikus see "päris" lapsikus.
See reisiteema on täiega õige. Väga raske on leida inimest, kellega suvel hääletama minna, et ööbiks telgis ja vahiks lihtsalt ringi. Üks suvi käisin Kairiga, siis märkasin sellist naljakat asja, et inimesed kardavad erinevaid asju - tema kartis telgis ööbida, et äkki keegi tuleb. Hoidis veel kõvasti pipragaasi pihus, juhuks kui peaks midagi juhtuma, ja eiras minu juttu sellest, et kui ta telgis pipragaasi laseb, juhtub esmalt meiega midagi. Mina jälle kartsin inimeste juures kodus ööbida, sest minu jaoks on inimesed tunduvalt hirmuäratavamad kui üks mets olla saaks. Aga Kairi on muidugi loomu poolest hipi ka, st ta usub vist, et inimesed ongi kõik sisimas head. No ja mina usun, et mõni on, aga mõni jälle oskab seda teeselda. Aga tõsi on see, et raske on kaaslast leida.
ReplyDeleteJa prantslased ongi enamasti uhked oma rahvuse üle, väga uhked. Aga võiksid muidugi ka sina hakata inglise keele sisse eestikeelseid väljendeid panema naeratades. Kuigi mina ütlen ka vahepeal võõrkeelseid sõnu sisse - st inglise keelt oskan ma paremini, sellega pole probleeme, aga prantsuse keelt rääkides ütlen vahel kogemata ingliskeelseid sõnu prantsuse aktsendiga (kuigi nüüdseks ma tunnen juba enamvähem ära, milline sõna päriselt käibki nii [väga paljud käivad] ja milline mitte) ja ajan hispaania ja itaalia keelt omavahel segamini. See on üsna loomulik protsess, kui keeled on sarnased, aga ühe keele tunnetus on tunduvalt parem.
endasse kui lapsesse suhtumise kahe variandi lõigu peale: aplaus, mis valjeneb kestvaks ovatsiooniks.
ReplyDeleteMis reisikaaslasse puutub, siis üks asi,mida tasub veel vaadata, on see, et füüsilised võimed oleks enam-vähem ühe pulga peal. Liiga suure erinevusega ei viitsi tugevam nõrgemat kogu aeg järele oodata ja tal hakkab igav, kui peab puhkepause tegema; ja nõrgem trööpab tugevamaga sammu pidada püüdes ennast vigaseks (ma olin korra see nõrgem ja sain sellest aastateks liigeseprobleemi).
a heaks reisikaaslaseks võib ootamatult osutuda mõni, kellega tavaelus ei olegi nii lihtne läbi saada.