Friday, November 09, 2012

I carry the sun in a golden cup

Mh, nüüd on ju kogu aeg see, et ma ei saa rääkida, et mul läks uni ära, sest pärast äkki keegi hakkab muretsema.

käisin surnuaial jalutamas ju


Mul läks uni ära. Lihtsalt. See on väga imelik. Päev oli nii pikk ja ma olin õhtul nii väsinud ja pärast natuke unega võitlemist ja mõningase happejutu ajamist, kukkusin lihtsalt ära.
Millalgi öösel ärkasin üles ja vahtisin lakke. Mõtlesin, et mõnus päev tuleb. Mind on kutsutud mingit asja pildistama, sain pika objektiivi selleks laenata, päevaplaan on kalendris kirjas (niiet ei ole hämmingut ja segadust ja ahastust), kotis on väike Smena ja võibolla jääb aega sellega ka nalja teha. Sest üheksas on ja sel ajal, kui kõik teised naised lähevad lasterahaga kaltsukatesse, torman mina päev otsa mööda linna fotokatega ringi. Niiet ma võin samahästi sinna filmi sisse osta ja muuhulgas sellega ka paar klõpsu teha. Rääkimata sellest, et mul on täna ainult üks seminar anda ja, olles sedasama seminari juba kolm korda andnud, ma vist hakkan juba ise ka pihta saama, kuidas see käima peaks. 
Niisiis, olles juba mõnda aega nuputanud, et hea päev, vaatasin kella. 3 minutit enne äratust. Misseal ikka siis. Snooze'i oli ka mingi tarkpea varem maha võtnud ja ära unustanud. Multikad ka nigunii käivad. Ajasin lapse üles ja pugesin kööki nunnu olema.

See on üks liiga vara hommikul ärkamise mõnus asi. Et tuled vaikselt üles, paned pimedas käsikaudu sussid ja hommikumantli ja kaod, läpakas näpus, kööki. Teed omale kohvi ja raadio (või telefoni Winamp) nurgas nurrub ja niimoodi mõnus. Keset magajaid tasakesi omaette. 

Aga heaküll. Ega muud poldki. Eks ma sis pärast näitan mingeid pilte ka või kaeblen ja visklen, et ma pean terve nädalavahetuse töötama. Ja teadküll.
Ja kui vihma ei saja, läheb võibolla kohtadessegi.


Rääkimata sellest, et TEDxTartu on ju ka laupa ometigi. Nitorenitore.

No comments:

Post a Comment