Friday, August 03, 2012

So anyway, back to me.

Ma ju üleni mõtsin, et ma ei kirjuta enne, kui mul on reisipostitus kirjutatud ja üks teine soovilugu ka valmis ja üldsegi päriselt millestki kirjutada ja oma imekaunile naisele ka ära kirjutatud ja.
Aga näe.

Eip. Ma pole veel endale hiiglama ägedat kodu leidnud, mida ma hommikul kella kolmeni tapeediksin ja lauldes igalt poolt küünlajalgu ja kardinaid täis riputaksin. Jätkuvalt kodutu.

Lihtsalt vaaaaata neid varje ja värve



He learns the games we play as quickly as I change the rules.


Asjadest, mis mind lastega ja nende vanematega seoses närvi ajavad. Või hämmingut tekitavad. Või täiesti arusaamatud on. Kuigi üldiselt siiski vanematega seoses. Tead ju küll.
  • Leopardimustriga retuusid veel mitte teismelisel tüdrukul. Või misiganes madala värvliga asi, mis ta pepu paljaks jätab. Või misiganes üleliia li(i)buv asi. Maisaaaru, kas väiksed tüdrukud ei ole mõne ema arvates iseenesest juba ilusad ja armsad, miks peab neid üles lööma ja käntsaka kombel letile panema. See ei ole nunnu ega vaimukas ega ilus, kui neljanda klassi laps näeb välja nagu vägistatud hoorake.
  • 3-tunnised väikelaste sünnipäevad broneeritud sünnipäevamajas vanemad pole kutsutud. Miks ometi. Sul on emakssaamise aastapäev, on pidu ja tähistamine. Ja sa ise vabatahtlikult korraldad asjad nii, et sa oled mingis umbses võõras isikupäratus kööginurgaga koopas, mille eest sa oled pidanud 3 kingituse raha maksma ja pead umbes kahe sõbrannaga kantseldama kahtekümment võõrast titte? Poole toredam oleks ju, kui iga tite kohta oleks üks kuni kaks vanemat pluss õedvennad ja sa ei peaks mitte kedagi kantseldama. Kantselduvad ise. Aint kohvi pead võibolla tegema ja kolm kuni mitu tundi kõigi nende teiste mammadega pläkutama ja ni tore.
  • Beebide süles kinni hoidmine mingites täiesti beebisõbralikes kohtades. Näiteks muruplatsil või pargis või toas. Need hakkavad ju häält tegema. See hääl käib ju kõrvade ja kuratteab mille peale veel. Lase oma tited valla, nad segavad vaikides muru näsides ja lömastatud tigusid imestades hulga vähemaid inimesi kui sul süles vääksudes ja kräunudes.

Ai, tegelt mai viitsi kah. Üldiselt on lissalt see, et esiteks mida suuremaks saab mu enda laps, seda tüütum ja arusaamatum tundub igasugune beebide pidamine. Teiseks on kõik kohad rumalaid vanemaid, eriti emasid, täis.

Selline poiss oli ühe mõisahoones asuva kooli õuel.
See oli puudega laste kool. Ei , tegelt ka.


Me põimume. Kui me kokku saame. Saame üheks. 
Sinu kurbus minu kurbuseks. Minu fotokas sinu kotti. Sinu võtmed minu taskusse. Minu soovid sinu silmadesse. 
Ja niisuguse põimikuna pusana me siis käime. Käime koos. Ühena. Kahepeale kõik kaasas.
Pärast laiali minnes seisame esikupeegli ees ja harutame. Harutume. Uuesti lahti. 
Kuigi vahel ma ikka ühtteist ununeb. 
Su puravikunuga minu kotipõhja. Mu kõrvarõngad su öökapile. 
Ja muudki.


Eile tuli nagu jutuks ja siis sellega seoses tuli meelde, et minust üritati ju mingit muinasjuttudeaegset preilit kasvatada. Sest näiteks mitut perekonda sa tead, kus tüdrukutele õpetatakse ilusti kõndimist. Noheaküll, lauakombed veel on natuke moes, vahel ikka näen lapsi rohkem kui ühte tööriista oma prae kallal kasutamas. Ega see neile kaasa ei sündinud, ikka keegi õpetas. Agajamh. Meid õpetati ka ilusti viisakalt naerma. Ja mitte oma nägu ära unustama, noor daam ei vahi, mokk töllakil. Rühist rääkimata. Ja me kandsime kombineesid. Kombinee oli üleni tähtis värk.
Heldeke, tänapäeva lapsed ilmselt ei teagi, mis see kombinee on.

südamekujulised augud ju


Tead seda asja kasside ja ustega, onju. Neil on ilge teema uste läbimisega. Alati kuidagi ootavad nagu hetke või trollivad ukseavajat või kaaluvad oma variante enne uksest väljumist või sisenemist. Ükskõik kui nõudlikult nad on enne nõudnud selle ukse avamist. Võibolla see on lissalt sitapea olemine. Võibolla neil on mingi selline aru peas, millest me keegi aru ei saa. Mingi kassivärk.
Igatahes. Minu praegusel korteril on topeltuks. Vahel on selliseid kahe uksega kortereid. Kass lipsab üle koridori naabrite juurde. Tulen sealt tagasi ja vaatan, et ta on veits nagu sellise näoga, et tahaks äkki koju tulla. Ma olen kassimiimika spets. Teen siis naabrite korteri ukse lahti ja mõlemad enda korteri uksed ja vaatan oma esikust, kuidas kass istub naabrite esikus, jõllitab mind läbi Kolme Üüratu Tähtsusega Portaali ja ei julge vurrugi liigutada. Sest omg, uksed. Kolm tükki. Järjest. 

Kuidas loogika käib. Arutle nii: kui väide A on tõene, siis teha tegevus B. Ja seejärel tee nii: hmm, paistab, et A ei ole tõene... aga B sellest hoolimata!
Näiteid? Noh näiteks. 
Ma vaatan, kas mul üldse on nii palju raha, et praegu teise Eesti otsa sõita. Hmm, paistab, et  ei ole. Aga ma lähen ikkagi!
Tahaks talle seda asja rääkida, aga ma parem ootan ära, kui ta seda mainib, alles siis ma teen sellest juttu. Mh, ei mainindki. No heaküll, ma siis teen ikka sellest juttu.

Tahaks makarone hakkliha ja pestoga tega, aga pestot ei ole. Mul on küll natuke rukolat (mille nimi on tegelikult põld-võõrkapsas) ja basiilikut, aga kui ma nendega lepin, siis ma ei saa ju edasi vinguda, et ma ei saa makarone teha, sest kõiki koostisosi pole.

Ma mõtlen, et üleni gei on öelda makaronide kohta pasta. Või suvikõrvitsa kohta zukkini. 

Mere ääres olid ühed ilusad nahksete lehtedega lilled

M: sul vist ei ole väga palju austust feispuki inimeste vastu
S: ma ei austa kedagi
M: isegi mitte iseennast?
S: ei. ennast ma jumaldan



Tead seda lugu sellest šotlasest, kes üldse oma tegudega soovitud kuulsust ei kipu saama. Ma igaksjuhuks panen selle siia vahele.
So Angus and McTavish are sitting around in the pub. Angus takes a long pull at his drink, looks out the door and says "Angus, you see that bridge out there."
"Aye Angus, I do"
"S'a goood Bridge. Built it with me bare hands I did. But do they call me angus the bridge builder?"
"No angus they don't" he says sympathetically.
"And ya see that roof on the school. S' a good rooooof, took me a month, with me bare hands." He takes a pull again. "But do they call me Angus the Roof Maker?"
"No angus they don't"
Angus takes another deeeeep pull at his beer, his face going red.
"But you fuck ONE Sheep . . .!!!!"
Eksole, saan mina oma töökaaslaste ja juba mu arust piisavalt pikaajaliste sõpradega juhuslikult linnas kokku. Ni tore neid näha ja nii. Nendega on kaasas üks mulle võõras inimene ja üks mu sõpradest ja muarust piisavalt pikaajalistest töökaaslastest on korraks veits takerdunud, et kuidas mind peaks sellele ühele võõrale siis kiiresti tutvustada. Ja kõigist asjadest, mida minu kohta öelda võiks, ütleb ta: murca on... hmm... aa, kas sa mäletad seda Varju meie kursuselt?


Tead neid viirukialuseid, mis on tegelt viirukikärsatamise karbid. Puurid. Sellised bambusest augulise kaanega karbid. Noh, need ei tööta. Võiksid tööada paremini. Esiteks on need viiruki kinnitamise kohad seal otstes tavaliselt liiga suured ja viiruk jääb sinna sisse torgatult ikkagi õnnetult longu, hõõguv ots vastu põhja. Teiseks on kaane sees auke vist liiga vähe, sest viirukid kipuvad seal sees ise ilma mingi hea põhjuseta ära kustuma. Tõenäoliselt lämbuvad.
Aga muidu on hea. Kõik tuhk on karbis ja viiruki järelt peab koristama umbes korra või poolteist terve elu jooksul.


Kahetsemine on nõme, eksole. Kõik teavad. Aga ma räägin sulle ühte trikki, mis teinekord saad teha, kui tagasi vaadates tundub, et mõni asi oleks pigem võinud jääda tegemata. Ma igatahes koguaeg teen. Et kui tundub, et ma olen midagi nõmedat kunagi teinud, siis ma natuke väänlen ja vingerdan ja -plupsti- muutun üheks teistsuguseks inimeseks, kes tegi midagi niisugust (mõne teistsuguse inimese jaoks vb) kahetsusväärset asja hoopis meelega. Sest mul oligi selline plaan. Nüüd ongi kõik plaanipärane. Asetab sõrmeotsad rahuloleva irvituse saatel vastamisi. Exxxxcellent.
Ma tean ühte teist tüdrukut ka, kes nii teeb. Näiteks muutub kergesti hardaks ja hakkab kogemata üleni avalikult tönnima. Pärast ütleb, et need pisarad olid manipulatsioonitööriist panemaks inimesi tema pilli järgi tantsima. Ja ütle siis, et ei olnud. Sest veits nagu tantsisid ju. Minevik on just täpselt nii paindlik väänduv asi, et sellega võib ette võtta midaiganes. Eriti just praegu. Või pärast ka.

Raamitud tamm taevaga


Hästi kaua vastu pidavate fotokaakude kõige nõmedam omadus on see, et kui mul neid järsku laadida on vaja, ei leia ma seda neetud laadijat mitte kusagilt. Sest ma ei suuda meenutada, millal mul viimati laadida oli vaja.

3 comments:

  1. Mattias21:43

    fotokaak
    fotokaagu
    fotokaaku

    ReplyDelete
  2. Mul jäi täna käsi raudukse vahele, sest ma pidin jälgima, et kas oma saba ukse vahelt ära tõstaks. Me tuleme õuest jalutamast tuppa ja ta istub siis kohe uksematile, saba üle läve. Vahtisin ja vahtisin seda saba kui uks selja taga vajus käe peale. Kurat.

    ReplyDelete
  3. Seoses lollide lapsevanematega.

    Inimesed ongi üldiselt nõmedad. Tavaliselt see aga lihtsalt ei paista välja. Seda pole näha. Aga kui nad kasutavad miskit atribuuti, mis selle nähtavaks teeb - nagu laps, auto, netikommentaarium, kõnevõime - siis tuleb nende nõmedus, rumalus, tigedus või hoolimatus nähtavale. Ja paneb imestama.

    Tegelikult ei peaks. Tegelikult on see ju kogu aeg olnud neis olemas. Meile endile omane viisakus, heatahtlikkus ja usk, et teised inimesed on enam-vähem samasugused nagu me ise, lihtsalt ei lase midagi taolist kahtlustada.

    ReplyDelete