Sunday, August 12, 2012

maitse ma olen kibe

Päike

Ma ei teagi täpselt, mida oma pühapäevaga peale hakata. Üldse pole viimasel ajal tubli tunne olnud. Ma tean küll, et sellest tuleb nii välja, et tuleb hakata teesklema oluliset kõrgemat tubliduse määra ja siis hakkabki tulema. Saab ree peale tagasi. Saab vedama lõpuks.
Tubli olemise vastu karjuvad mitmed asjad. Siin on lühike mittetäielik loetelu neist:
  • Ma pean järgmise nädala jooksul kolima, aga ma pole endale veel midagi leidnud ja ükski alternatiivplaan ei ole ka päriselt lõkkele löönud. Kuigi neid natuke on. Saaks näiteks oma mööbli mööda linna laiali määrida ja lapse ja kassi naabritele kinkida ja kuuse alla minna. Või kontorisse või mehe juurde elama.
  • Ma pean alates järgmisest nädalast päriselt füüsiliselt end tööl ilmutama hakkama ja täiega pühendunud ja tervenisti haaratud ja täiesti okseleajavalt imetlusväärne olema. Lisaks sellele, et pean, tahan ka. Niiet ei tunne nagu eriti rabelejana, kui nigunii varsti hakkan.
  • Korter mu ümber laguneb aeglaselt ja turvalisem tundub lissalt voodis teki all püsida. Kusagil on mingi leke ja pärast osa põranda ülesvõtmist on esikus aeg-ajalt sulaselget keldrihaisu. Rääkimata vannitoa tulest, mis on vaimudest vaevatud. See kustub suvalt ära ja kui lülitist välja ei lülita, läheb suvalisel hetkel uuesti põlema. See vilgub ja väreleb aegajalt. Aga mitte alati. Vahel. Ilma mingi korrelatsioonita millegagi. Rääkimata kõigist söökidest, mis ma untsu ajan ja toataimedest, mis konkreetselt kogu aeg ähvardavad ära surra. Ja umbes pooled teelusikad on ka vehkat teinud.
  • Õues on külm.
  • Mu suur kõvaketas on üleni surnd ja 16gb muusikat, mis mul telefonis on, ammendab end päris kiiresti.
  • Rääkimata sellest peavalust ja kõikehaaravast sügiselõhnast, mida ma juba näen tulemas.
Valge tüdruku mured, eksole.

Kohv sai ka liiga magus.

piparkoogimaja


Tead, kuidas ma eile brüleekreemi tegin. Väga hästi. Selles mõttes, et kui välja jätta see koht, kus ma panin kogemata kaks korda liiga palju suhkrut munakollaste peale ja siis seda hädiselt sealt välja kühveldada üritasin. Kõik läks imekenasti. Vanillikaun töötas kaasa ja muna läks kenasti vahtu ja ükski kollane ei läinud valgetest eraldades katki ja muna ei hüübinud kuuma koorega kohtudes kohe omletiks. Neetult perfektne kuni selle hetkeni, kui ma kallasin portsionikausid ja nende ümber olnud veevanni ühe graatsilise liigutusega kuuma praeahju põhja ja köögipõrandale ja palju palju suitsu ja auru ja vandumist ja ärapõletatud pöial. Ma kogu aeg unustan ära, et see on see praeahi, millel on ees ja taga nukid plaadi toetamiseks. Mõtlen kogu aeg, et on terve täispikk soon ja kui plaat ahjust poole peale välja tõmmata, püsib ta ilusti asendis. Mitte ei pista oma raskuskeskme suunas liduma.
Panin pärast need poolikud vormid ikkagi uuesti natukeseks ahju ja need kõrbesid pealt ära. Aga kui me kõik hiljem öö poole juba piisavalt jahtunud olime, kõlbas päris hästi süüa. Kõrbend osa koorisin pealt ära ja karamelli ei teinud, sest nad olid olnud pahad tüdrukud ja polnud sellist luksust ära teeninud. Rääkimata sellest, et mai viitsind enam.

Laste haldamise parim nipp, mille ma olen avastanud, on hästi teeseldud ükskõiksus ja muretus, mis tõstab vastutuse ja juhtimisõiguse hästi kergelt ja loomulikult selle lapse enda peale. 
Näide. Näiteks täna. Tuleb minu juurde laps ja teatab, et talle on plastiliini juurde vaja, sest ta just voolis kõik ära, aga tal on veel vaja voolida. Ütlen rahulikult arvutilt pilku tõstmata, et siis tuleb tal vist poodi minna. Natuke arutleme, et kas ma tulen ka, aga ma ju ei saa, mul kohv pooleli ja mul pole kiiret ka selle plastiliini asjaga. Selle peale otsustab laps, et käib ise poes ära. Omamata õrna aimugi, et ma täiega muretsen, kui ta üksi kusagil käib ja ma pole üldse päris kindelgi, et ta poes plastiliini üles leiab või oma kaardi pini mäletab ja üldsegi oleks poole kindlam, kui ta rahulikult toas istuks ja ma teen kõik tema eest ise, sest siis pole muretseda vaja ja kindel värk. Eip. Mitte ühtegi sellest ei lase ma välja paista. Ma võiksin vabalt pokkerimängijaks hakata, kui mind sellised mängud kütaksid, nii võimekas miimikahaldus mul. Lissalt nii üleni usutavalt tuim ja rahulik.
Sike nipp ongi. Ainult kahte asja on vaja. Esiteks on vaja lapsele anda enamvähem juba jõukohaseid ülesandeid ja teiseks tuleb hästi rahulik püsida, mitte jääda ootusärevalt teda jõllitama, et kas läks läbi.
"Ma käin korraks ära, sa oota siin, ma tulen kohe tagasi." Ja siis kõnnidki rahulikult ära. Ei vaata pidevalt tagasi. Ei oota vastust sellele ettepanekule, sest see polnudki ettepanek, see oli lissalt olukorra kirjeldus. Ei jää närviliselt teda silmitsema, et kas ta üldse lubab või hakkab nutma või misiganes trikke nad teevad. 
"Emme, ma tahan piima." - "Võta külmkapist." Täiesti ilma igasuguse provokatsioonita. Üleni rahulikult. Täpselt sellisel ilmel, nagu tegemist oleks kõige loomulikuma asjaga terves maailmas. Niimoodi peaaegu mokaotsast mainitult, suuremat tähtsust vestlusele omistamata. Ükskõik, et sa kardad, et ta piima põrandale ajab ja kääridega pakki avades oma näpukesed maha lõikab ja tassid kõik puruks kukutab ja piima peal libiseb ja veel kolmekümnesenagi sulle ette heidab su võimetust hoolitsev ema olla. Surud kõik selle alla ja ei lähe isegi köögi ukse peale hiilima, et kas saab hakkama. Sest siis saab.
Töötab eriti hästi ka võõraste laste peal. Sest lapsed ei hakka sinuga jonnima ega sinu peal katsetama, kui sa pole otseselt nende emme. Vahel panen tähele, et oma pärisemmele täiesti meeleheidet valmistavad lapsed on hoiul olles täiega iseseisvad ja asjalikud loomakesed. Kust nemad peaksid teadma, et sa tegelt tead küll, et nad pole kunagi oma elus võileiba teinud või endale papusid jalga pannud. Annad juhtnöörid kätte ja tegeled niikaua oma asjadega ja pärast umbes poole sekundi pikkust üllatunud olemist võtab pisike ennast kokku ja saab endaga ise hakkama.
Töötab põhiliselt selle pärast, et lapsed loevad oma hooldajate (eriti oma ema) emotsioone ja otsustavad olukorra tõsiduse üle loetu põhjal, aga nad ei ole nii osavad, et alati teeseldud muretust läbi näha. Niiet kuni sa väga väljapaistvalt ei närvitse, ei taipa laps ka närvitseda.
Kasu sellest on esimeses lähendis lissalt oma elu mugavaks tegemine. Pikemas perspektiivis peaks vist normaalse asetusega kontrollkeskme kasvatama, ma mõtlen. Välise kontrollkeskmega inimesed on üleni tüütud. Ja inetud.

"Aga miks sul südame kindlust ei ole."

see on siis, kui folgil on öö ja telefonil on pilt taskus, aga tahaks teada, misse kell siis ikkagi on. siis pildistab midagi (isegi, kui see eriti ei taha) ja vaatab fotokast pildistamise kellaaega 

- See oli siis, kui ma mehelt tagasi tulin.
- Mehelt tagasi?
- Muidugi. Kõik muudkui räägivad, et lähevad mehele. Kunagi tuleb sealt tagasi ju ka tulla.

2 comments:

  1. Anonymous21:03

    kui mu oma noorem tütar kunagi väike oli ja me olime ta vanaemajuures, kuulen korteri esikus koledat kolinat
    pistan pea toa uksest välja,
    lapse isa ja lapse vanaema on köögis süvenenud mingisse kirjatükki, küsin , et mis toimub-
    nemad vastavad rahulikult, et laps läheb pissile
    mida?!
    no ta ei ulata lülitini ja me soovitasime tooli võtta
    nii ta siis sõitis sellega lülitini,
    ronis toolile püsti,
    ronis jälle alla ,
    sõitis tooli kööki tagasi,
    käis pissil ära ja lülitas jälle tuld hirmsa kolinaga ;)
    õnneks siis veel alumisel korrusel põrguvürste ei elanud,
    all elav kingsepp vaid mainis, et teie peldikuskäimine on kuidagi kärarikas ;)
    joanamari

    ReplyDelete
  2. "Käi mehel ära."

    ReplyDelete