Teinekord on jälle nii, et ma pole päris kindel, kas inimestega suhtlemine on vastumeelne, sest ma olevat nende vastu vastik. Või ma olengi inimeste vastu vastik, sest (nendega) suhtlemine on vastumeelne.
Kui alumisel korrusel remonti/lammutustöid tehakse, on minu magamistuba ehitustolmu paksult täis. See tuleb nendest samadest põrandapragudest üles, kust remondivälisel ajal tuul tuppa puhub. Parkett on paigaldatud otse korrust üleval hoidvatele taladele ja korraliku remondi mõttes lõhutakse altpoolt ära kõik peale nende talade, et siis sinna korralik lagi lõpuks ehitada. Mõnda aega elame kahe talaga üleval püsival parketil. Öeldi, et teoreetiliselt me ei tohiks kukkuda läbi põranda. Kui parkett hea on. Ja kui meil klaverit ei ole.
Meil ei ole klaverit.
Käisime ööks linnast ära ja tagasitulles oli 5 kraadi sooja.
Ahi ja ööläbi radika piinamist ja hommikul oli korteri kõige soojemas nurgas fantastilised 17 soojakraadi.
Üldiselt - piisavalt suured asjad juhtumas hoiab üleliia muretsemast pisiasjade pärast.
Does he drive you wild
Or just mildly free
Tegin üks ammune nädalavahe lisatööd ja otsustasin veits hiljem lauamängupoodi sattudes, et kui see lisatöö lisaraha lõpuks laekub, ostan kogu summa eest laumänge. Nüüd on mul muuhulgas Dixit. Sest lauamängupoes töötav naine ütles, et see just ongi siis, kui Alias on veits ära ammendunud.
Alias on veits ära ammendunud.
Muide, suure ahastava stseeni sellest, mismõttes sa Dixiti alles nüüd avastad ja kuidas ometi sa sellest praegu kuuled ja mida sa viimased 10 aastat üldse teinud oled ja kus sa elanud, oled võid rahulikult tegemata jätta. (Või nagu tallinlased väidetavalt ütlevad: nagu daa!) Seda stseeni pole vaja. See on mulle juba tehtud.
Dixiti esimene läbimängimine minu jaoks oli sesmõttes tore, et see ongi tore mäng ja inimestel pold ka viga. Aga ma kaotasin. Mõlemad korrad. Üks haledamalt kui teine. Ja miks ma kaotasin, küsid sa? (Imestunult, eksole, sest kõik teavad, et mina olengi Aliase Geenius ja see mäng pidi nagu Alias olema ju.) See on väga hea küsimus, mu truu lugeja. Ja lase, ma selgitan sulle. Ma kaotan Dixitis, sest ma pole lahe. Võinoh, muidugi ma olen lahe. Mingis veidras kummalises võtmes omadele ja natuke teinekord universaalselt ka. Aga ma pole niimoodi khuul ja äge ja šeff, nagu need lahedad kutid on. Ma mõtlen liiga palju. Liiga pikalt. Liiga sügavalt. Valesti ja teisiti ja mööda. Minu kaarti ei arva keegi ära, sest see on liiga diip ja keerulise hullunud arutluse tulem. Kui ma üritan seda vältida ja meelega pealiskaudne lihtne otsene olla, arvavad mu kaardi kõik ära. (Mis, kui selle mängu kontekstis rääkida, on samuti halb.)
Analoogia mu mitte-lahe olemisest tavalises seltskondlikus olukorras. Tead, seda, kui kogu kamp räägib mingeid vahvaid lühikesi repliike ja kõik naeravad ja lõbus ja kerge ja siis tuleb Murca ja ütleb midagi täiesti kohatut. Mitte niimoodi naljakat või huvitavat, vaid lihtsalt täiesti mööda. Nagu ta poleks üldse kuulnud, mis sorti olukord või teema või meeleolu või inimesed meil siin on. Ütleb midagi imelikku. Imelikul häälel ja või kentsakas sõnastuses. Ja kõik jäävad üleni vait ja tõsiseks ja kohmetuvad ja vaatavad teda halvasti varjatud kulmukortsutusega korraks silmanurgast. Nihkuvad sammukese ja on isekeskis lahedad seal veits veits sealpool.
Samas muidugi - vb peaks ükspäev proovima seda mängu mõndade mittelahedatega.
Et siis, kui ma järgmine kord su juurde tulen, et davai, teeme ühe Dixiti, sis sa tead, mis ma sust arvan.
'Live people ignore the strange and unusual.' I, myself, am strange and unusual.
Sain see jõulupidu kasvatusliku üldharidusliku elukogemusliku õppetunni: Ära puudu oma lapse klassi lastevanemate koosolekult, naine! Asjad, mida see seltskond ilma minu maalähedase terve mõistuse ja kontrollimatu otsekohesuseta kokku leiutavad ja heaks kiidavad ja plaani võtavad, oh taevas.
Õnneks sai sellesse asja investeeritud lisaks loosipaki hinnale veel ainult 10-eurone õhtusöök (jahtunud, tunniajase ooteajaga) ja 5 tundi linnast väljas. Veits orgunni transa saamiseks ka. 3+n eurot spa peale jätsin kulutamata.
Kes, ma küsin, kes üldse oma terve mõistuse juures organiseerib keset töönädalat laste jõulupeo, kust 8-aastased jõuavad koolipäeva õhtul koju pärast kella kümmet?
Oh.
Käisin laadal ja käisin teisel laadal ja vaatasin, kuidas käsitsi valmistatud kõrvarõngaste valmistajad käituvad, nagu oleks käsitsi valmistatud kõrvarõngaste valmistamise oskus üks nendest erakordselt haruldastest unikaalsetest oskustest, mida naljalt keegi teine saavutada ei suuda ja väärib lõputut imetlust ja kümneid eurosid.
Ostsin kümnete eurode eest käsitsi valmistatud kõrvarõngaid, mis sa sis mõtsid.
 |
| Mingid raamatud, eksole |
Kui alumisel korrusel remonti/lammutustöid tehakse, on minu magamistuba ehitustolmu paksult täis. See tuleb nendest samadest põrandapragudest üles, kust remondivälisel ajal tuul tuppa puhub. Parkett on paigaldatud otse korrust üleval hoidvatele taladele ja korraliku remondi mõttes lõhutakse altpoolt ära kõik peale nende talade, et siis sinna korralik lagi lõpuks ehitada. Mõnda aega elame kahe talaga üleval püsival parketil. Öeldi, et teoreetiliselt me ei tohiks kukkuda läbi põranda. Kui parkett hea on. Ja kui meil klaverit ei ole.
Meil ei ole klaverit.
Käisime ööks linnast ära ja tagasitulles oli 5 kraadi sooja.
Ahi ja ööläbi radika piinamist ja hommikul oli korteri kõige soojemas nurgas fantastilised 17 soojakraadi.
Üldiselt - piisavalt suured asjad juhtumas hoiab üleliia muretsemast pisiasjade pärast.
Does he drive you wild
Or just mildly free
Tegin üks ammune nädalavahe lisatööd ja otsustasin veits hiljem lauamängupoodi sattudes, et kui see lisatöö lisaraha lõpuks laekub, ostan kogu summa eest laumänge. Nüüd on mul muuhulgas Dixit. Sest lauamängupoes töötav naine ütles, et see just ongi siis, kui Alias on veits ära ammendunud.
Alias on veits ära ammendunud.
Muide, suure ahastava stseeni sellest, mismõttes sa Dixiti alles nüüd avastad ja kuidas ometi sa sellest praegu kuuled ja mida sa viimased 10 aastat üldse teinud oled ja kus sa elanud, oled võid rahulikult tegemata jätta. (Või nagu tallinlased väidetavalt ütlevad: nagu daa!) Seda stseeni pole vaja. See on mulle juba tehtud.
Dixiti esimene läbimängimine minu jaoks oli sesmõttes tore, et see ongi tore mäng ja inimestel pold ka viga. Aga ma kaotasin. Mõlemad korrad. Üks haledamalt kui teine. Ja miks ma kaotasin, küsid sa? (Imestunult, eksole, sest kõik teavad, et mina olengi Aliase Geenius ja see mäng pidi nagu Alias olema ju.) See on väga hea küsimus, mu truu lugeja. Ja lase, ma selgitan sulle. Ma kaotan Dixitis, sest ma pole lahe. Võinoh, muidugi ma olen lahe. Mingis veidras kummalises võtmes omadele ja natuke teinekord universaalselt ka. Aga ma pole niimoodi khuul ja äge ja šeff, nagu need lahedad kutid on. Ma mõtlen liiga palju. Liiga pikalt. Liiga sügavalt. Valesti ja teisiti ja mööda. Minu kaarti ei arva keegi ära, sest see on liiga diip ja keerulise hullunud arutluse tulem. Kui ma üritan seda vältida ja meelega pealiskaudne lihtne otsene olla, arvavad mu kaardi kõik ära. (Mis, kui selle mängu kontekstis rääkida, on samuti halb.)
Analoogia mu mitte-lahe olemisest tavalises seltskondlikus olukorras. Tead, seda, kui kogu kamp räägib mingeid vahvaid lühikesi repliike ja kõik naeravad ja lõbus ja kerge ja siis tuleb Murca ja ütleb midagi täiesti kohatut. Mitte niimoodi naljakat või huvitavat, vaid lihtsalt täiesti mööda. Nagu ta poleks üldse kuulnud, mis sorti olukord või teema või meeleolu või inimesed meil siin on. Ütleb midagi imelikku. Imelikul häälel ja või kentsakas sõnastuses. Ja kõik jäävad üleni vait ja tõsiseks ja kohmetuvad ja vaatavad teda halvasti varjatud kulmukortsutusega korraks silmanurgast. Nihkuvad sammukese ja on isekeskis lahedad seal veits veits sealpool.
Samas muidugi - vb peaks ükspäev proovima seda mängu mõndade mittelahedatega.
Et siis, kui ma järgmine kord su juurde tulen, et davai, teeme ühe Dixiti, sis sa tead, mis ma sust arvan.
'Live people ignore the strange and unusual.' I, myself, am strange and unusual.
 |
| Pesunäpid manuaalfookuses |
Sain see jõulupidu kasvatusliku üldharidusliku elukogemusliku õppetunni: Ära puudu oma lapse klassi lastevanemate koosolekult, naine! Asjad, mida see seltskond ilma minu maalähedase terve mõistuse ja kontrollimatu otsekohesuseta kokku leiutavad ja heaks kiidavad ja plaani võtavad, oh taevas.
Õnneks sai sellesse asja investeeritud lisaks loosipaki hinnale veel ainult 10-eurone õhtusöök (jahtunud, tunniajase ooteajaga) ja 5 tundi linnast väljas. Veits orgunni transa saamiseks ka. 3+n eurot spa peale jätsin kulutamata.
Kes, ma küsin, kes üldse oma terve mõistuse juures organiseerib keset töönädalat laste jõulupeo, kust 8-aastased jõuavad koolipäeva õhtul koju pärast kella kümmet?
Oh.
Käisin laadal ja käisin teisel laadal ja vaatasin, kuidas käsitsi valmistatud kõrvarõngaste valmistajad käituvad, nagu oleks käsitsi valmistatud kõrvarõngaste valmistamise oskus üks nendest erakordselt haruldastest unikaalsetest oskustest, mida naljalt keegi teine saavutada ei suuda ja väärib lõputut imetlust ja kümneid eurosid.
Ostsin kümnete eurode eest käsitsi valmistatud kõrvarõngaid, mis sa sis mõtsid.
 |
| UTlibis oli korterikuulutus, mis seadis ettekirjutusi korterikaaslaste soole. Dialoog. |
Comments
Post a Comment