Thursday, September 06, 2012

seenepilukas

jaaah, on küll udused. tean-tean
aga selliseid ei saagi ju teravalt pildistada, vaata miuksed nad on


See on küll kellegi teise varasema mõtte enamvähem kordamine, aga kas teile ei tundu veits imelik, et tüdrukud, kes muidu ei laseks end ka bikiinides pildistada ja ei näitaks oma paljast kõhtu ega õlga ega kintsu mingi hinna eest mitte kellelegi, on rasedaks jäädes äkki palja täiesti paljaks kistud kõhuga keset feispuki seina punnitamas.
Äkki rasedus käivitab mingi nudismihormoonide vallandumise?

Muidugi seal on nudismihormoon.


Pildid on, muide, seekord sellest korrast, kui ma just seenel käisin ja siis nad lissalt poseerisid seal ja siis ma tegin neist ilusaid klassikalisi seenekalendri pilte ja üleni tore.

Põhimodellid ongi need kraekestega tüübid.


Tead seda, kuidas teinekord on filmides mingeid inimesi, kes jubedalt kurvastavad, kui keegi jõuab enne ära surra, kui neile sai üheselt selgeks tehtud, kui palju neid ikka armastatakse. Ja vahel on, vaata, kellegi õrnema inimese seinal või tumblris mingid sellised 'räägi oma tunnetes't üleskutsed. Enne kui hilja, eksole. Üldiselt paistab, et inimesed käivad ringi ja kardavad, et äkki jääbki mõnele rääkimata, kui kallis ta ikka on.
Aga huvitav, kas osa inimesi käivad ringi, hinge peal mure, et vot see üks inimene on ikka paras sitapea küll ja peaks ikka õige hetke leidma, et talle seda lõpuks öelda, sest äkki juhtub midagi ja siis ta ei teagi. Siis on juba hilja. Ja näiteks teinekord püüad talle helistada mingi asise asja pärast ja ta ei võta vastu ja südame alt käib selline kõhe tunne läbi - äkki nüüd ongi juba hilja ja ta ei teagi, kui palju ta mulle alati on närvidele käinud. Ja ei saagi kunagi teada. Oleks ikka pidanud talle iga päev silmast silma seda ütlema.



Üks õppimist seletav teooria jutustab sellest, et mõnikord tekitab õppimine või õppimahakkamine sellist peaaegu seletamatut ärevust, mis viib igasuguste rumalate kinnituslausete ja -tegevusteni. See ärevus on tavaliselt põimunud hirmuga ebaõnnestuda või halvas valguses paista või üleliia palju vaeva näha. Vaeva nägemise õudust ei tohiks eitada. Igatahes, suurest hirmust, et inimene asjaga hakkama ei saa ja ebamugavust kogeb, võib ta öelda asju stiilis:
  1. Päh, ongi mingi mõttetu.
  2. Mul ei lähe seda elus mitte kunagi vaja.
  3. Ma olen Visuaalne Õppija ja siin on ainult koledad pikad sõnad mustvalgelt, ma lihtsalt ei suuda niiviisi.
  4. Ma eriti palju ei viitsi, teen aint natukene.
  5. Ega ma tegelt eriti ei tahtnudki, lissalt korraks mõtsin.
  6. Oled sa kindel, et seda oli vaja? Äkki saab ikka ilma ka. Ei tahaks ju ilma asjata valet asja hakata.
  7. See on nii halvasti kirjutatud materjal, igav ja inetu.
  8. Tead, mulle tuli just meelde, et ma pean ühes teises kohas olema.
  9. Ma pole täna ju kohvigi joonud.
  10. A kell on juba suht palju ka.
  11. Sa oled selles poole osavam ja kiirem, tee parem ise.
Niisiis. Inimesed ütlevad ja mõtlevad selliseid asju. Ja mitte ainult kooliasjadega seoses. Nad võivad olla sarnase suhtumisega teejuhistesse, mingi masina kasutusjuhendisse, retseptidesse, väikestesse remonttöödesse, igasugusesse tehinkasse, kõike internetti puutuvasse, väikelapsepedagoogikasse ja teatriarvustustesse. Igasugune uue materjaliga kokkupuude saab kergesti tekitada mini-paanikahoo. Eriti, kui keegi on sulle tundlikus eas jutustanud, et tüdrukud ei oska matemaatikat ja poisid ei saa inimestest aru.
Aga mis ma just avastasin. Ma olen täiesti uskumatult hirmutu elajas, kui ma kokaraamatuid sirvin. Vabalt teen seda sööki või toda salatit või neid taignaid. Täieliku avatuse ja muretusega vaatan hiigla keerulisi tööjuhiseid ja olen nii rahulik ja enesekindel, et kui ma tavaliselt pigem paanika-jaanika poleks, ei paneks seda rahu tähelegi.
Tähtsündmusena tuleks ära märkida, et tegin eile pärmitaigent. Neid olen ma muidugi varem ka teinud, aga eile oli esimene kord, kui ma tegin seda ilma ühtegi koostisosa mõõtmata. Tunde järgi. Silma järgi. Nagu vanaemad, saadsaaru.


Need näevad natuke välja nagu kaneelisaiad.

Ah jaa, see asi ka. Vaata, me üldiselt ütleme, et need inimesed, kellel lapsi ei ole, võiksid laste kasvatamise nõuandeid andes vait olla. Kuigi tegelt peaksid kõige rohkem vait olema need, kellel on täpselt üks liiga hea laps, kes kasvab kuidagi ise. Aga too tolleks. Analoogiliselt, natuke tundub, et vallalised inimesed peaksid suhtenõuandeid jagades vait olema. 
Aga mis ma viimasel ajal mõtlen, tegelt peaksid kõige rohkem vait olema need inimesed, kes on juba sada aastat mingis organiseeritud rahulikus rõõmsas muretus kiretus abielus olnud. Sest need inimesed ei tea mitte millestki mitte midagi. Vallalised inimesed on vähemalt jälginud ja tähele pannud. Ja kui nad pole eluaeg vallalised olnud, on nad erinevaid võimalikke jamasid kogenud, ennetanud, esile kutsunud ja võibolla koguni vältinud. Aga üleliia pika kestva õnneliku abieluga inimesed. Mul on küll hea meel nende pärast ja ma lasen neil lõpetada... aga kõige tõenäolisemalt on neil lissalt roppu moodi jopanud ja mingit kogemusele tuginevat probleemilahendusnõu (kui loogiliselt võtta) ei tohiks olla.
Viimane, mis ma kuulsin: teil peab ikka ühiseid huvisid olema, siis suhe kestab.
Tegelt? Tegelt ka sa arvad, et see asi, mis paneb kahte inimest teineteist aastaid ja aastaid järjest armastama ja hoidma või vähemasti igapäevaselt oma nina all taluma, on ühised huvid? Pohhui see väike asi, et sa armukade loll sitapea oled, lähme mängime ühe monopoli?


Huvitav, kas ma olen ainus inimene, kellel on patsipeavalud? Tekib patside, klambrite, juukselõksude ja vahel paruka kandmisest ka.




see ongi armunud olemise aidatagune

8 comments:

  1. Sa ei tunne vist piisavalt väikekodanlasi - need vaatlevad kõigi teiste elusid, suhteid ja abielusid ka siis, kui nad ise abielus on. :D

    ReplyDelete
  2. tead kui oled kiilas näiteks nagu sõjaväes ja siis mingisugunegi müts liiga kaua peas on nagu näiteks sõjaväe liiga pikas metsalaagris talvel, siis võib juhtuda et tekib juuste mittekasvadalaskmis peavalu, õudselt halb on.

    ReplyDelete
  3. Ei ole ainus. Kui mul pikad juuksed olid, siis sain mugavalt kanda ainult selliseid lötakaid patse, mis lõdvalt otse alla tolknevad. Igasuguste juuste kuskile pingule vedamine tähendas, et kolm tundi hiljem tuli need ettevaatlikult lahti päästa, samas aietades ja oietades, ja siis rõõmustada. Et hea, et see veel niigi läits.
    Sest ühe larpi järel, kus ma mängisin noort Victoria ajastu daami ja juuksed ümber jogurtitopsi (tühja) üles puhvisin-kinnitasin-ehitasin + kuus tundi niimoodi vastu pidasin, tabas mind niisugune valu, millesugust ma ei mäleta ei hiljem ega varem.
    Selline "tule, surm, ja lunasta mind!"-valu.

    ReplyDelete
  4. Anonymous00:59

    tean naisi, keda haarab meeletu peavalu, kui peavad endale setu kossad-patsid ümber pea kõvasti siduma

    ReplyDelete
  5. mul tulevad halbadest krunnidest peanahavalud, aga päris peavalu tuleb lahtistest juustest, sest nendega tohib pea ainult ühes kahes-asendis olla, muidu on kohe juuksed näo ees. Ja selle ühe-kahe asendi vahel krampis olles tuleb pingepeavalu lõpuks.

    a halvad krunnid, mis peanahavalu teevad, on vastupidiselt väga väga naisele hoopis liiga lõdvad krunnid - tähendab, kui muist juukseid on lõdvemal kui teised ja siis need vähesed pingumale jäänud kiharad saavad hirmsasti sikutada, sest kogu raskus jääb nende kanda.

    a mis laste kasvatamisse puutub - no igaüks on laps olnud, nii et vähemalt sellest saab ikka rääkida, et oma vanemad tegid midagi ilgelt õigesti/valesti. või vaheldumisi mõlemat.

    ReplyDelete
  6. Ahjaa, kasvatuse puhul ei märgi reaalne kogemus üldse mingit rolli. Rousseau lasi kõik oma lapsed lastekodusse panna, aga ikka tunnevad kõik ta kasvatusteooriaid ja mõni ka tunnustab neid.

    ReplyDelete
  7. Heh, söögitegemisel ei saa ju midagi hullemat juhtuda kui et toit ei kõlba süüa.

    Mida seal nii väga paanitseda...

    ReplyDelete
  8. kle, enamikul juhtudel on nii, et midagi väga hullu tglt juhtuda ei saa, ikka paanitsetakse.

    ReplyDelete

There was an error in this gadget