Thursday, November 29, 2012

did you read my blog?



võrgutet


Nojah. Talv tuli. Istun hommikul kauem kodus ja kütan lastetuba, et pärastlõunal koju saabuv laps ei peaks tööpäeva lõpuni teki sees istuma. Kuigi lapsed istuvad hea meelega teki sees. Nad on juba sellised. Et saavad vanemate võimetust neile mugavaid tasakaalustatud tervislikke eluviise võimaldada mõelda endale seikluseks. Võinoh, mõned. Ma olen kuulnud ka lastest, kes on üleliia varakult liiga täiskasvanud ja teevad hoopis vanematele etteheiteid nende kohatust käitumisest ja ebapiisavast sooritusest.
"Kui sa täna terve päeva magad, on sul homme ka vaja tööd teha ja siis me ei saagi batuudikeskusesse minna."

Seoses ebamugavate olude endale seikluseks mõtlemisega. Ma näiteks viimasel ajal tutvustan ennast mõttelaadiga: ebamugavate olude romantiliseks mõtlemine. Sest on ju. 
Mitte et mul mingid ebamugavad olud oleksid. Aga see on lissalt uus trend. Polegi varem niimoodi harrastanud.

- Enda mõtteid ei saa ju muuta.
- Saab ikka. Ma teen seda iga päev. 
- Aga siis sa ju valetad endale.
- Esialgu küll.


ÜRRGNE tõepoolest

Lastega on veel see ka, et näiteks minu lapse lemmiksöögid ei ole need, mille tegemine võtab sitaks aega ja raha ja vaeva. Vaid hoopis need söögid, mida ma teen siis, kui ma parema meelega ei teeks üldse kellelegi midagi. Või kui külmkapp tühi on. Näiteks praemuna. Või keedumakaronid ketšupiga. Praekartulid. Võileivad. Hapukoor kakaoga. 
Ja siis see näeb välja nii. Vean mina ennast hommikumantli ja susside lohisedes kööki. Käkerdan mingi söögi kokku ja vaatan ise seda mõningase jälestusega. Kes saab midagi sellist üldse toiduks pidada? Tuleb laps, küsib endale ebanormaalselt suure portsu ja ümiseb mõnust ja rahulolust kogu söömise aja. "Mmm... nii hea. Emme, teeme homme ka praekartuleid. Teeme iga päev praekartuleid!"
Ja teine äärmus näeb välja nii. Surfan mina päeval internetis ja otsin huvitavaid retsepte. Käin turul ja/või toidupoes ja toon kõige värskemaid kvaliteetsemaid puhtamaid tooraineid, mis üldse leida on. Hakin, puhastan, küpsetan, aurutan, keedan teen neid kõiki asju hoole ja armastuse ja pühendumisega. Söök tuleb nii taevalik, et tahaks sellest pilti teha ja see feispukki panna ja kindlasti juurde mainida, et ma ise tegin. (Kuigi ma viimasel ajal eriti ei rabele tanu alla saamise mainekujundusega.) Tuleb laps, küsib kahtlustavalt, mis selle söögi sees on. Teades minu trikke, küsib pärast kahe ohutuma koostisosa kuulmist: "Ja mis veel?" Tõstab endale natuke riisi taldrikunurgale ja pärast kahte ampsu on ta kõht äkitselt nii täis, et kohe kuidagi ei saa enam laua taga istuda. Tassitäis piima mahub muidugi ka veel. Aga kindlasti mitte midagi rohkem.


Väga uhke tee millegini, mis kunagi võis väga uhke olla.


Tead neid kohti multikates, kus mingi liiga suur ja kohmakas tegelane satub mingite väikeste õrnade hinnaliste asjade hulka ja, püüdes ühte neist mitte ümber lükata, komistab kolme järgmise otsa ja sellest ehmudest tagurdab terve riiulitäie pikali. Ja see on kohutavalt naljakas. Ja kurb. Ja piinlik. Ja tobe. Ja originaalsust sellele nüüd küll ette heita ei saa.
Mul on vahel nii. Et ma käin päev läbi ringi ja kogemata solvan või riivan või pahandan mingid inimesed ära. Ja üritades seda heaks teha, solvan neid veel või teist moodi. Pärast lähen kellelegi oma kurba saatust kaebama ja teen talle ka liiga. Või mõnele esialgsele uuesti. Käin endasse tõmbunult ja segaduses ringi ja keegi kolmas saab sellest viga. Ja nii edasi. Üleni kogemata laamendan ringi, sest ma olen liiga suur ja saamatu ja kohmakas.
Pärast kükitab õnnetult kusagil rusude keskel ja ei julge piuksatadagi.


5 comments:

  1. Ma teen kogu aeg nii, aga eriti teen ma seda siis, kui tahaks ise pai saada.
    Siis kui üksinda rusutult kükitamine on kohe eriti vastunäidustatud, sest niigi on sitt.

    ReplyDelete
  2. olen kohanud seda palja riisi söömist:(
    sõin kolm päeva üksinda taevaliku kana karrit

    ReplyDelete
  3. Ma lugesin lõpulauset, et "ei julge puuksatadagi" ja kujutasin elavalt ette, kuidas sa muidu käid ringi ja muudkui peeretad.

    ReplyDelete
  4. oo ma tean seda ümberlükkamise tunnet.

    hmm, ja ma veel arvasin, et aint mina olengi selline kohmakas hiiglane. mis neid on terve maailm täis või?

    ReplyDelete
  5. Notsu, ilmselt on, aga enamik neist (meist) ei tea seda :)
    Nojah, või ei hooli või ongi äge.

    ReplyDelete